pühapäev, 18. november 2018

Austraalia botaanikaaiad II

Maleny botaanikaaed koos oma lindude maailmaga jääb kauaks meelde. Mäenõlvale rajatud ja oskuslikult kujundatud aias mõjusid lummavalt kaugustesse ulatuvad suured istutusalad, mis aia piiril sulandusid ümbritevasse loodusesse jätmata loodusliku ala ja rajatud aia vahele kontrasti. Võib küll tõdeda, et taimehuviline jääb seal hätta, kuna nimesilte ei kohanud. See-eest miljonivaated jätavad kustumatu elamuse. Lisaks on rajatud sinna aeda ka lindude maailm, kuhu saavad külalised giidi saatel minna neid värvikirevaid sulepalle imetlema.
Teel Malenysse tegime paar peatust, sest niipalju toredaid kohti on, mis vajavad avastamist. Vaateplatvorm avaneva vaate nautimiseks on parim koht, kus vahepeatus teha.
Lisaks ületee väike interaktiivne muuseum, mille tagant läks väike matkarada metsa vahele. Maja oli uhke klaashoone, kus olid eksponaadid vahvalt esitletud. Lindude tahvel piltidega ja nupule vajutades kõlas linnulaul. Põnev oli kuulata ja järeldus selline, et mida värvikirevam lind, seda valjem hääl.
Lisaks linnustendile olid veel seintel kapikesed. Uksi avades vaatas vastu fragment vihmametsa elustikust. 
Pildile ei saa kõiki asju jäädvustada, aga mälusse jääb püsima pilt väikesest pimedast ruumist, kus näidati videot vihmametsa ööelust. 
Silma jäi tore näide värskelt istutatud taimedest, mille ümber oli asetatud kaitseks terava päikese eest paberist torbikud.
Maja taga oli suurepäraselt kujundatud aed, mis püüdis pilku ja oli nii rahulik rohe-roheline.
Vaatamisväärsused nähtud, võis sõit Maleny poole jätkuda. Kohale jõudes tervitasid meid kõigepealt linnud, kes elasid avatud puurides kohe sissepääsu ees. Põhjamaa inimestele on selline vastuvõtt vaimustav ja suurim üllatus, et tervituseks asetati linnud soovijate õlgadele ja käsivartele. Linnuriigis tundub olema hierarhia, sest käed paluti välja sirutada, et linnud omavahel riidu ei läheks.
Värava ees seisis väike lahtine sõiduk, millega soovijaid mööda botaanikaaeda sõidutati. Meie seda võimalust ei kasutanud, aga jõudnud aeda, mõistsime selle vajalikkust.
Sisenenud aeda, olime sõnatud. Need võrratud vaated, terrassidele rajatud aed on avar ja hästi liigendatud. 
Järgnev pildiseeria räägib enda eest, sõnu pole vajagi.
Järgmisel pildil jääb silma Ycca, mis on sirutanud oma õievarre nii kõrgele, et puud tunduvad selle kõrval päris kääbuskasvulised. 
Üks varjulisem nurgake.
Siin on abistav inimkäsi toimetanud, aga looduses kohtab neid ise kasvama hakanud orhideesid küllalt palju.
Botaanikaaia lopsakuse keskel oli tõeline linnuparadiis. Siin juba kinnises aias ja see omakorda sektoriteks jagatud. Sinna me sisenesime giidi saatel ja paluti ära võtta läikivad ehted, kuna need meeldivad lindudele ja külastaja võib seal hätta jääda, kui edevad linnud ehteid uudistama tulevad. Ega siis ehted ainukesena, ka fotoaparaat tundus mõnele sulelisele päris atraktiivne.
Lõpetuseks foto musta kakaduu ühe jalaga isaslinnust, kes maandus kogu aeg minu õlal. Esialgu ei saanud arugi, et miks see maandumine on nii valulik. Aga linnuaia perenaisega juttu ajades selgus, et sellel linnul olla üks jalg amputeeritud peale seda, kui liiga kitsas jalarõngas jalale häda tegema hakkas. On ikka edevad küll, no tahaks omale ka sellist ehet😊