neljapäev, 23. mai 2019

17 kevadist hetke

Varakevadine aed on täis üllatusi. Kui läksin aeda märtsi keskpaiku uudistama, leidsin täis elujõus samblad kive kaunistamas. Kuna ilm oli juba sula, siis samblad ei lase kaks korda meelde tuletada, et aeg on käes ja kasvage hoolega! 😊Teatavasti on sammaldel kaks aktiivset kasvutsüklit, so varakevadel ja sügisel, kui niiskust on piisavalt. Tänaseks on samblad ennast puhkeseisundisse sättinud ja ootavad paremaid kasvutingimusi.
Olles tükk aega neid samblaid imetlenud, läksin muudki uudistama. Lund oli veel küllalt palju, aga suurim üllatus ootas väljasulanud istutusalas. Pildi valisin küll kolm päeva hiljem pildistatud fotode hulgast. Armeenia sügislill (Colchicum szovitsii) on looga taim. Teda olen kolm korda aeda toonud, nüüd siis kindel, et ta on meie aias sobiva kasvukoha leidnud. Juba kolmas varakevad lähen maale teda kohtama ja kui need kaunikesed on oma õied avanud, siis on minu aiahooaeg avatud.
Peale seda kõige-kõige varasemat jõuavad veel oma õisi näidata igal kevadel väga oodatud lumekupud ja amuuri adoonised (Adonis amurensis).
Krookuste säravad värvilaigud ja sinilillesinine on edasised tooniandjad. Oma suurte uhkete õitega uhkeldavad lumeroosid. Teatepulga võtavad sinililledelt üle võsaülased, aga nendest ma täna ei räägi. Olen juba aastaid võlutud kaheldava džefersoonia (Jeffersonia dubia) sinistest õitest pronksja lehestiku kohal.
Nüüd on asi sealmaal, et valisin mõne põnevama taime, mida näidata.  Armastan väga väikseid taimi. Olen sellele ka põhjenduse leidnud, et kuna aed pole kuigi suur, siis oi-oi kui palju väikseid sinna mahub.
Kurdi püvilill (Fritillaria crassifolia subsp. kurdica) üllatas mind tõsiselt, et ongi nii tore tilluke taim.
Laiuv floks (Phlox diffusa) on mu südame võitnud ja vapralt mitu aastat mu kiviktaimlat ehtinud. Nii kompaktne, rikkalikult ja pikalt õitsev taim.
Kaelustulikas (Ranunculus amplexicaulis) on minu aias looga taim. Ta kasvab meil juba mitu-mitu aastat, aga õitses sel aastal esimest korda. Ilmselt tänutäheks selle eest, et sai omale parema kasvukoha.
Pisiülased (Anemonella thalictroides) on toredad maikuised õitsejad. Taime iseloomustuseks ehk seda, et tegu on ääretult õrna ja kauni lillega, mis peale õitsemist varsti läheb märkamatult puhkama, et naasta järgmisel kevadel värske ja kaunina.
Tiibpojengidele (Glaucidium palmatum) on see kevad raske olnud. Varajane soojalaine aprillis andis märku, et sõbrad, aeg on ärgata! Kahjuks järgnes sellele jahe periood öökülmadega, mis tiibpojengile kohe üldse ei sobi.
Seevastu kolmiklilled (Trillium) on teisest puust tegelased. Ei ole nad nii õrnukesed midagi. Aastatega olen aru saanud, et väike öökülm ei heiduta neid vapraid metsataimi.
Väiksed tulbid (Tulipa humilis) kaunistavad iga kiviktaimlat.
Kevad ilma karukelladeta oleks nukker. Õnneks on erinevaid liike saada, osad ammu lõpetanud, teised alles õitsevad. Fotol Pulsatilla turczaninovii.
Mai lõpupoole avavad õied esimesed kuldkingad. Puhev kuldking (Cypripedium ventricosum) on meie aias juba mitu aastat kasvanud ja peab ütlema, et on ikka uhke taim küll.
Lõpetuseks mõni rõõmsalt kevadine aiavaade. Ei saa salata, et kevad on mu lemmikaeg aias, mil värvid alles kevadiselt värsked ja paitavad silma.

esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Austraalia botaanikaaiad III

Brisbane´i Mounth Choot-tha botaanikaaed
Brisbanes on tegelikult kaks botaanikaaeda, aga nimetatu on kohe väga võimas.
Rajatud suurele maa-alale ja selleks, et teda otsast lõpuni läbi käia, peab olema rohkem aega. Olen seal käinud kahe reisi ajal, kuid aia tegelikud mõõdud pole veel päris selgeks saanud.
Aia südames on kena troopikamaja ümbritsetuna põnevatest sukulentidest. See oli üks väheseid kohti, kus nimesildid olid taimede lopsakusse kadunud.
Lopsakas taimestik naudib head kasvukeskkonda. Nii palav ja niiske õhk, et kauaks ei saa sinna jääda...
Kaktuste aias on piirded ees ja kaktusi väga lähedalt imetlema ei pääse. Ilmselt on see tingitud turvalisuse nõudest. Põhjamaa inimese jaoks on see elamus omaette, nii palju erinevaid astlakerasid saab seal näha.
Ülemisel fotol on kääbuskasvulised sukulendid, mis avamaal jääksid ilmselt suurte taimede vahel  märkamatuks.
Samas varjualuses kasvavad tillandsiad ja orhideed. Imeilusad kooslused, millele pakuvad kontrasti lehtdekoratiivsed pinnakatjad.
Siin on paslik rääkida sellest, et siiani ma pole veel jõudnud arusaamiseni, kuidas toimivad taimede puhkeajad soojas kliimas, veel paremini kõlab meie mõistes - igaveses suves.
Esimesel reisil olles uurisin just parasjagu oma tarbeks sõnajalgtaimi. Olles botaanikaaia sõnajala aeda jõudnud, ei saanud sealt enam tulema. Nii palju toredaid sõnajalgu ja omal emotsioonid laes.
 Vaieldamatult on kõige ägedam põhjamaa inimese silmale puusõnajalg. Neid on sealses looduses väga sageli näha.
Tegelikult mulle väga meeldivad Pterised, no need olid seal ikka väga ilusad. Nende juures võlub eelkõige väga korrapärane lehestik.
Asplenium dimorphum köitis pilku oma kahesuguste lehtedega.
Cyrtomium falcatum
Adiantumeid oli seal kohe väga lai valik, panen siia ühe ronitaimena kasvava. No oli alles mööda puujuurikat üles roninud, liiki ei õnnestunudki tuvastada, silt kuskil taime sees peidus.
Teema lõpetuseks üks üldvaade sinna maisesse sõnajalaparadiisi.
Sellest botaanikaaiast jätkub juttu pikemaks, jätkan kunagi teine kord...

pühapäev, 18. november 2018

Austraalia botaanikaaiad II

Maleny botaanikaaed koos oma lindude maailmaga jääb kauaks meelde. Mäenõlvale rajatud ja oskuslikult kujundatud aias mõjusid lummavalt kaugustesse ulatuvad suured istutusalad, mis aia piiril sulandusid ümbritevasse loodusesse jätmata loodusliku ala ja rajatud aia vahele kontrasti. Võib küll tõdeda, et taimehuviline jääb seal hätta, kuna nimesilte ei kohanud. See-eest miljonivaated jätavad kustumatu elamuse. Lisaks on rajatud sinna aeda ka lindude maailm, kuhu saavad külalised giidi saatel minna neid värvikirevaid sulepalle imetlema.
Teel Malenysse tegime paar peatust, sest niipalju toredaid kohti on, mis vajavad avastamist. Vaateplatvorm avaneva vaate nautimiseks on parim koht, kus vahepeatus teha.
Lisaks ületee väike interaktiivne muuseum, mille tagant läks väike matkarada metsa vahele. Maja oli uhke klaashoone, kus olid eksponaadid vahvalt esitletud. Lindude tahvel piltidega ja nupule vajutades kõlas linnulaul. Põnev oli kuulata ja järeldus selline, et mida värvikirevam lind, seda valjem hääl.
Lisaks linnustendile olid veel seintel kapikesed. Uksi avades vaatas vastu fragment vihmametsa elustikust. 
Pildile ei saa kõiki asju jäädvustada, aga mälusse jääb püsima pilt väikesest pimedast ruumist, kus näidati videot vihmametsa ööelust. 
Silma jäi tore näide värskelt istutatud taimedest, mille ümber oli asetatud kaitseks terava päikese eest paberist torbikud.
Maja taga oli suurepäraselt kujundatud aed, mis püüdis pilku ja oli nii rahulik rohe-roheline.
Vaatamisväärsused nähtud, võis sõit Maleny poole jätkuda. Kohale jõudes tervitasid meid kõigepealt linnud, kes elasid avatud puurides kohe sissepääsu ees. Põhjamaa inimestele on selline vastuvõtt vaimustav ja suurim üllatus, et tervituseks asetati linnud soovijate õlgadele ja käsivartele. Linnuriigis tundub olema hierarhia, sest käed paluti välja sirutada, et linnud omavahel riidu ei läheks.
Värava ees seisis väike lahtine sõiduk, millega soovijaid mööda botaanikaaeda sõidutati. Meie seda võimalust ei kasutanud, aga jõudnud aeda, mõistsime selle vajalikkust.
Sisenenud aeda, olime sõnatud. Need võrratud vaated, terrassidele rajatud aed on avar ja hästi liigendatud. 
Järgnev pildiseeria räägib enda eest, sõnu pole vajagi.
Järgmisel pildil jääb silma Ycca, mis on sirutanud oma õievarre nii kõrgele, et puud tunduvad selle kõrval päris kääbuskasvulised. 
Üks varjulisem nurgake.
Siin on abistav inimkäsi toimetanud, aga looduses kohtab neid ise kasvama hakanud orhideesid küllalt palju.
Botaanikaaia lopsakuse keskel oli tõeline linnuparadiis. Siin juba kinnises aias ja see omakorda sektoriteks jagatud. Sinna me sisenesime giidi saatel ja paluti ära võtta läikivad ehted, kuna need meeldivad lindudele ja külastaja võib seal hätta jääda, kui edevad linnud ehteid uudistama tulevad. Ega siis ehted ainukesena, ka fotoaparaat tundus mõnele sulelisele päris atraktiivne.
Lõpetuseks foto musta kakaduu ühe jalaga isaslinnust, kes maandus kogu aeg minu õlal. Esialgu ei saanud arugi, et miks see maandumine on nii valulik. Aga linnuaia perenaisega juttu ajades selgus, et sellel linnul olla üks jalg amputeeritud peale seda, kui liiga kitsas jalarõngas jalale häda tegema hakkas. On ikka edevad küll, no tahaks omale ka sellist ehet😊