Talv 2014/2015

Möödunud talv oli meie mõistes peaaegu olematu. Mulle oleks meeldinud lumine ja mõnusalt krõbedate külmakraadidega korralik talv. Meil oli külmarekord vast -15 pügalat alla nulli ja sedagi väga lühikese perioodi jooksul. Alateadvuses oli pidev mure, et kuidas aed selle heitliku talve üle elab. Tundub, et siiski üsna hästi. Vaadates kiviktaimla elanikke, ei saa kurta. 
Meenutuseks 31.12, ilus lumine :)

Lund jagus ehk poole veebruarini, järgmine meenutus 21.02 

Kuu lõpus olid veel viimased lumeriismed ja agaramad taimed hakkasid juba õitsemisele sättima :)

Tiigid olid veel paksu jääkaane all.

Lumekupud on ühed toredamad kevadekuulutajad.

7. märtsil sai veidi põhjalikumalt vaadatud ja hing on rahul. Noorukesed kiviktaimla asukad on kenasti esimese talve üle elanud. Jagan oma rõõmu pildis :)

Ei saa üle ega ümber puittaimedest. Praegu veel lehitud, aga rõõm on suur, et kenasti talvitunud.

 Midagi okkalist ka. Minu lemmik ajast-aega Tsuga canadensis ´Jeddeloh´.

Vaade turbaaiale. Sinna mahub veel palju taimi :) Tegevust ja otsimist jagub, nii et põnev saab olema.

Reportaaži lõpetuseks fotokatsetus :)

Talvised toimetamised

Talv tiksub vaikselt kevadesse. Tundub, et ta on juba terve igaviku kestnud. On olnud keeruline aasta lõpp, kus toimus ootamatu töökoha vahetus. Seoses sellega on mingil hetkel olnud vaba aega natuke rohkem kui tavaliselt. Loodus tühja kohta ei salli, otsisin omale tegevust. Selle talve märgusõnaks on kudumid. Oli kaks projekti, millest siin mõne sõnaga räägin. Just hetkel, kui olin töö kaotanud, tuli üleskutse kududa enneaegsetele lastele mütse ja sokke. Haarasin sellest võimalusest ja olin kohe valmis oma ootamatult tekkinud vaba aega täitma. Aga huvitav on see, et vahest kipuvad takistused täitsa valel ajal teele tulema. Läks antud juhul nii, et asi viibis ja minu vaba aeg oli vahepeal otsa saanud. Kokkuvõtteks selle kohta nii palju, et läks aega, mis läks, nüüd on kogu meie naispere abiga see tehtud ja süda rahul. Seda jääb meenutama foto, mis sai tehtud õues ilusas päiksepaistes. Modell noorima tütre beebinukk :)

Mõne sõnaga teisest projektist ka. Noorim pereliige arvas ühel heal päeval, et talle oleks vaja sääriseid. Kui juba teha, siis ikka toredad, ülalt pitsiga ja puha :) Tegelikult üks asi on see kudumine, aga palju rohkem mõtlemist oli selle pitsimustri valimisel. Sai ikka õige mitu mustrit proovitud enne, kui see vau tuli, et seda just ongi vaja :) Kui aus olla, ega ma selline väga suur kudumise fänn ei ole. Need kaks säärist a´50 cm pikkust pluss pits oli ikka päris suur töö. Me jagasime seda omavahel nii, et valmis nad said ja tulemus on siin :)

Paelad on veel parajaks lõikamata, kuna modelli pole kohal.
Hetkel olengi mõtetes, kas meisterdada veel midagi või hoopis aianduslainele pöörduda. Kaugel see kevad enam on :)

2014 on minevikuks saanud

Oh aeg, miks nii kiirelt tõttad? Aastad mööduvad justkui linnulennul, pea jälle kevad ja ilus looduse tärkamine. Mõnus lumine ja parajate miinuskraadidega talv on aeg puhata argistest aiatöödest ja tulevikuplaane pidada. Aasta viimasel päeval käisime oma valdusi üle vaatamas ja aiale toredat uut aastat soovimas :) Järgmise pildiga soovime kõigile aiainimestele kordaminekuid ja uusi põnevaid taimeleide alanud 2015. aastal!

 Nüüd vanade võlgade juurde, ja seda eelkõige enda ees :) Aasta lõpus oli soov teha veidi teistmoodi sisuga postitus. Hoolimata sellest, et olen kirglik aiainimene, astun sellest teemast vahetevahel viivuks pika sammu eemale. Talvisel ajal, kui aed on puhkamas, olen ikka mõne käsitöö ette võtnud. Seekord oli selleks lapitekk. Kui juba teha, siis pigem kaks korraga. See oli päris huvitav kogemus. Esimese tarbeks sai kavand joonistatud, teisega oli lihtsam, kuna lappide paigutamise skeem jäi suhteliselt sarnaseks. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui olla selle töö juures hästi täpne, siis sujub kenasti ja tulemus saab ilus. Panen mõne pildi ka.

See oli teine tekk, mis valmis oluliselt kiiremini kui esimene. Ja nüüd tagurpidises järjekorras pildike esmavalminust ka.

Minu jaoks oligi selle töö juures kõige keerulisem värvide sobitamine. Kui materjali soetatud sai, siis haarasin tükke suure innuga, aga sobitamisel selgus, et ega ikka ei sobi kõik toredused omavahel. Samas sain huvitava kogemuse ja lapselapsed olid väga rõõmsad oma jõulukinkide üle :)

Oma olemuselt olen laisk kirjutaja, aga loodan, et ületan ennast ja õige pea kirjutan siia jälle :)

Sügis aias ja metsas

Sellel aastal oli pikk, suhteliselt soe ja vähese vihmaga sügis. Sügisvärvid olid kuidagi kahvatumad kui möödunud aastal. Ühed erksamate sügisvärvidega põõsad on thunbergi kukerpuud. Ootasin nende värvumist kuni viimse hetkeni. Tasus ootamist :)

Usun, et iga aedniku jaoks on hindamatu väärtusega esimesed varakevadised õied ja sügisel need viimased, mis lisaks puude-põõsaste värvikirevatele rüüdele pakuvad silmailu ja lisavad kontrasti. Kaunis krookus ületas kõik ootused. Ta kasvab mu aias teist aastat. Selle lille eeliseks on ülipikk õitseaeg ja ta talus mehiselt esimese külmalaine vintsutused. Vähemalt kuu aega oli ta uhkelt õites.

Must lumeroos hilise õitsejana on ka sügisese aia ehteks ja rõõmuks. Lisaks sellele on tal lehtdekoratiivne väärtus - ilus läbi kogu hooaja.

Igihaljad padjandid on igal ajal ilusad. Olemas on talvekahjustuste oht, aga kui kerge kuuseoksake päikesevarjuks peale panna, on lootust, et kevadel ka ilus. Nende edukas talvitumine sõltub suuresti sellest, milliste ilmaoludega talv tuleb üle elada. Paar aastat tagasi külmumata maale tulnud lumi tegi neile väga palju kahju. Kevadel olid padjandid justkui liimitud vastu maad. Nad muidugi aja jooksul taastusid, aga kevadine ilus õitsemine jäi sel korral vahele. Pildile sai püütud harkjas asorell. Ta on mul ehk 5 aastat kasvanud ja mingeid probleeme pole temaga olnud. Laieneb tasapisi, on oma korrektse olemisega hea ja ümbritsevat kirevust tasakaalustava olemisega taim.

Liivatee puhmas on roheliseks värvunud lehtedega võrseid, justkui plaaniks vastu talve veel õitsema hakata :)

Möödunud suhteliselt keeruliste ilmaoludega talve elasid üle luuderohu võrsed, mis on sihi kõrgustesse võtnud.

Viimastel aastatel on saanud suurema tähelepanu osaliseks samblad ja samblikud, mida peeti aia nuhtluseks ja püüti iga hinna eest nendest vabaneda. Õnneks meie aia lugu kulgeb koos sammaldega ja tunneme nendest rohelistest tutsudest kividel suurt rõõmu. Polegi varem neid pildile püüdnud ja siin väike ülevaade nendest. Kahjuks ei tunne seda samblamaailma, nii et arenguruumi on :)

Sellesse nädalalõppu mahtus ka väike reis kivihunnikut uurima, mis kurvalt ja üksildasena väikse metsatuka veeres huvilisi ootab.

Kui mets juba nii käegakatsutavas kauguses on, siis tuleb ikka sealgi vähe ringi vaadata. Seekord leidsin ühe toreda seenekogumiku. Seeni ma ei tunne, aga vaadata ikka tore ja antud juhul pilt muljetavaldav :)

Metsaveerel seistes jäi silma muudki. Las pildid ise räägivad :)

Tasapisi liigume vastu talvele ja ilmselt nii rohelist pilti selle aastanumbri sees enam ei näe.

MEIE AIA LUGU JÄTKUB.....

Viimane aiateemaline postitus jäi juba möödunud aastasse. Ma olen osanud oma suvise aja nii aktiivselt sisustada, et siia kirjutamiseks jääb aina vähem aega. Suveaeg on meil üsna lühike ja aiahullude suurim soov on võimalikult palju osaleda selleteemalistel üritustel. Minu lemmiküritused on kindlalt Võhma juurikas, Tartu botaanikaaia püsikutepäev ja Võhma lillepäev. Viimane küll väiksem ja vähemtuntud, aga need lillenäitused on iga aastaga uhkemad. Viimane näitus oli varjuaia taimedest. Ei liialda, kui ütlen, et see jättis nii sügava mulje, mida on keeruline sõnadesse panna. Ma kahtlen, kas meie väikses Eestis ongi nii uhket näitust tehtud. Lisan siia foto näitusest.

Aalujate kokkutulek on väga äge üritus, milleks pool suve ettevalmistusi tehakse. Ma olen selle kohta alati öelnud, et kui juba Aalujalt oled mingi taime kohta midagi küsinud või uurinud, siis võid päris kindel olla, et see kokkutulekul su taimekasti  tee leiab :)
Pidin ju aiast rääkima, aga sissejuhatus venis pikale. Tänaseks on seis selline, et peaaegu kogu ruumikasutuse võimalused on planeeritud ja kevadesse jääb veel suure istutusala laiendus naaberkrundi piirini. Selle vajaduse on tinginud eelkõige see, et mingi kitsa riba hooldamine on tülikas ja töömahukas.
Suurim saavutus 2014 on kindlasti veesilmade valmimine. Esimene mulje jätab küll ehk natuke liigkivise mulje, aga kasvavad taimed lahendavad selle probleemi. Koos veesilmaga saime ka oma isikliku kivimäe. Sügis pole ehk parim aeg, aga sai istutatud hulk mägitaimi. Nad on mu meeled ja mõistuse vallutanud :) Ootan juba põnevusega kevadet.

Kivimäest vasemale jääva osa kõrguste vahe lahendasime tugimüüridega. Enese üllatuseks pole ma teda pildistanud, aga midagi siiski leidsin.

Eelmisel aastal jäin ilma oma punasest epimeediumist. Teda oli tabanud ringiviirus ja otsustasin ta välja kaevata. Sellel kevadel oli hukkunud üks tore liivatee ja see ajendas vana kiviktaimla seda osa kriitilise pilguga üle vaatama. Juunikuise puhkuse ajal üksi maal olles saigi asi ette võetud. Siinkohal on mul olemas ka vanast kujundusest pilt. Nii et enne vana ja siis uus :)

2013. aastal sai rajatud põõsaste istutusala. Alguse sai see mõned aastad tagasi arukase ette istutatud siberi kontpuust. Lõpuks kogunes sinna juba rohkem põõsaid ja polnud enam lihtne nendevahelist ala niita. Nii saigi see ala piiritletud ja paks ajalehe kiht alla, mulda peale ja lehtpuumultš peale. Põõsaste ette istutasime pojengid. Nii sündis kaks ühes lahendus.

Sügisene vaade on rõõmsavärviline - aia kolmas aastaaeg :)

Eelmisel suvel hakkas mõte peas tööle, et peaks ka hapulembestele taimedele oma kasvukoha looma. Juba varakevadel sai soetatud turbapätse, mis sugugi ei tähendanud seda, et kindlasti selle aiaosa rajamiseni jõuame. Siiski, korralik eeltöö turba saamiseks tehtud ja nii see septembris sündiski. Suur tahe oli see sügisel ära teha, et kevadeni vajuda saaks ja vajadusel turvast enne tõsist istutamist lisada.

Taamal sügisrüü selga tõmmanud Rhododendron schlippenbachii.

See suvi oleks justkui lõputu olnud, nii palju jõudsime teha. Viimasena tuleb jutuks, kuidas looduse vingerpussid oma kasuks keerata. Suvel, täpsemalt juunis puhkuse ajal olid kole-koledad ilmad. Sadas ja liiga külm oli see elu mu jaoks. See andis võimaluse aias suuri muutusi teha, kuna taimed ei saanud arugi, et neid ümber istutati. Selles ümarpeenras nagu miski häiris, aga oli vaja kõrvalseisja abi selleks, et aru saaks, mis on valesti :) See ei olnud suur töö, kestis kokku paar tundi, aga sain rahulolu kordaläinud muudatusest. Paar pilti muudab asja olemuse arusaadavaks.

See on pildistatud sügisel 2013a.

Ja kui nüüd taimed veel kasvuhoo sisse saavad :) Pildil Penstemon davidsonii

Lõpetaks paari pildiga eelmise aasta suurprojektist - pikast kivimüürist.

Nii ta kohe-kohe lõpebki, aia-aasta 2014.