laupäev, 11. november 2017

Aiahooaja värviline finaal

Imeline sügis oli sel aastal, sestap  keskendun sügisvärvidele. Foto 13.09.
26.09.
30.09. oli aed sügisvärve täis.
Palju seeni.
Oktoobri algus
13.10
19.10
27.10
02.11
07.11
10.11

neljapäev, 12. oktoober 2017

Aastaring aias III

August aias on juba küpsetes värvides. Kõik taimed on oma maksimummõõdud saavutanud ja õide puhkevad valdavalt suuremakasvulised suve teisepoole õitsejad. Floksisõpradel on rõõmsad ajad saabunud, sest suured puhmad säravad ja uhkeldavad oma külluslike õiekuhjadega. Ma pole neid väga palju oma aeda istutanud, kuna enamasti kipuvad kesksuvel olema põuaperioodid, mis ei ole floksile ( Phlox) meelepärane ja nad kipuvad haigestuma jahukastesse. Selle vastu aitab tuhk, aga kas alati on siis meeles seda õigel ajal kasutada. Teada on, et kui haigusnähud on ilmnenud, siis on juba hilja päästa. Floksidest rääkides, meeldiks mulle punaseõieline floks, aga päris õiget punast õievärvust floksimaailmas ei leidugi. Sel aastal soetasin ühe madalakasvuliste sarjast, mis on heledama punase õievärviga. Ma ei oskagi arvata, miks tahta punast, pole ju sellist käredat värvi lihtne teistega sobitada. Floksiaja meenutuseks foto ühest nimetust taimest, mis on meie aias mitu aastat kasvanud ja peab tõdema, et on üsna haiguskindel.
Sellel aastal jäid oma õitsemisega augustisse minu poolt väga armastatud tulikaliste esindajad käokingad (Aconitum) ja kukekannused (Delphinium). Ma kasvatan sinist käokinga ja selle valgeõielist vormi. Viimane on usin külvaja ja vahel tuleb seemikute rohimise näol päris palju lisatööd teha, aga õiteilu pärast kasvatan teda ikkagi.
 Aed-kukekannuseid on mul kaks omavahel väga sarnast siniseõielist taime. Ühe külvasin juba aastaid tagasi ja teise tõin taimena aeda. Nendega pole suurt muret, seemikuid pole palju, nii et saab nende sini-sinist õiteilu üsna muretult imetleda.
Laugud (Allium) on ühed tänuväärsed taimed. Neid jagub aeda ehtima varakevadest hilissügiseni. Kui arvestada, et lauguperekonnas on erinevatel andmetel 690 - 880 liiki, mis looduslikult kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes,  on valikuvõimalus väga suur.  Augustikuistest õitsejatest valisin näitamiseks  2 liiki, mis on omavahel väga erinevad. 
Jõulise varrega pskemi lauk (Allium pskemense) jätab endast suursuguse mulje ja tal on kaunid valged õied. Selle lauguga käisin paar aastat mööda aeda, et leida talle sobivam koht ja sel aastal sain aru, et oleme koju jõudnud. Või mine sa tea - oli ju suvel niiskust omajagu ja see meeldib talle.
Võrdlemaks erinevust näitan väikesekasvulist sikkimi lauku (Allium sikkimense), mis võlus mu ära juba esimesel kohtumisel oma siniste külluslike õisikutega. Esimese talvitumise järel ei pidanud pettuma, oli palju õievarsi ja õitses kaua. Kahju, et sinine värv fotokale alati meelepärane ei ole, seetõttu jäi ta pildile pisut lillakam kui on tegelik õievärv.  
Eelmistel aastatel oli augustikuises aias liiliatest (Lilium) veel vaid viimased hilisemad õitsemas. Tänavu seevastu oli augustikuine aed liiliaõisi täis. Aegade jooksul olen aru saanud, et suhetes nendega ei ole asjad kunagi kindlad, kuna nende sibulad ei armasta talvist liigniiskust. Mõni aasta tagasi võtsin liiga suureks kasvanud kogumikud üles ja panin osa uuesti maha. Ja tulemus üllatas mind tõsiselt, sest nad ei olnud selle üle üldse rõõmsad ja kevadel tärkas väga vähe sibulaid. Kahjuks ma ei mäleta, milline talv sellele järgnes ja nii ei teagi, mis võiks olla selle põhjuseks.
Tänaseks olen liiliate suhtes tagasihoidlikuma hoiaku võtnud, aga need, mis olemas, teevad meele rõõmsaks. Aasia liilia ´Fire King´on lõõmava punakasoranži õievärviga väga sümpaatne taim.
Kauni liilia (Lilium speciosum) punaseõieline vorm tuli meie aeda ühe armsa sõbra aiast. Novot, tema ongi hiline õitseja ja kirgas punane õis paistab kaugele. Seda liiliat soovisin ma tegelikult tema õiekuju pärast mõtlemata sellele, et tema tõeline väärtus on just hiline õitsemisaeg.
Jaapani rohthortensia (Deinanthe bifida) on meie aeda jõudnud taimevahetuse käigus kaugelt üle lahe ja mul on hea meel, et ta on aias kenasti kohanenud. Õitseb ja laieneb tasapisi. Igati vinks-vonks taim, mis on nagu loodud meie aeda kaunistama.
Sinine õievärv on mind alati köitnud ja vaadates oma pildialbumeid, olen rõõmus, et siniseid õisi jagub meie aeda kevadest sügiseni. Lõpetuseks pildike sügisesest emajuurest, mis on märgiks, et sügis pole enam kaugel.

esmaspäev, 12. detsember 2016

Aastaring aias II

Nüüd siis jätkulugu ja nagu lubatud, tuleb juttu juunist ja juulist aias. Esimesed õrnad rohelised värvitoonid on asendunud küpse rohelisega. Suvel õitsevad puittaimed on endale pidurüü selga tõmmanud. Vaadates pilte on hea meel, et suvel on päris palju erinevates toonides siniseid õisi.
1. juunil on fotosilma ette jäänud üks kimpkellukas (Edraianthus).
Järgmised fotodki siniseõielistest taimedest. Paar toredat suvist kellukat on pildile sattunud. Campanula ardonensis moodustab imeilusa väikse puhmiku. Minu taim on meie aias paar aastat kasvanud ja õitseb kenasti.
Veidi kauem on meie aias kasvanud Campanula aucheri. Ta on eelmisest pisut suuremakasvulisem ja õied tumedamat värvi.
Kellukaliste sugukonnas on palju suviseid õitsejaid. Siia saan lisada mõne toredakese veel, keda varem pole juhust olnud esitleda. Campanula pulla on väga sümpaatne taim. Tal on oma suuruse kohta päris suured õied ja kasvab ilma erilise nunnutamiseta.
Viimane kellukaliste esindaja on tänases postituses rapuntsel. On ikka vahva taim, mis kasvab juba umbes 5 aastat meie aias. Huvitav on see, et ma pole leidnud tema järeltulijaid isekülvist. Kui teisi aednikke kuulata, siis paneb imestama, sest pidavat palju seemikuid andma.
Juunis-juulis jätkub ka laukude (Allium) õitsemine. Meie aias on neid päris mitmeid kasvamas. Kiviktaimlas annab tooni oma suure roosa õiekeraga mäestiku laugu (Allium oreophilum) kääbusvorm.
Veel üks roosat värvi õiega lauk Allium insubricum on superlauk, kohe nii lemmikuks saanud. On meie aias  kasvanud 3 aastat ja edeneb kenasti.
Juunikuu õitsejate seas ei saa nimetamata jätta kuldkingasid. Mul neist vanim Cypripedium reginea. Vaatasin oma märkmeid ja olin isegi üllatunud, et sain taime alles 2014. aastal ja tänaseks juba ilus suur puhmas. Need on ihaldusväärsed taimed, mida tasub kasvatada. Inimesed, kes ei tunne taimi, imestavad kohe siiralt: "Kas tõesti kasvavad õues?"
Nüüd on järg sujuvalt suuremate taimedeni jõudnud. Siberi iirised (Iris sibirica) on võrratud suvised õitsejad. Algusaastatel soetasin mõned toredad sordid.Kuna aiaruum on piiratud, ei tule kõne allagi, et suuremaid taimi kollektsioneerida. Siberlased on juunikuised õitsejad ja ilma nendeta oleks aias justkui midagi puudu. Aja jooksul on välja kujunenud nende hulgas vaieldamatud lemmikud. Sinised ja violetsed õievärvid on parimad. Moodustavad ilusaid kontraste teiste samal ajal õitsevate taimedega nagu punanupud (Sanguisorba), tähtputked (Astrantia), trompetparadiisea (Paradisea liliastrum), kullerkupud (Trollius) või laukude uhkete keradega.
Esimesel fotol ongi trompetparadiisea, talle tausta pakkumas siberi iirise puhmas.
Järgmisel fotol on sort ´Chips Are Sailing´. Tegu on vanema sordiga, aga see ei kahanda tema väärtust minu silmis. Väga meeldib tema õies siniste toonide üleminek ja kuju. Meie aias kasvab ta ameerika punanupu (Sanguisorba menziesii) läheduses ja moodustavad ilusa kontrasti.
Rääkides sordist ´Neat Trick´, siis meenub see lugu, kuidas ta sain. Võhma Juurikas on see tore laat, kus pakutakse väga mitmekesist valikut püsikuid. Mõni aasta tagasi tuli jutuks FBs Elleniga tema siberi iiriste kogu. Vaatasin hoolega pakkumise üle ja valisin mõned, sealhulgas nimetatud sordi. Tore, sain oma taime kätte, istutasin maha, järgmisel aastal ta ei õitsenud, aga 2015. aastal üllatas mind tõsiselt, sest õisi oli kohe väga palju ja on ikka edev sort küll.
Siberi iiristest rääkides rääkides ei saa välja jätta hunnitu sinise värvusega sorti ´Plissee´. Tugevakasvuline hea õitseja, õie servas kitsas valge rant. Kasvab hästi ja laieneb jõudsalt.
Viimane siberlane ka sinistes toonides, mida täna esitlen. Sort ´Saylor´s Fancy´ nime suhtes on kahtlus, kuna sõber Google ei anna just asjalikke vasteid. See sort on saadud mõned aastad tagasi Epp Lepikult. Õie värvus on helesinise-violetse segu.
Ei saa kiusatusele vastu panna ja räägin pojengidest (Paeonia) ka, nad on nii võrratud. Esimese pojengi saime sõbralt kingituseks. Siis läks mõni aasta enne kui hakkasin neid teadlikult uurima ja otsima. Enamus pojenge on meil istutatud põõsaste ala ette hekina. Maikuus juhatavad paraadi sisse lagodehhi pojengi (Paeonia mlokosewitschii) valgeõieline teisend, ahtalehine pojeng (Paeonia tenuifolia) ja korallpojeng (Paeonia mascula). Kevade lõpetavad villane pojeng (Paeonia humilis var. villosa) ja varajane pojeng (Paeonia officinalis). Suve tervitavad hõlmine pojeng (Paeonia peregrina) ja valgeõielise pojengi (Paeonia lactiflora) sordid. Kollased pojengid on meie aias alles noored ja pole veel õitsenud. 
Panen meenutuseks paar pilti. Esiteks mustjaspunase õiega kõrgekasvuline sort ´Sable´.
Vastukaaluks tumepunasele rõõmus roosa ´Coral Charm´.
Sort ´Akron´on väga põneva südamikuga.
Pilte sorteerides jäi ette üks tore foto trepi haljastusest. Liivateed (Thymus) on väga sobivad taimed kasutada kivipinde elustamiseks. Taluvad ka vähest tallamist.
Vaade kesksuvisele kivimüürile, kus kasvavad väga leplikud taimed. Vahel tuleb natuke korda luua, kui mõni asukas laiutama kipub.
Puittaimedest väärib suvistest õitsejatest näidata tömbilehise viirpuu (Crataegus laevigata) sorti ´Paul´s Scarlet´. Kaheksa aastaga on temast sirgunud ilus umbes kolmemeetrine puu. Noorena tegi külm liiga ja kits ampsas ladva. Raske lapsepõlve tulemusena on ta kolmeharuline. Viimastel aastatel on ta rikkalikult õitsenud ja palju silmailu pakkunud.
Aia algusaegadel sai istutatud pähklipuu (Juglans). Päris kiiresti on temast sirgunud ilus suur puu. Oleme tal alumisi oksi ära lõiganud, muidu oleks varsti pool aeda seda laia võraga puud täis.
Musta leedri (Sambucus nigra) õitsemise ajal on aed magusat lõhna täis. Üldiselt on ta päris kenasti meie heitlikele talvedele vastu pidanud. Pilt on 2015. aastast. Möödunud talv tegi kuslapuule (Lonicera) palju liiga, kevadel olid kõik maapealsed osad hävinud.
Lisan siia ka foto 2016. aastast.
Lõpetuseks foto (2015) ühest imearmsast taimest, nimeks härja-loodjuur (Onosma taurica). Nii juhtuski, et alustasin postitust kiviktaimla taimedega ja lõpetan samaga. Selle taime kohta on oluline teada, et ta on niiskustundlik ja möödunud talv sai talle saatuslikuks. Ettenägelikult oli tark taim seemned hoolega enda ümber puistanud ja suvel tärkas palju uusi taimi. Seekord olin ise ka targem ja otsisin talle parema hea drenaažiga kasvukoha ja ootan elevusega järgmisel aastal õisi.