See võrratu kevad....

Jah, eelmisest sissekandest on juba üksjagu aega möödunud ja siia kirjutama-muljetama ei jõua kohe kuidagi. Kujuneb vist jälle nii välja, et oma suviseid postitusi tuleb talvel teha. Aga ma ei kurda :) Elu on kiire, täis toredaid üritusi ja muidugi ka tööd-tegemised aias. Seda viimast tahaks küll rohkem teha, aga see kaugjuhtimisega aiapidamine seab piirid ette.
Aprilli-mai ürituste nimekirja mahub koolitus, mille läbiviijaks oli Võhma "Kanarbik". Teemaks liiliate kasvatamine ja lektor Mati Rang. Oli väga huvitav ja kindlasti proovin ka paljundamist. Nimelt on liiliad ka nende mulle väga-väga meeldivate taimede esikümnes :) Seda esikümmet pole ma kunagi proovinudki moodustada, sest mulle taimed lihtsalt väga-väga meeldivad ja mind huvitab nende kasvatamine ja huviga jälgin seda protsessi. Esimesel ebaõnnestumisel ma veel ei loobu, kui mõni taimeke edeneda ei taha. Mõnega olen mööda aeda sobivat kasvukohta otsides mitu korda katsetanud enne, kui see on meelepäraseks osutunud.
Aga nüüd tagasi ürituste juurde. 5. mail olid küll pooled eesti aednikud vist Sigulda lillelaadal. Käisime meiegi ja oli tore. Samas kui kindel soov on, siis seda tõesti oleks pidanud ette tellima, sest mina ka oma soove ei saanud täidetud. Mõned ostud ikka said tehtud. Võib-olla kõige toredam ost oli Maieri sirel ´Palibin´, mõned priimulad ja hosta.
20. mail toimus Võhma "Kanarbiku" 3. Lillepäev. Sel aastal esmakordselt oli mul võimalus seda üritust lõpuni nautida ja see oli väga lahe. Selle tulemusena olen rikkam mõne uue sõbra võrra ja aed sai jälle taimelisa :) Osalesin ka oksjonil ja arvan, et oleks võinud rohkem pingutada :) Aga see kogemus on mul esmakordne ja järgmisel aastal olen juba kogenum :) Esimest korda oli selle ürituse raames ka võimalik taimekasvatajatel oma taimi pakkuda. Sealt sain ühe huvitava liilialise, millest enne kuulnudki polnud: Zigademis elegance.
Täna istun korralikult kodus ja ootan homset päeva, et saaks jälle sinna, kuhu hing kõige rohkem ihkab. Muhedikul oli õigus ja tuhat korda õigus öeldes ühes kommentaaris seda, et varsti ei suuda oma aiast eemal olla. Nii ongi....
Aga ega ma siia siis kurtma pole tulnud :) Nüüd panen ka mõned pildid. Sel aastal ei ole mul küll kõiki, kuna arvutitehnika vedas alt ja esimesed õitsejad on koos arvutiga remondis :)

Himaalajajalgleht õites. Nagu näha, on tema ümber palju noortaimi. Just mõtlesin, et äkki peaks mõned potti panema, äkki keegi sooviks.

Epimeedium

Suurelehine brunnera ´Variegata´

Aed-kõrvikpriimula sort

Kivirikud, taamal pojeng. Kahjuks momendil ei tule meelde liik.

Kopsurohi valgete õitega uhkeldamas.

Meie aia uustulnuk trollius laxus. Selline armas väiksekasvuline taim. Aitäh, Riho!

Kevadist silmailu pakuvad priimulad oma rohkete õitega ja värvivalik on väga suur.

Üks armas ülane, kes leidis tee meie aeda koos astilbega ja nii ta siin juba mitmeid aastaid kasvanud on. Ei saa kurta, paljuneb ka :)

Väga rõõmsameelne ja küllaltki kiirekasvuline pinnakatja.

Siberi valdsteinia

Priimula, kes tuli minuga koos Siguldast :) Aga on ju uhke õievärv :))

Lõpetuseks mõned üldised vaated.

 Tiarell on valmis oma õieilu näitama. Ilmselt homme näen teda täisõites :)

Selleks korraks ongi kõik.

Kevadised suurveed

Igal kevadel peale lume sulamist valmistab elamuse omaette kevadine suurvesi. Jõgi on laialt üle kallaste ja lumerohkema talve järel on oht, et vesi tuppa tuleb:) Eelmisel aastal oli küll väga võimas tunne seda vett nähes. Justkui elaks suure järve ääres. Sel kevadel oli vett oluliselt vähem kui eelneval kahel kevadel. Talvine lumekogus oli võrreldes eelmiste aastatega väike ja juba märtsis oli ka kõrgeim veetase, mida sel kevadel näha võis.
Järgmised pildid 06.04.2010. aastast.

Selline üleujutus oli 2010. aastal. See oli küll suurim, mida sealkandis nähtud on.
2011.aasta 16.aprilli meenutused järgnevalt.

Ja nüüd 2012. aasta 31. märts.

Kauaoodatud kevad......

Nii ta siis tasapisi meieni jõuabki. Lumi sulab ja loodus on tärkamas. Juba on esimesed kevadlilled õites ja aedniku süda tuksub kiiremini:) On ju nii palju taimi, kelle ärkamist oodata ja ka neid, kelle talvise käekäigu pärast muretseda. Olen endiselt vähese jutuga ja püüan oma muljeid pildis jagada.

Fotod on jäädvustatud 18. märtsil. Sel aastal oli lund oluliselt vähem kui paaril eelmisel ja seega ka esimesed kevadekuulutajad varajasemad. Need lumikellukesed kasvavad krundi piiril kraavi kaldal. Nende sinna saamiselugu on teadmata ja hiljem lisandub neile veel teisigi tuntud sibullilli.

Akakapsas on väga intensiivse värviga. Või tekitab seda säravvalge lumega tekkiv kontrast.

Viimastel piltidel on näha, et käinud on külalised ja maiustanud :(  Visiitkaardid ka maha jäetud :)

Lõpuks võib öelda, et pilt oli ikka üsna lumine :)

ILUSAT KEVADET KÕIGILE!

MEIE AIA LUGU

Talv on peaaegu alla andmas. Viimane aeg on tegelda meenutustega. Meie aed on noor, alles 2008. aastal sai seal tõsisemalt toimetama hakatud. Enne seda oli selle maatükiga seotud ainult muruniitmise kohustus. Huvitav on see, et inimene peab selleks üle poole elu ära elama, et oma kutsumus üles leida. See käib minu kohta. Ma ei saa öelda, et see teema oleks mind just päris külmaks jätnud, aga kuidagi ei olnud seda pealehakkamist, et kuskilt otsast alustada. Aga suurima tõuke andis selleks ilmselt asjaolu, et toalillekasvatajana leidsin ühel päeval, et me kõik ei mahu enam meie kodus elama :) Sealt siis sündis otsus, et tuleb ümber spetsialiseeruda. Ja nii ta läinud ongi. Enam ei tassi kokku kõiki toalilli, mis silmailu pakuvad ja huvitavad tunduvad vaid hoopis püsikuid aeda :) Ja kui inimene kord juba midagi väga tahab, siis lihtsalt peab saama ja ükskõik mis hinnaga. Mina arvasin igal juhul, et kui juba, siis juba. Läksin Luua kooli sisseastumiskatsetele ja nii ta läkski. Tundsin ennast ikka päris rumalana teiste hulgas, kuna taimetundmine oli ikka väga kesine. Aga kool aitas mul kiiresti areneda ja omandada aiandusalased põhitõed, kui nii võiks öelda. Lisaks sellele oli see aeg ka eluliselt väga huvitav: Uued tuttavad, igal kuul 3 sessipäeva, millal sai kodust välja ja pakkus igapäevaellu suurt vaheldust. Vahest oli küll võib-olla õpipingest tingitud stressi, aga see käib ju asja juurde. Hea kogemus igal juhul.
Aga nüüd mõned pildid meie aia loost.

Need pildid pärinevad aastatest 1996-1997. Krunt oli võsastunud ja Ain oli väga suure tahtmisega asja juures. Meie noorim laps on selle maatüki harimise juures algusest saati olnud.

Pildid küll veidi erineva nurga alt tehtud, aga siit on näha, et vahepealse ajaga on nii mõndagi juhtunud. Teeäärsed puud on suureks sirgunud ja krunti piirab kuusehekk. Foto on tehtud veebruaris 2012 a.

Need on pildimeenutused aastast 2007.

Need on pildid 2008. aastast. Aiamaja sai küll 2007 sügisel püsti pandud, aga fotojäädvustus 2008 kevadest.

Nagu elus ikka - üks asi viib teiseni ja nii meilgi. Kõik rajatised-ehitised on jõekalda lähistele rajatud, kuna iial ei või teada, äkki kunagi tekib majaehitussoov. Nii ongi hoitud krundi suurem osa ehitistest vabana.

Maja kõrval kasvavad põlispuud. Nende alt muruniitmine oli aeganõudev ja tekkis mõte, et tekitaks sinna ühe istutusala. Ja nii ta sündiski. Ma ikka olen öelnud, et see meie väike taimehoidmise koht, kuhu hea pottidega maasse süvendada, kui ei jõua kohe püsivale kasvukohale istutada. Tegelikult on sinna istutatud väike igihali ja veel mõned pinnakatjad, kes pikkamisi täidavad selle ala.

Selle istutusala rajamisel sai kasutatud ajalehti alla ja muld peale. Väga hästi töötab see variant.

Siin hakkab pikkusese venima nn pikk istutusala, mis kulgeb paralleelselt sissesõiduteega.

Krundi teises servas on alustatud nn suure istutusala rajamisega.

See on üks väga räsitud pihlakas, mida Ain ei ole nõus maha võtma. istutasime ta kõrvale mandžuuria pähklipuu ja nii nad seal kõrvuti on.

Üllatudega avastasime, et meie kaldas elas kobras, kes kaldaäärse kõrghaljastuse enda hooldada võttis. Õnneks on ta tänaseks sealt lahkunud. Vist sai materjal otsa:)
Siit algavad vaated 2009. aastast.

Pikk istutusala on jõudsasti edenenud.

Pihlakas saab ka omale järjest uusi naabreid :)

Mõned vaated, mis seotud suure istutusala loomisega.

Pikk peenar on seotud kiviktaimlaga.

Abihoone ehitus.

Meie lõkkeplats, mis on küll üks vanimaid elemente sellel krundil. Ainult tugimüür taamal on selle aasta rajatis.

Selle pildiga härmas sügishommikust on aasta 2009 hooaeg lõpetatud. Tehtud sai nii palju, kui jaksu ja jõudu jätkus :)
Edasi 2010.aasta tegemised-toimetamised.

Meie pikk istutusala on juba päris kena väljanägemisega. Taimed on kasvanud suuremaks ja peenart on ka laiendatud nii- ja naapidi :)

Pihlaka ümbrus hakkab ka ilmet võtma. Sinna valitud taimed on sirgunud ja jätavad juba hea mulje.

Vaade kiviktaimlale.

Paar vaadet suure istutusala arengut jälgides.

Selle väikse meeleoluka lillevankriga lõpetan 2010. aasta meenutused.
Nüüd 2011. aasta pildis.

See on naabriga piirnev kallak, mis tekkinud seetõttu, et naabrid said need krundid ammu enne meid ja kasutasid soodsaid võimalusi pinnase tõstmiseks. Nii me olemegi mõnes mõttes teiste vahel lohus, kuna oleme hakkama saanud olemasoleva pinnasega. Õnneks ei sünni sellest meile suurt probleemi, kuna maapind on kaldega jõe suunas, siis naabrite juurest meile liigvesi ei kogune.

Äsjalaiendatud kiviktaimla.

Kiviktaimla paar kuud peale laiendamist. Juba hakkavad taimed ehituse märke varjama.

Suur istutusala on kildudest kokku pandud ja mulle väga armas. Ja mul on plaanis teda veel suuremaks ehitada. Aga võtame asju ikka ükshaaval :)

Selline nägi välja meie suvekodu 2011. aastal. Kohe-kohe on algamas uus aiandusaasta:)