pühapäev, 8. november 2015

Sügisene aed

Küll aeg lendab kiirelt. Alles oli aed ilus roheline ja nüüdseks on värvid tundmatuseni muutunud. See muutus ei tule päevapealt ja arvestades seda, et selle aasta esimesed öökülmad olid alles oktoobri alguses, on septembrikuu pildid veel väga suvised. Kuna ma oma aeda ei näe iga päev, siis on igal nädalal seal üllatusi varuks. Pildid annavad selle parimal moel edasi.
September andis võimaluse hilistele õitsejatele ennast täies ilus näidata. Mõne taime õisi polnudki eelmistel aastatel tänu sellele näha saanud, et esimene öökülm tuli septembri alguses ja võttis nendelt kogu jõu. Üks väga meeldejääv taim on jaapani vahakübar (Kirengeshoma palmata) oma tõeliselt vahvate väga korrapäraselt vormitud kellukatega.
Rippülane ( Anemonopsis macrophylla) oli mu unistuste nimekirjas. Unistustel on kombeks täide minna ja nii ta jõudis sel kevadel minu kollektsiooni. Tundub, et sai omale sobiva kasvukoha ja rõõmustas mind oma õitsemisega. 
Viimastel aastatel on minu suurimaks kireks alpitaimede kasvatamine. Nende puhul ei ole meie kliimaolud alati just sobivamad. Samas on rõõm seda suurem, kui taim on ilusasti talvitunud. Esimest talve talvitus alpi tulikas (Ranunculus alpestris) ja ma olen siiani hämmingus, et ta õitses suve jooksul kolm korda. Pildile on jäädvustatud septembrikuised õied.
Märkimisväärselt huvitav taim on siberi krüsanteem (Chrysanthemum weyrichii). Mulle küll tundub, et ta õitseb üle aasta, aga seda tasub oodata. See on niivõrd särav ja kena hele laik, et võibki jääda imetlema.
Viimastel aastatel on populaarseks saanud alpikannid. Neid on ka minu kollektsioonis. Sügisel näitavad oma ilu naapoli alpikannid (Cyclamen hederifolium). 
 Üks hiline mägisibulaõis septembrikuust. 
Septembri keskel alustavad sügislilled. Üks esitletutest on ruuduline sügislill (Colchicum bivonae). See taim õitses sel aastal esmakordselt meie aias ja see on väga esinduslik ja uhke taim suure ilusa õiega.
Teine sügislill (Colchicum sp) on meie aias aegade algusest ja määramata. Teda olen päris palju jaganud ja omalgi palju alles. Neid hindan eelkõige selle pärast, et nad küllalt hilised ja annavad aeda rõõmsa värvilaigu.
Septembrikuust üks vaade uuele kiviktaimlale, mis valmis sellel suvel.
Päris huvitav on võrrelda kuu ajase vahega ühte kohta. 
 Lisan veel mõned oktoobrikuised aiapildid, kus pildile on püütud uhked sügisvärvid.

Ginnala vaher (Acer ginnala)
Kolmelehine piiskenelas (Gillenia trifoliata)
Korea vaher ( Acer pseudosieboldianum)
Thunbergi kukerpuu ´Erecta´ (Berberis thunbergii)
Viimane foto on huvitav sellepoolest, et selle nurga alt pole ma varem pildistanudki. Taamalt paistab kase kuldkollast lehestikku. Kased panevad mind mõtlema. Meie krundil on neid kolm tükki ja huvitav, et sel aastal olid kõige kauem lehed sellel puul, mis tavaliselt oma lehed on esimesena langetanud.
Lõpetuseks paar meeleolu loovat pilti.

reede, 4. september 2015

Kullerkupud ja varsakabjad või hoopis varsakabjad ja kullerkupud

Kevad on ilusaim aeg aastas. Hulk kollaseõielisi tervitajaid tärkab ja toob oma särava värviga alles talvest räsitud ja määrdunud maastikule rõõmsat sära. Seda tasakaalustavad oma kargete siniste toonidega ülivarased võrkiirised. Väikesed kevadlilled rõõmustavad mind ehk rohkemgi kui suve teises pooles külluslikult õitsevad suurekasvulised püsikud. 
Nüüd kevadesse tagasi. Varem alustab varsakabi (Caltha palustris). Perekonnas 20 liiki, mis looduslikult kasvavad arktilises ja parasvöötmes nii lõuna- kui põhjapoolkeral. Looduses kasvavad enamasti veekogude kallastel. Kuna meie aed asub otse jõe kaldal, siis kevadel on seal kaldataimedena esindatud varsakabjad oma täies uhkuses.
Aedades kasvatatakse enamasti täidisõielisi vorme. Sel kevadel tõin selle ka oma aeda.
Meie aeda on tee leidnud ka ameerika varsakabi (Caltha leptosepala). Sellest fotot pole, kuna taim alles nooruke.
Nüüd kullerkuppudest. Aednike poolt väga armastatud taimed, mida erinevatel andmetel on umbes 30 liiki. Looduses kasvavad põhja poolkeral arktilises ja parasvöötmes.  Eestis on kullerkuppude pere esindatud ühe liigiga, milleks harilik kullerkupp (Trollius europaeus).  Kasvukohaks niiskemad niidud ja metsaservad.
Aedades kasvatatakse mitmeid liike ja sorte, mis oma erineva õitsemise ajaga võimaldavad aias kullerkupu õisi näha kuni juuli lõpuni. Antud juhul räägin oma kogemusest.  Esimesed kullerkupud sain aia rajamise algusaegadel. Nimetud, aga armsad. 
Varajasem õitseja meie aias on ameerika kullerkupp (Trollius laxus), mis pärit Põhja-Ameerikast. Sümpaatne madalakasvuline umbes 20 cm kõrge heledaõieline taim, mis puhkeb õide juba mai alguses.
Temast veelgi väiksem on Trollius vaginatus, mis sai hiljuti ka eestikeelse nime tupp-kullerkupp. Tegemist on kohe päris väiksekasvulise liigiga, mille looduslik leviala on Hiina ja Himaalaja. Meie aias on sellel taimel esimene talv seljataga, õitses ka. Kahjuks ei saanud temast ilusat pilti.
Madal kullerkupp (Trollius pumilus) on madalakasvuline Himaalaja  ja Hiina päritolu taim. Kõrguseks ka umbes 20 cm. Õied säravkollased ja avatud. Õitseb pisut hiljem juunis või isegi juulis. Usun, et õitsemise aeg sõltub ka kasvutingimustest. Meie linnaaeda jõudis see taim sellel kevadel, loodan sealt killukese maale näpsata, et oma kullerkupu kollektsiooni täiendada.
Meie kullerkupud, mis määramata ja seega nimetud on varasema õitsemisajaga. Foto 25.05.
 Ledebouri kullerkupp (Trollius ledebourii) kasvab looduslikult Hiinas, Mongoolias ja Siberis.Õitsemise aeg juuni kuni juuli. Foto 3. juulist.
 Veel üks tore kullerkupp (Trollius macropetalus), mille looduslik kasvukoht Hiina, Venemaa ja Põhja-Korea. Õitseb juuni-juuli. Pildile polegi teda korralikult püüdnud. Kasvab tumedalehise lursslille kõrval ja leidsin ühe pildi, kus ainult üks õieke on tumedate lehtede kaisus.
Järgmisena Siberi looduses kasvav irkutski kullerkupp (Trollius ircuticus). Õitseb juuni lõpp kuni juuli algus. Foto 28. juuni.
 Viimasena aed-kullerkupp ´New Moon´. Ta võlub oma heledate õitega. Foto 4. juuli.
Varem pole mõelnudki, aga nüüd kirjutades on omalegi üllatus, et neid nii palju aeda kogunenud on. Kasvatan neid rõõmuga ja mõne muretsen ehk juurdegi. 
Loo võtaks kokku lausega, et kullerkupud on toredad taimed ja väärivad kohta igas koduaias.

kolmapäev, 1. juuli 2015

Ei peagi kodust kaugele minema....

....et näha kaunist Eesti loodust. Piisab vaid sellest, et punktist A punkti B liikudes aknast välja vaadata. Nii olen kevadest saati maale sõites juurelnud Olustvere lähistel paisust laskuvat vett nähes, et huvitav, mis sealpool paisu toimub. Möödunud nädalavahetusel meenus see parajal hetkel, kui jõudsime sinna ja saigi kiire kõrvalepõige ette võetud. Kõigest 15 minutit ajakulu ja elamuse saime toreda. Selle paisu taga on Olustvere Jaska paisjärv, mis asub maanteest kõigest sadakond meetrit, aga ürgne loodus varjab teda parajalt niipalju, et hooga mööda sõites ei pruugi märgata. Selle tõestuseks väike fotomeenutus 27.06.
Kui juba ette võtta, siis põhjalikult on minu moto :) Käisime järve ääres ja vaatasime vähe ringi. Seal on nii palju juhuslike uudistajate peale mõeldud, et järve ääres on väike ala niidetud ja kerge jalavarjuga ligipääsetav. Samas on tajutav looduse omapäi toimetamine. Jääb vaid üle vaadata ja nautida. Rohi oli kõrge ja väga süva uurima ei hakanud. Ühe pildi siiski klõpsasin väga uhkest seaherne puhmast. Oletan, et tegemist võiks olla kevadise seahernega (Lathyrus vernus).
Veekogu oma taimestikuga on väga huvitav, väärib avastamist. Järve kaldal jalutades märkasin õitsvaid vesikuppe (Nuphar lutea). Sirvisin hiljem kodus Toomas Kuke "Eesti taimede kukeaabitsat"  ja sain märksa targemaks. Kuidas siis teha vahet vesiroosi ja vesikupu vahel sellal, kui nad ei õitse? Erinevus seisneb nende liikide leheroodude asetuses, mis on raamatus antud joonisel väga selgesti näha. Vesikupu ujulehtede külgrood ei ühine omavahel. Seevastu vesirooside ujulehtede külgrood ühinevad omavahel kaarjate silmustena. Veel üks lihtne eristamise võimalus on nende  leherootsu katsuda  ujuva lehelaba alusel. Vesiroosil on see täiesti ümmargune, aga vesikupul pisut nurgeline. Kolmas tunnus on lehe alumise pinna värvus. Vesikupul on lehe aluspind kollakasroheline, valgel vesiroosil aga valkjasroheline või lillakas. Õitsemise ajal on nende kahe määramisel võimatu eksida :) Veel seda, et vesikupp toorena väga mürgine, aga kuivatatuna või soolvees keedetuna võib vesikupu varsi kasutada nagu iga teist köögivilja. Lisaks väärt raamatutele on  Eesti taimede kohta väärt teavet internetilehel http://bio.edu.ee. Sealt sain teada, et kollane vesikupp kasvab sageli koos valge vesiroosiga. 

Järgmine taim näeb põnev välja, aga seda ma alles tuvastan. 
Selle lühimatka lõpetuseks üks üldine vaade. Selle pärast sai ju tuldud :)
Möödunud nädalavahetus polnud pikem kui iga teine, aga sündmusi ja elamusi mahtus sinna tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Lisaks maalesõidul tehtud väiksele kõrvalepõikele käisime pühapäeva õhtul paadisõidul Navesti jõel. See on imelihtne, kui sadam oma krundil ja paat sealtsamast võtta. Ometi ei taipa selleks alati aega võtta, et minna veidikeseks seiklema. Minu esimene reaktsioon kutsele oli ka, et mul pole aega. Kui kuulsin, et külaline ka ei soovinud ühineda, tegin kiire otsuse. Seadsin sammud tagaaiast alla jõe äärde, fotokas kaasa ja seiklema ;) Tegelikult ongi nii, et paadisõit on lühiajaline, aga pigem vajab õppimist see, et jätta oma käsilolevad asjad hetkeks tahaplaanile, võtta pool tunnikest puhkust ja lihtsalt nautida. Mul on hea meel, et seda tegin. Muljed on nii toredad ja lisaks saab kummutatud arusaam sellest, et paekivi on Põhja-Eesti tunnuskivi :) Lisan siia pildimeenutused Navesti jõe paekallastest.
Kaldas kasvavad varsakabjad (Caltha palustris), mille puhmad oma meelepärases kasvukohas on saavutanud hiiglaslikud mõõtmed. 
Veel avaldasid muljet ühed jõulised kõrred, mis peaksid kaislid (Schoenoplectus) olema. Neid kasvab jõel suurte kolooniatena. Asi polegi selles, et ma siinkirjeldatut varem poleks näinud, aga pole sellele niimoodi mõelnud ega hakanud neid toredaid taimi tuvastama :)
Tagaplaanil paistab puidust sild, mille keskmine tala on ajahambast puretud ja pooleks murdunud.
Tagasiteel leidsime jõe kohale koolduva paju okste vahelt linnupesa, mis on oma ülesande täitnud ja asukate poolt maha jäetud.
Lõpetuseks pilt meie jõe pärlist, valge vesiroos (Nymphaea alba).

kolmapäev, 24. juuni 2015

Kevadpäevi ehivad kuldsed adoonised

Kui nüüd järele mõelda, on kevad aias vist kõige õiterohkem aeg. Rääkides tulikaliste sugukonda kuuluvatest taimedest, siis nende hulgas on väga palju kevadisi õitsejaid. Adoonistest rääkides meenub see igakevadine ärevus, et kas juba.... :)
Adoonise perekonda kuulub erinevatel andmetel umbes 30 liiki. Looduslikult kasvavad Euroopa ja Aasia steppides. Neid kasvab ka mägedes kuni 4500m merepinnast. Adooniste kirjeldamiseks võiks ehk pisut õitest rääkida. Tupplehti on sellel toredal lillel 5 ja kroonlehti 5 kuni palju, tolmukaid palju, pähklikesed ovaalsed, kandilised, ristroodudega ja lühikese konksjalt kõverdunud nokaga. Tähtis on ka seda teada, et adoonised on pikaealised taimed.
Meie aias kasvab 2 liiki adooniseid. Adonis amurensis on meie aias alates 2010. aastast. Õitseb igal aastal ja märkamatult umbes juulikuus läheb ära puhkama. Amuuri adoonisel on ka väga uhkeid sorte, mida pakutakse Euroopa istikuärides suhteliselt kalli hinna eest müügiks. Usun, et kunagi mõne edeva omale lisaks soetan :) Olemasolev taim pole siiani seemet andnud, mis mõningaselt üllatab. Usun, et selle probleemi lahendab juhus, et ühes sel aastal soetatud Trilliumi potis on väike amuuri adoonise seemik. Istutan selle vanale taimele naabriks :) Fotomeenutus sellest toredakesest 25. aprillist, kus ta oli juba õitsemise tippaega ületanud. 
Adonis vernalis oli mu unistustes mitu aastat. Eelmisel aastal mu suur unistus sai teoks, kui õiges kohas kurtsin muret :) Ja huvitav on see, et soovidel on kombeks kohe mitmekordselt täide minna. Tee minu aeda leidis kogunisti kaks taime :) Nüüd olen ma nii indu täis, et kavatsen neid ka külvata. Nad on väärt taimed, mida võiks aias kohe päris mitu olla.  Ja oh seda põnevust, ei teadnudki, et kevadadoonisel ka sort ´Alba´ olemas on. Lugesin seda just Kähri kevadlillede raamatust. Googel ei andnud otsingutulemusi kahjuks :( Praegu olen õnnelik oma taimede üle ja pildimeenutus 26. aprillist.
Kui mõni asi on määratud nurjuma, siis see kindlasti, et ei olnud head õnne saada avatud õitega pilti. Viimane pilt 10. maist, kui armas tütar tuli meile emadepäeva puhul üllatuskülaskäigule. Siis otsis ta oma fototehnika välja ja suurim kingitus oli hetkeseisu jäädvustamine aias läbi hobifotograafi pilgu :)

kolmapäev, 10. juuni 2015

Jätame korraks tulikalised tahaplaanile....

....ja oleme lihtsalt niisama. Sellekski tuleb vahel aega võtta :) Möödunud suvel sai aed valgustid ja see on nii tore, sest õhtuvalgus aias lampide toel on vaatamisväärsus omaette. Maal olles lõpetame päeva ikka valgustatud aias jalutades ja mõnel pingil istudes tulevikuplaane tehes. Olen mitu korda ennast tabanud mõttelt, et küll oleks tore, kui ka õhtused aiakülastused oleksid traditsiooniks. See annaks võimaluse seda emotsiooni sõpradega jagada. Seniks, kui see pole teoks saanud, mõned fotod õhtusest aiast. Pildistatud 9. juunil.