reede, 1. juuli 2016

Reisikirjelduste vahele natuke aiajuttu


Viimasel ajal ma muudkui imestan, kui kiirelt aeg lendab. Märkamatult on saanud kevadest suvi ja möödas see varakevadine pinge taimede talvitumise osas. Möödunud talv oli väga keeruline. Taimed pidid need ilmamuutused üle elama ja aru saama - ei, veel ei ole kevad, tudume edasi.
Oh, ja üllatusi oli ikka väga erinevaid. Need taimed, mille talvitumisele värinaga südames sai mõeldud, tulid enamasti talvest rõõmsana ja täie tervise juures. Samas nii mõnedki sellised taimed, mille pärast isegi muretseda ei osanud, said väga karmilt kannatada. Üle pikkade aastate sai mu thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii) ´Erecta´ uuesti pea puukoolist toodud istiku mõõdud. Kui ta noorem oli, siis ikka olid kahjustused suuremad või väiksemad, aga sel aastal pani kukalt sügama kui 130 cm põõsal oli enamus oksi  kahjustada saanud.
Samuti sai mu ilusast üsna suurest tiivulise kikkapuu (Euonymus) põõsast väike nunnuke. Alles paar päeva tagasi võtsin käärid ja lõikasin ta vormi. Aeg sealmaal, et pole enam mõtet edasi lükata vältimatut.
Põõsasmaranad olid kevadel ka nii kehva väljanägemisega, et ühe kaevasin välja. Niipalju siis nendest tavalistest puittimedest, mille kahjusid ei osanud uneski ette näha. Samas talvitusid täiesti normaalselt harilik kuldvihm (Laburnum anagyroides), harilik parukapuu (cotinus-coggygria ), nutipõõsas ja hondo magnoolia, ka pisike sieboldi magnoolia ei saanud arugi, et vahepeal tali oli.
Need olid mõned näited kevadistest lugudest puittaimedega. Ma olen tegelikult rohkem lillekasvataja. Puittaimed annavad aiale vajalikud kõrgusmõõtmed, aga lilled - nendele olen ma oma südame jäägitult kaotanud. Juba märtsis on esimesed õied meeli virgutamas. Aga aprill on juba suhteliselt pidulik. Need varakevadised värvilaigud on aias määramatu tähtsusega, kuna enamasti ei ole ilmad veel nii mõnusad, et aiakoristustöid tehes ennast hästi tunda saaks. Just need pisikesed esimesed õitsejad on need nn hooandjad ja kutsuvad mind alati rõõmsal meelel kohale.
Järgmisena meenutan kevadisi muresid. Alustan vanast kiviktaimlast, kus olen jupphaaval muudatusi teinud juhul kui mõned taimed on talvel välja läinud. Nii ka sel aastal, kui mu suureks üllatuseks oli praktiliselt hävinud hiigelmõõdud saavutanud igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens). Ega siis muud teha polnudki, kui labidas maasse ja juurikas välja. Uskumatult suur ja sügav juur oli tal. Põhijuurikas sai tagasi istutatud, mis praegu taastub visalt. Samas läheduses oli kontrolli alt väljunud pisikellukas (Campanula cochleariifolia). Nii et saigi siis seda piirkonda veidi uuendada ja pisikellukat ka korrale kutsutud ja pisut tema kasvuala piiratud. Halvasti olid talvitunud ka aubrieetad (Aubrieta). Nii et seda ilusat vaadet sel aastal polnud, millega ma kevadeti harjunud olen.
Suuremad püsikud on talve päris kenasti üle elanud ja praeguseks juba päris arvestatava suurusega.
Pikalt mõtlesin, milliseid pilte kasutada (ilma ei saa ju kuidagi ). Seekord otsustasin valida näitamiseks erinevad priimulad (Primula). Nii mõnigi neist ei ole kasvama jäänud esimesel katsel. Seda hinnalisemad on nad minu jaoks. Oma suureks üllatuseks avastasin, et polegi kevadel pildistanud neid uhkeid varretu priimula puhmaid. Niisiis alustan priimulapiltidega :) Pildiseeriat alustab Primula marginata ´Linda Pope´
 Primula spectabilis
Primula denticulata
Primula algida
Primula clusiana
Primula auricula
Kõige punasema õiega priimula, ostetud Siguldast 2012. aastal. Küll tema alles mõtles, kas kasvada või mitte. Sel aastal siis esimest korda täis ilus.
Primula rusbyi - selle priimula kasvatamine on olnud saavutus. Olen ka varem proovinud, aga pole temaga nii headesse suhetesse saanud, et õisi näha. Nii et esimene õisik :)
Primula chionantha subsp. sinopurpurea
Primula ´Francesca´
Primula auricula 'Sword'
Primula sieboldii
Primula polyneura
Primula sikkimensis
Primula japonica
 Primula vialii
 See üllatas mind ennstki, kui palju neid pilte kogunes. Tegelikult on mul neid priimulaid veelgi, aga ei hakanud igat sorti eraldi esitlema. Pemine rõhk oli just erinevatel liikidel. Mõned on alles noored ja pole veel õisi näidanud.
Pildid on selles järjekorras, nagu nad on kevadest siiani õitsema hakanud.

9 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Selle talve kahjustused olid vist kõigil kummalised ja ootamatud. Ja tõsi see on, et peened piiripealsed eksoodid elsid talve naksti üle :) Priimulad on võrratud.

thela ütles ...

Igaühele oma hingetaimed. Mina lähen just järjest enam puittaimede leeri ja püsikud jätavad järjest külmemaks.

iirisesõber ütles ...

Imeilusad priimulad,järjest enam lähen ma ka nende usku!

isehakanud lillekasvataja ütles ...

priimulad on imelised. Ma tahaks neid ka palju-palju aga mutid kipuvad vahest neid muldama, igavene jama

Suvelilleke ütles ...

priimulad on sul uhked ja erilised

Milda ütles ...

Ilus on Su aed ja lilled!


Aedkutsub ütles ...

Priimulad on imelised kui neid on palju!

Tistou ütles ...

Mind on täiesti lõksu püüdnud lühterpriimulad ja nende esivanemad ja muud lähisugulased.

Karin Peebu ütles ...

Priimulad on kenad jah