Koptised kasvavad looduslikult Põhja-Ameerikas ja Aasias. Erinevatel andmetel on neid 10-15 liiki.
Kasvab poolvarjus parasniiskes pinnases.Igihalja lehestikuga madal pinnakatja avab oma väiksed tähekujulised õied varakevadel ja õitseb vähemalt paar nädalat. Kui vaadata ei tea, siis ei tarvitse neid märgatagi. Minul on temaga eriline suhe, sest armastan sellised erilise välimusega taimi. Eelmisel kevadel õitses ta esmakordselt, aga pildile püüda ei osanud teda kuidagi. Proovisin sel aastal uuesti ja siin ta on :) Foto 25.04.
pühapäev, 3. mai 2015
reede, 1. mai 2015
Kevadekuulutaja lumekupp
Lumekuppusid on erinevatel andmetel 8-9 liiki, mis kasvavad Euraasias.
Meie aedades kohtab kõige sagedamini talvist lumekuppu. On ka mõned
sordid, mille kohta ma infot otsinud pole.
2010.aastal ostsin Võhma juurikalaadal Sulev Savisaarelt mõned põnevad taimed, nende hulgas ka Eranthis cilicica (kurdistani lumekupp). Sellest ajast nad meie aias kasvavad ja igal kevadel nagu rõõmsad päikesed meid tervitavad. On olnud huvitav jälgida nende kasvamist ja paljunemist. Tegelikult on kenasti näha, kuidas taim paljuneb generatiivselt. Mis puudutab vegetatiivset paljunemist, siis selle kohta ei oska midagi öelda.
Esimesed õied fotol 17. aprillist 2011.aastal.
2012. aastal on näha esimesed seemikud. Foto 21.04.
2013. aastal seemikud juba kaheaastased ja foto 28.04.
2014. aastal on juba oluliselt rohkem taimi. Foto 12.04
2015. aastal on olukord uus. Nii palju taimi on jõudnud õitsemisealiseks kasvada, et kohe kena kollane värvilaik on peenras. Fotod 6. aprillist.
Lõpetuseks ehk seda, et selle aasta kevad on võrreldes eelmiste aastatega oluliselt varasem. Õnneks pole päris suvised ilmad olnud ja taimed õitsevad kaua.
2010.aastal ostsin Võhma juurikalaadal Sulev Savisaarelt mõned põnevad taimed, nende hulgas ka Eranthis cilicica (kurdistani lumekupp). Sellest ajast nad meie aias kasvavad ja igal kevadel nagu rõõmsad päikesed meid tervitavad. On olnud huvitav jälgida nende kasvamist ja paljunemist. Tegelikult on kenasti näha, kuidas taim paljuneb generatiivselt. Mis puudutab vegetatiivset paljunemist, siis selle kohta ei oska midagi öelda.
Esimesed õied fotol 17. aprillist 2011.aastal.
2012. aastal on näha esimesed seemikud. Foto 21.04.
2013. aastal seemikud juba kaheaastased ja foto 28.04.
2014. aastal on juba oluliselt rohkem taimi. Foto 12.04
2015. aastal on olukord uus. Nii palju taimi on jõudnud õitsemisealiseks kasvada, et kohe kena kollane värvilaik on peenras. Fotod 6. aprillist.
Lõpetuseks ehk seda, et selle aasta kevad on võrreldes eelmiste aastatega oluliselt varasem. Õnneks pole päris suvised ilmad olnud ja taimed õitsevad kaua.
pühapäev, 5. aprill 2015
Tulikalised koduaias
Olen viimasel paaril aastal uurinud taimi nende sugukondliku kuuluvuse järgi. See tegevus on mind juhatanud uute teadmiste juurde, mis muudavad aedniku elu tunduvalt lihtsamaks. See postitus on sissejuhatuseks teemale "Tulikalised koduaias". Ma olen nendest väga vaimustunud, kuna nende hulgas on rohkesti ilutaimi, mis on aednike poolt väga armastatud.
Tulikaliste sugukond on väga suur. Kui tahtsin leida taimeperekondade arvu, siis jäin sellega hätta. Erinevad allikad annavad infot väga erinevalt. Missouri botaanikaaia andmebaasis on Tulikaliste sugukonnas 65 taimeperekonda. Nad kasvavad suures osas külmema ja mõõduka kliimaga aladel, vähesed ka troopilistel aladel. Peamiselt on nad mitmeaastased rohttaimed, harva põõsad või liaanid. Talvituvad risoomide või mugulatena. Sageli on nad tähtsal kohal niiskete niitude ja metsa alustaimedena. Tulikalisi kohtab ka kõrgmäestikes. Üldiselt vajavad nad heaks kasvamiseks parasniisket toitaineterikast pinnast ja sageli on tähtis hea drenaaž. Enamik tulikaliste sugukonna taimedest ei talu liigkuivi kasvukohti.
Meie looduses on tulikaliste sugukond esindatud umbes 10 taimeperekonnaga.
Tasub teada ka seda, et tulikalised on mürgised. Praegusel hetkel olen täheldanud, et inimesed kardavad mürgiseid taimi nii väga, et saades teada taime mürgisusest, vallandub paanika. Samas, kui järgi mõelda, siis on mürgised taimed meie ümber ja läheduses alati kasvanud. Vanaema lillepeenras oli sinine käoking (see meenus esimesena :)). Ei teadnud me tema mürgisusest midagi ja nautisime ta õiteilu. Eks lastele tehtud sellal korralikku teavitust selle kohta, mis hea ja mis halb. Kindel on see, et inimesed olid tunduvalt lähedasemad loodusega. Tänapäevases digiühiskonnas on kahju näha, et meie elanikkond aina kaugeneb loodusest. Sageli ei tunta kõige tavalisemat lille ära. Seda on lihtsalt kahju näha ja kuulda. Ei mäleta küll, et meie metsaservas asuvas kodus oleks mingit liigset muretsemist olnud sellepärast, et lapsed mööda metsa kolasid.
See saab huvitav olema, kuna tulikaliste sugukonda kuuluvaid taimi on aeda kogunenud üsna palju. Lisaks sellele ka tulika perekonda kuuluvad umbrohud, mis hea meelega istutusalale elama koliksid :)
Tulikaliste sugukond on väga suur. Kui tahtsin leida taimeperekondade arvu, siis jäin sellega hätta. Erinevad allikad annavad infot väga erinevalt. Missouri botaanikaaia andmebaasis on Tulikaliste sugukonnas 65 taimeperekonda. Nad kasvavad suures osas külmema ja mõõduka kliimaga aladel, vähesed ka troopilistel aladel. Peamiselt on nad mitmeaastased rohttaimed, harva põõsad või liaanid. Talvituvad risoomide või mugulatena. Sageli on nad tähtsal kohal niiskete niitude ja metsa alustaimedena. Tulikalisi kohtab ka kõrgmäestikes. Üldiselt vajavad nad heaks kasvamiseks parasniisket toitaineterikast pinnast ja sageli on tähtis hea drenaaž. Enamik tulikaliste sugukonna taimedest ei talu liigkuivi kasvukohti.
Meie looduses on tulikaliste sugukond esindatud umbes 10 taimeperekonnaga.
Tasub teada ka seda, et tulikalised on mürgised. Praegusel hetkel olen täheldanud, et inimesed kardavad mürgiseid taimi nii väga, et saades teada taime mürgisusest, vallandub paanika. Samas, kui järgi mõelda, siis on mürgised taimed meie ümber ja läheduses alati kasvanud. Vanaema lillepeenras oli sinine käoking (see meenus esimesena :)). Ei teadnud me tema mürgisusest midagi ja nautisime ta õiteilu. Eks lastele tehtud sellal korralikku teavitust selle kohta, mis hea ja mis halb. Kindel on see, et inimesed olid tunduvalt lähedasemad loodusega. Tänapäevases digiühiskonnas on kahju näha, et meie elanikkond aina kaugeneb loodusest. Sageli ei tunta kõige tavalisemat lille ära. Seda on lihtsalt kahju näha ja kuulda. Ei mäleta küll, et meie metsaservas asuvas kodus oleks mingit liigset muretsemist olnud sellepärast, et lapsed mööda metsa kolasid.
See saab huvitav olema, kuna tulikaliste sugukonda kuuluvaid taimi on aeda kogunenud üsna palju. Lisaks sellele ka tulika perekonda kuuluvad umbrohud, mis hea meelega istutusalale elama koliksid :)
laupäev, 14. märts 2015
Talv 2014/2015
Möödunud talv oli meie mõistes peaaegu olematu. Mulle oleks meeldinud lumine ja mõnusalt krõbedate külmakraadidega korralik talv. Meil oli külmarekord vast -15 pügalat alla nulli ja sedagi väga lühikese perioodi jooksul. Alateadvuses oli pidev mure, et kuidas aed selle heitliku talve üle elab. Tundub, et siiski üsna hästi. Vaadates kiviktaimla elanikke, ei saa kurta.
Meenutuseks 31.12, ilus lumine :)
Lund jagus ehk poole veebruarini, järgmine meenutus 21.02
Kuu lõpus olid veel viimased lumeriismed ja agaramad taimed hakkasid juba õitsemisele sättima :)
Tiigid olid veel paksu jääkaane all.
Lumekupud on ühed toredamad kevadekuulutajad.
7. märtsil sai veidi põhjalikumalt vaadatud ja hing on rahul. Noorukesed kiviktaimla asukad on kenasti esimese talve üle elanud. Jagan oma rõõmu pildis :)
Ei saa üle ega ümber puittaimedest. Praegu veel lehitud, aga rõõm on suur, et kenasti talvitunud.
Midagi okkalist ka. Minu lemmik ajast-aega Tsuga canadensis ´Jeddeloh´.
Vaade turbaaiale. Sinna mahub veel palju taimi :) Tegevust ja otsimist jagub, nii et põnev saab olema.
Reportaaži lõpetuseks fotokatsetus :)
Meenutuseks 31.12, ilus lumine :)
Lund jagus ehk poole veebruarini, järgmine meenutus 21.02
Kuu lõpus olid veel viimased lumeriismed ja agaramad taimed hakkasid juba õitsemisele sättima :)
Tiigid olid veel paksu jääkaane all.
Lumekupud on ühed toredamad kevadekuulutajad.
7. märtsil sai veidi põhjalikumalt vaadatud ja hing on rahul. Noorukesed kiviktaimla asukad on kenasti esimese talve üle elanud. Jagan oma rõõmu pildis :)
Ei saa üle ega ümber puittaimedest. Praegu veel lehitud, aga rõõm on suur, et kenasti talvitunud.
Midagi okkalist ka. Minu lemmik ajast-aega Tsuga canadensis ´Jeddeloh´.
Vaade turbaaiale. Sinna mahub veel palju taimi :) Tegevust ja otsimist jagub, nii et põnev saab olema.
Reportaaži lõpetuseks fotokatsetus :)
reede, 30. jaanuar 2015
Talvised toimetamised
Talv tiksub vaikselt kevadesse. Tundub, et ta on juba terve igaviku kestnud. On olnud keeruline aasta lõpp, kus toimus ootamatu töökoha vahetus. Seoses sellega on mingil hetkel olnud vaba aega natuke rohkem kui tavaliselt. Loodus tühja kohta ei salli, otsisin omale tegevust. Selle talve märgusõnaks on kudumid. Oli kaks projekti, millest siin mõne sõnaga räägin. Just hetkel, kui olin töö kaotanud, tuli üleskutse kududa enneaegsetele lastele mütse ja sokke. Haarasin sellest võimalusest ja olin kohe valmis oma ootamatult tekkinud vaba aega täitma. Aga huvitav on see, et vahest kipuvad takistused täitsa valel ajal teele tulema. Läks antud juhul nii, et asi viibis ja minu vaba aeg oli vahepeal otsa saanud. Kokkuvõtteks selle kohta nii palju, et läks aega, mis läks, nüüd on kogu meie naispere abiga see tehtud ja süda rahul. Seda jääb meenutama foto, mis sai tehtud õues ilusas päiksepaistes. Modell noorima tütre beebinukk :)
Mõne sõnaga teisest projektist ka. Noorim pereliige arvas ühel heal päeval, et talle oleks vaja sääriseid. Kui juba teha, siis ikka toredad, ülalt pitsiga ja puha :) Tegelikult üks asi on see kudumine, aga palju rohkem mõtlemist oli selle pitsimustri valimisel. Sai ikka õige mitu mustrit proovitud enne, kui see vau tuli, et seda just ongi vaja :) Kui aus olla, ega ma selline väga suur kudumise fänn ei ole. Need kaks säärist a´50 cm pikkust pluss pits oli ikka päris suur töö. Me jagasime seda omavahel nii, et valmis nad said ja tulemus on siin :)
Paelad on veel parajaks lõikamata, kuna modelli pole kohal.
Hetkel olengi mõtetes, kas meisterdada veel midagi või hoopis aianduslainele pöörduda. Kaugel see kevad enam on :)
Mõne sõnaga teisest projektist ka. Noorim pereliige arvas ühel heal päeval, et talle oleks vaja sääriseid. Kui juba teha, siis ikka toredad, ülalt pitsiga ja puha :) Tegelikult üks asi on see kudumine, aga palju rohkem mõtlemist oli selle pitsimustri valimisel. Sai ikka õige mitu mustrit proovitud enne, kui see vau tuli, et seda just ongi vaja :) Kui aus olla, ega ma selline väga suur kudumise fänn ei ole. Need kaks säärist a´50 cm pikkust pluss pits oli ikka päris suur töö. Me jagasime seda omavahel nii, et valmis nad said ja tulemus on siin :)
Paelad on veel parajaks lõikamata, kuna modelli pole kohal.
Hetkel olengi mõtetes, kas meisterdada veel midagi või hoopis aianduslainele pöörduda. Kaugel see kevad enam on :)
neljapäev, 1. jaanuar 2015
2014 on minevikuks saanud
Oh aeg, miks nii kiirelt tõttad? Aastad mööduvad justkui linnulennul, pea jälle kevad ja ilus looduse tärkamine. Mõnus lumine ja parajate miinuskraadidega talv on aeg puhata argistest aiatöödest ja tulevikuplaane pidada. Aasta viimasel päeval käisime oma valdusi üle vaatamas ja aiale toredat uut aastat soovimas :) Järgmise pildiga soovime kõigile aiainimestele kordaminekuid ja uusi põnevaid taimeleide alanud 2015. aastal!
Nüüd vanade võlgade juurde, ja seda eelkõige enda ees :) Aasta lõpus oli soov teha veidi teistmoodi sisuga postitus. Hoolimata sellest, et olen kirglik aiainimene, astun sellest teemast vahetevahel viivuks pika sammu eemale. Talvisel ajal, kui aed on puhkamas, olen ikka mõne käsitöö ette võtnud. Seekord oli selleks lapitekk. Kui juba teha, siis pigem kaks korraga. See oli päris huvitav kogemus. Esimese tarbeks sai kavand joonistatud, teisega oli lihtsam, kuna lappide paigutamise skeem jäi suhteliselt sarnaseks. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui olla selle töö juures hästi täpne, siis sujub kenasti ja tulemus saab ilus. Panen mõne pildi ka.
See oli teine tekk, mis valmis oluliselt kiiremini kui esimene. Ja nüüd tagurpidises järjekorras pildike esmavalminust ka.
Minu jaoks oligi selle töö juures kõige keerulisem värvide sobitamine. Kui materjali soetatud sai, siis haarasin tükke suure innuga, aga sobitamisel selgus, et ega ikka ei sobi kõik toredused omavahel. Samas sain huvitava kogemuse ja lapselapsed olid väga rõõmsad oma jõulukinkide üle :)
Oma olemuselt olen laisk kirjutaja, aga loodan, et ületan ennast ja õige pea kirjutan siia jälle :)
Nüüd vanade võlgade juurde, ja seda eelkõige enda ees :) Aasta lõpus oli soov teha veidi teistmoodi sisuga postitus. Hoolimata sellest, et olen kirglik aiainimene, astun sellest teemast vahetevahel viivuks pika sammu eemale. Talvisel ajal, kui aed on puhkamas, olen ikka mõne käsitöö ette võtnud. Seekord oli selleks lapitekk. Kui juba teha, siis pigem kaks korraga. See oli päris huvitav kogemus. Esimese tarbeks sai kavand joonistatud, teisega oli lihtsam, kuna lappide paigutamise skeem jäi suhteliselt sarnaseks. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui olla selle töö juures hästi täpne, siis sujub kenasti ja tulemus saab ilus. Panen mõne pildi ka.
See oli teine tekk, mis valmis oluliselt kiiremini kui esimene. Ja nüüd tagurpidises järjekorras pildike esmavalminust ka.
Minu jaoks oligi selle töö juures kõige keerulisem värvide sobitamine. Kui materjali soetatud sai, siis haarasin tükke suure innuga, aga sobitamisel selgus, et ega ikka ei sobi kõik toredused omavahel. Samas sain huvitava kogemuse ja lapselapsed olid väga rõõmsad oma jõulukinkide üle :)
Oma olemuselt olen laisk kirjutaja, aga loodan, et ületan ennast ja õige pea kirjutan siia jälle :)
kolmapäev, 26. november 2014
Sügis aias ja metsas
Sellel aastal oli pikk, suhteliselt soe ja vähese vihmaga sügis. Sügisvärvid olid kuidagi kahvatumad kui möödunud aastal. Ühed erksamate sügisvärvidega põõsad on thunbergi kukerpuud. Ootasin nende värvumist kuni viimse hetkeni. Tasus ootamist :)
Usun, et iga aedniku jaoks on hindamatu väärtusega esimesed varakevadised õied ja sügisel need viimased, mis lisaks puude-põõsaste värvikirevatele rüüdele pakuvad silmailu ja lisavad kontrasti. Kaunis krookus ületas kõik ootused. Ta kasvab mu aias teist aastat. Selle lille eeliseks on ülipikk õitseaeg ja ta talus mehiselt esimese külmalaine vintsutused. Vähemalt kuu aega oli ta uhkelt õites.
Must lumeroos hilise õitsejana on ka sügisese aia ehteks ja rõõmuks. Lisaks sellele on tal lehtdekoratiivne väärtus - ilus läbi kogu hooaja.
Igihaljad padjandid on igal ajal ilusad. Olemas on talvekahjustuste oht, aga kui kerge kuuseoksake päikesevarjuks peale panna, on lootust, et kevadel ka ilus. Nende edukas talvitumine sõltub suuresti sellest, milliste ilmaoludega talv tuleb üle elada. Paar aastat tagasi külmumata maale tulnud lumi tegi neile väga palju kahju. Kevadel olid padjandid justkui liimitud vastu maad. Nad muidugi aja jooksul taastusid, aga kevadine ilus õitsemine jäi sel korral vahele. Pildile sai püütud harkjas asorell. Ta on mul ehk 5 aastat kasvanud ja mingeid probleeme pole temaga olnud. Laieneb tasapisi, on oma korrektse olemisega hea ja ümbritsevat kirevust tasakaalustava olemisega taim.
Liivatee puhmas on roheliseks värvunud lehtedega võrseid, justkui plaaniks vastu talve veel õitsema hakata :)
Möödunud suhteliselt keeruliste ilmaoludega talve elasid üle luuderohu võrsed, mis on sihi kõrgustesse võtnud.
Viimastel aastatel on saanud suurema tähelepanu osaliseks samblad ja samblikud, mida peeti aia nuhtluseks ja püüti iga hinna eest nendest vabaneda. Õnneks meie aia lugu kulgeb koos sammaldega ja tunneme nendest rohelistest tutsudest kividel suurt rõõmu. Polegi varem neid pildile püüdnud ja siin väike ülevaade nendest. Kahjuks ei tunne seda samblamaailma, nii et arenguruumi on :)
Sellesse nädalalõppu mahtus ka väike reis kivihunnikut uurima, mis kurvalt ja üksildasena väikse metsatuka veeres huvilisi ootab.
Kui mets juba nii käegakatsutavas kauguses on, siis tuleb ikka sealgi vähe ringi vaadata. Seekord leidsin ühe toreda seenekogumiku. Seeni ma ei tunne, aga vaadata ikka tore ja antud juhul pilt muljetavaldav :)
Metsaveerel seistes jäi silma muudki. Las pildid ise räägivad :)
Tasapisi liigume vastu talvele ja ilmselt nii rohelist pilti selle aastanumbri sees enam ei näe.
Usun, et iga aedniku jaoks on hindamatu väärtusega esimesed varakevadised õied ja sügisel need viimased, mis lisaks puude-põõsaste värvikirevatele rüüdele pakuvad silmailu ja lisavad kontrasti. Kaunis krookus ületas kõik ootused. Ta kasvab mu aias teist aastat. Selle lille eeliseks on ülipikk õitseaeg ja ta talus mehiselt esimese külmalaine vintsutused. Vähemalt kuu aega oli ta uhkelt õites.
Must lumeroos hilise õitsejana on ka sügisese aia ehteks ja rõõmuks. Lisaks sellele on tal lehtdekoratiivne väärtus - ilus läbi kogu hooaja.
Igihaljad padjandid on igal ajal ilusad. Olemas on talvekahjustuste oht, aga kui kerge kuuseoksake päikesevarjuks peale panna, on lootust, et kevadel ka ilus. Nende edukas talvitumine sõltub suuresti sellest, milliste ilmaoludega talv tuleb üle elada. Paar aastat tagasi külmumata maale tulnud lumi tegi neile väga palju kahju. Kevadel olid padjandid justkui liimitud vastu maad. Nad muidugi aja jooksul taastusid, aga kevadine ilus õitsemine jäi sel korral vahele. Pildile sai püütud harkjas asorell. Ta on mul ehk 5 aastat kasvanud ja mingeid probleeme pole temaga olnud. Laieneb tasapisi, on oma korrektse olemisega hea ja ümbritsevat kirevust tasakaalustava olemisega taim.
Liivatee puhmas on roheliseks värvunud lehtedega võrseid, justkui plaaniks vastu talve veel õitsema hakata :)
Möödunud suhteliselt keeruliste ilmaoludega talve elasid üle luuderohu võrsed, mis on sihi kõrgustesse võtnud.
Viimastel aastatel on saanud suurema tähelepanu osaliseks samblad ja samblikud, mida peeti aia nuhtluseks ja püüti iga hinna eest nendest vabaneda. Õnneks meie aia lugu kulgeb koos sammaldega ja tunneme nendest rohelistest tutsudest kividel suurt rõõmu. Polegi varem neid pildile püüdnud ja siin väike ülevaade nendest. Kahjuks ei tunne seda samblamaailma, nii et arenguruumi on :)
Sellesse nädalalõppu mahtus ka väike reis kivihunnikut uurima, mis kurvalt ja üksildasena väikse metsatuka veeres huvilisi ootab.
Kui mets juba nii käegakatsutavas kauguses on, siis tuleb ikka sealgi vähe ringi vaadata. Seekord leidsin ühe toreda seenekogumiku. Seeni ma ei tunne, aga vaadata ikka tore ja antud juhul pilt muljetavaldav :)
Metsaveerel seistes jäi silma muudki. Las pildid ise räägivad :)
Tasapisi liigume vastu talvele ja ilmselt nii rohelist pilti selle aastanumbri sees enam ei näe.
Tellimine:
Postitused (Atom)














































