Kullerkupud ja varsakabjad või hoopis varsakabjad ja kullerkupud

Kevad on ilusaim aeg aastas. Hulk kollaseõielisi tervitajaid tärkab ja toob oma särava värviga alles talvest räsitud ja määrdunud maastikule rõõmsat sära. Seda tasakaalustavad oma kargete siniste toonidega ülivarased võrkiirised. Väikesed kevadlilled rõõmustavad mind ehk rohkemgi kui suve teises pooles külluslikult õitsevad suurekasvulised püsikud. 
Nüüd kevadesse tagasi. Varem alustab varsakabi (Caltha palustris). Perekonnas 20 liiki, mis looduslikult kasvavad arktilises ja parasvöötmes nii lõuna- kui põhjapoolkeral. Looduses kasvavad enamasti veekogude kallastel. Kuna meie aed asub otse jõe kaldal, siis kevadel on seal kaldataimedena esindatud varsakabjad oma täies uhkuses.

Aedades kasvatatakse enamasti täidisõielisi vorme. Sel kevadel tõin selle ka oma aeda.

Meie aeda on tee leidnud ka ameerika varsakabi (Caltha leptosepala). Sellest fotot pole, kuna taim alles nooruke.
Nüüd kullerkuppudest. Aednike poolt väga armastatud taimed, mida erinevatel andmetel on umbes 30 liiki. Looduses kasvavad põhja poolkeral arktilises ja parasvöötmes.  Eestis on kullerkuppude pere esindatud ühe liigiga, milleks harilik kullerkupp (Trollius europaeus).  Kasvukohaks niiskemad niidud ja metsaservad.
Aedades kasvatatakse mitmeid liike ja sorte, mis oma erineva õitsemise ajaga võimaldavad aias kullerkupu õisi näha kuni juuli lõpuni. Antud juhul räägin oma kogemusest.  Esimesed kullerkupud sain aia rajamise algusaegadel. Nimetud, aga armsad. 
Varajasem õitseja meie aias on ameerika kullerkupp (Trollius laxus), mis pärit Põhja-Ameerikast. Sümpaatne madalakasvuline umbes 20 cm kõrge heledaõieline taim, mis puhkeb õide juba mai alguses.

Temast veelgi väiksem on Trollius vaginatus, mis sai hiljuti ka eestikeelse nime tupp-kullerkupp. Tegemist on kohe päris väiksekasvulise liigiga, mille looduslik leviala on Hiina ja Himaalaja. Meie aias on sellel taimel esimene talv seljataga, õitses ka. Kahjuks ei saanud temast ilusat pilti.
Madal kullerkupp (Trollius pumilus) on madalakasvuline Himaalaja  ja Hiina päritolu taim. Kõrguseks ka umbes 20 cm. Õied säravkollased ja avatud. Õitseb pisut hiljem juunis või isegi juulis. Usun, et õitsemise aeg sõltub ka kasvutingimustest. Meie linnaaeda jõudis see taim sellel kevadel, loodan sealt killukese maale näpsata, et oma kullerkupu kollektsiooni täiendada.
Meie kullerkupud, mis määramata ja seega nimetud on varasema õitsemisajaga. Foto 25.05.

 Ledebouri kullerkupp (Trollius ledebourii) kasvab looduslikult Hiinas, Mongoolias ja Siberis.Õitsemise aeg juuni kuni juuli. Foto 3. juulist.

 Veel üks tore kullerkupp (Trollius macropetalus), mille looduslik kasvukoht Hiina, Venemaa ja Põhja-Korea. Õitseb juuni-juuli. Pildile polegi teda korralikult püüdnud. Kasvab tumedalehise lursslille kõrval ja leidsin ühe pildi, kus ainult üks õieke on tumedate lehtede kaisus.

Järgmisena Siberi looduses kasvav irkutski kullerkupp (Trollius ircuticus). Õitseb juuni lõpp kuni juuli algus. Foto 28. juuni.

 Viimasena aed-kullerkupp ´New Moon´. Ta võlub oma heledate õitega. Foto 4. juuli.

Varem pole mõelnudki, aga nüüd kirjutades on omalegi üllatus, et neid nii palju aeda kogunenud on. Kasvatan neid rõõmuga ja mõne muretsen ehk juurdegi. 
Loo võtaks kokku lausega, et kullerkupud on toredad taimed ja väärivad kohta igas koduaias.

Ei peagi kodust kaugele minema....

....et näha kaunist Eesti loodust. Piisab vaid sellest, et punktist A punkti B liikudes aknast välja vaadata. Nii olen kevadest saati maale sõites juurelnud Olustvere lähistel paisust laskuvat vett nähes, et huvitav, mis sealpool paisu toimub. Möödunud nädalavahetusel meenus see parajal hetkel, kui jõudsime sinna ja saigi kiire kõrvalepõige ette võetud. Kõigest 15 minutit ajakulu ja elamuse saime toreda. Selle paisu taga on Olustvere Jaska paisjärv, mis asub maanteest kõigest sadakond meetrit, aga ürgne loodus varjab teda parajalt niipalju, et hooga mööda sõites ei pruugi märgata. Selle tõestuseks väike fotomeenutus 27.06.

Kui juba ette võtta, siis põhjalikult on minu moto :) Käisime järve ääres ja vaatasime vähe ringi. Seal on nii palju juhuslike uudistajate peale mõeldud, et järve ääres on väike ala niidetud ja kerge jalavarjuga ligipääsetav. Samas on tajutav looduse omapäi toimetamine. Jääb vaid üle vaadata ja nautida. Rohi oli kõrge ja väga süva uurima ei hakanud. Ühe pildi siiski klõpsasin väga uhkest seaherne puhmast. Oletan, et tegemist võiks olla kevadise seahernega (Lathyrus vernus).

Veekogu oma taimestikuga on väga huvitav, väärib avastamist. Järve kaldal jalutades märkasin õitsvaid vesikuppe (Nuphar lutea). Sirvisin hiljem kodus Toomas Kuke "Eesti taimede kukeaabitsat"  ja sain märksa targemaks. Kuidas siis teha vahet vesiroosi ja vesikupu vahel sellal, kui nad ei õitse? Erinevus seisneb nende liikide leheroodude asetuses, mis on raamatus antud joonisel väga selgesti näha. Vesikupu ujulehtede külgrood ei ühine omavahel. Seevastu vesirooside ujulehtede külgrood ühinevad omavahel kaarjate silmustena. Veel üks lihtne eristamise võimalus on nende  leherootsu katsuda  ujuva lehelaba alusel. Vesiroosil on see täiesti ümmargune, aga vesikupul pisut nurgeline. Kolmas tunnus on lehe alumise pinna värvus. Vesikupul on lehe aluspind kollakasroheline, valgel vesiroosil aga valkjasroheline või lillakas. Õitsemise ajal on nende kahe määramisel võimatu eksida :) Veel seda, et vesikupp toorena väga mürgine, aga kuivatatuna või soolvees keedetuna võib vesikupu varsi kasutada nagu iga teist köögivilja. Lisaks väärt raamatutele on  Eesti taimede kohta väärt teavet internetilehel http://bio.edu.ee. Sealt sain teada, et kollane vesikupp kasvab sageli koos valge vesiroosiga. 

Järgmine taim näeb põnev välja, aga seda ma alles tuvastan. 

Selle lühimatka lõpetuseks üks üldine vaade. Selle pärast sai ju tuldud :)

Möödunud nädalavahetus polnud pikem kui iga teine, aga sündmusi ja elamusi mahtus sinna tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Lisaks maalesõidul tehtud väiksele kõrvalepõikele käisime pühapäeva õhtul paadisõidul Navesti jõel. See on imelihtne, kui sadam oma krundil ja paat sealtsamast võtta. Ometi ei taipa selleks alati aega võtta, et minna veidikeseks seiklema. Minu esimene reaktsioon kutsele oli ka, et mul pole aega. Kui kuulsin, et külaline ka ei soovinud ühineda, tegin kiire otsuse. Seadsin sammud tagaaiast alla jõe äärde, fotokas kaasa ja seiklema ;) Tegelikult ongi nii, et paadisõit on lühiajaline, aga pigem vajab õppimist see, et jätta oma käsilolevad asjad hetkeks tahaplaanile, võtta pool tunnikest puhkust ja lihtsalt nautida. Mul on hea meel, et seda tegin. Muljed on nii toredad ja lisaks saab kummutatud arusaam sellest, et paekivi on Põhja-Eesti tunnuskivi :) Lisan siia pildimeenutused Navesti jõe paekallastest.

Kaldas kasvavad varsakabjad (Caltha palustris), mille puhmad oma meelepärases kasvukohas on saavutanud hiiglaslikud mõõtmed. 

Veel avaldasid muljet ühed jõulised kõrred, mis peaksid kaislid (Schoenoplectus) olema. Neid kasvab jõel suurte kolooniatena. Asi polegi selles, et ma siinkirjeldatut varem poleks näinud, aga pole sellele niimoodi mõelnud ega hakanud neid toredaid taimi tuvastama :)

Tagaplaanil paistab puidust sild, mille keskmine tala on ajahambast puretud ja pooleks murdunud.

Tagasiteel leidsime jõe kohale koolduva paju okste vahelt linnupesa, mis on oma ülesande täitnud ja asukate poolt maha jäetud.

Lõpetuseks pilt meie jõe pärlist, valge vesiroos (Nymphaea alba).

Kevadpäevi ehivad kuldsed adoonised

Kui nüüd järele mõelda, on kevad aias vist kõige õiterohkem aeg. Rääkides tulikaliste sugukonda kuuluvatest taimedest, siis nende hulgas on väga palju kevadisi õitsejaid. Adoonistest rääkides meenub see igakevadine ärevus, et kas juba.... :)
Adoonise perekonda kuulub erinevatel andmetel umbes 30 liiki. Looduslikult kasvavad Euroopa ja Aasia steppides. Neid kasvab ka mägedes kuni 4500m merepinnast. Adooniste kirjeldamiseks võiks ehk pisut õitest rääkida. Tupplehti on sellel toredal lillel 5 ja kroonlehti 5 kuni palju, tolmukaid palju, pähklikesed ovaalsed, kandilised, ristroodudega ja lühikese konksjalt kõverdunud nokaga. Tähtis on ka seda teada, et adoonised on pikaealised taimed.
Meie aias kasvab 2 liiki adooniseid. Adonis amurensis on meie aias alates 2010. aastast. Õitseb igal aastal ja märkamatult umbes juulikuus läheb ära puhkama. Amuuri adoonisel on ka väga uhkeid sorte, mida pakutakse Euroopa istikuärides suhteliselt kalli hinna eest müügiks. Usun, et kunagi mõne edeva omale lisaks soetan :) Olemasolev taim pole siiani seemet andnud, mis mõningaselt üllatab. Usun, et selle probleemi lahendab juhus, et ühes sel aastal soetatud Trilliumi potis on väike amuuri adoonise seemik. Istutan selle vanale taimele naabriks :) Fotomeenutus sellest toredakesest 25. aprillist, kus ta oli juba õitsemise tippaega ületanud. 

Adonis vernalis oli mu unistustes mitu aastat. Eelmisel aastal mu suur unistus sai teoks, kui õiges kohas kurtsin muret :) Ja huvitav on see, et soovidel on kombeks kohe mitmekordselt täide minna. Tee minu aeda leidis kogunisti kaks taime :) Nüüd olen ma nii indu täis, et kavatsen neid ka külvata. Nad on väärt taimed, mida võiks aias kohe päris mitu olla.  Ja oh seda põnevust, ei teadnudki, et kevadadoonisel ka sort ´Alba´ olemas on. Lugesin seda just Kähri kevadlillede raamatust. Googel ei andnud otsingutulemusi kahjuks :( Praegu olen õnnelik oma taimede üle ja pildimeenutus 26. aprillist.

Kui mõni asi on määratud nurjuma, siis see kindlasti, et ei olnud head õnne saada avatud õitega pilti. Viimane pilt 10. maist, kui armas tütar tuli meile emadepäeva puhul üllatuskülaskäigule. Siis otsis ta oma fototehnika välja ja suurim kingitus oli hetkeseisu jäädvustamine aias läbi hobifotograafi pilgu :)

Jätame korraks tulikalised tahaplaanile....

....ja oleme lihtsalt niisama. Sellekski tuleb vahel aega võtta :) Möödunud suvel sai aed valgustid ja see on nii tore, sest õhtuvalgus aias lampide toel on vaatamisväärsus omaette. Maal olles lõpetame päeva ikka valgustatud aias jalutades ja mõnel pingil istudes tulevikuplaane tehes. Olen mitu korda ennast tabanud mõttelt, et küll oleks tore, kui ka õhtused aiakülastused oleksid traditsiooniks. See annaks võimaluse seda emotsiooni sõpradega jagada. Seniks, kui see pole teoks saanud, mõned fotod õhtusest aiast. Pildistatud 9. juunil.

Täna tutvustan euroopa võrdviljakut ehk Isopyrum thalictroides

Ma arvan, et võrdviljak ei kasva just igas aias. Kui taime täpselt ei tea, pole võimatu, et võib ta sassi ajada pisiülasega ja lehed meenutavad ängelheina omi. Nii et kui mõelda, siis need tulikalised on ka lehe järgi suhteliselt hästi äratuntavad.
Võrdviljak kasvab Euraasias ja perekonnas on The Plant List´i andmetel 6 liiki. Eestis kasvatatakse euroopa võrdviljakut. Kasvukohaks parasniiske ja poolvarjuline metsaalune või metsalagendik. Õitseb meie tingimustes enamasti mai algupoole. Tegelikult on ta hea taim kevadiseks pinnakatteks suurte püsikute vahel, sest lisaks õrnadele valgetele pisiülase õit meenutavatele õitele on tal väga kaunis lehestik. Selleks ajaks, kui suured taimed kasvavad, on tema oma missiooni täitnud ja läheb kesksuvel ära puhkama. 
Ei saa nimetamata jätta, et ka võrdviljaku õies ei ole kroonlehti, vaid valged tupplehed täidavad nende kohta :)
Lisan paar fotot 10. maist, mille autoriks mu tütar :)  

Need hullutavad sinililled (Hepatica)

Märtsi lõpupoole hakkab aednik hoolsalt sinilille põõsaste läheduses piilumas käima, et kas ometi juba .... :) Eks varakevadel on iga tärkav taimeke nagu suursündmus, mida pika talve järel oodata.
Nüüd siis pisut sellist infot sinilillede kohta, mida tasub teada peale selle, et nad lihtsalt ilusad on :) Vikipeedia andmatel on neid umbes 6 liiki, mis kasvavad põhjapoolkeral. Vaadates The Plant List´i süstemaatika nimekirju on asjad minu jaoks üsna hämarad, kuna osad liigid on hoopiski perekonda Anemone asetatud. Aga see selleks, nad on meie suured kevadised lemmikud sellegipoolest :) Kasvukoha valikul peab arvestama seda, et looduses kasvavad nad puude ja põõsaste vahel ja õitsevad enne puude lehtimist kui valgust on piisavalt. Nende laiad lehed püüavad puude vahelt paistva valguse suvisel perioodil kinni ja sellest piisab nende heaks kasvamiseks. Sügisel moodustuvad õiepungad, et varakevadel stardivalmis olla. 
Õie kirjeldamiseks ehk seda, et tal on 3 ovaalset kõrglehte, mis asendavad tupplehti ja tupplehed on omakorda värvunud kas siniseks, roosaks või valgeks täites kroonlehtede ülesannet. Vili on ovaalne karvane pähklike. Selleks ajaks, kui seemned valmivad, kasvavad õievarred nii pikaks, et koolduvad maani. Sinilill on üks väheseid taimi, mille seemneid levitavad sipelgad. Selles osas on mul oma kogemus. Linnaaias on naabril mõne meetri kaugusel minu peenra suhtes nurgataha jääv väike peenar, kus kasvab kaks sinilille. Nüüd on ka minu ülipäikselises peenras kaks taime, mis on juba õitsenud ka. Kahju küll, et kasvukoht neile päris õige ei ole, kevadel on imeilusad.
Meie aias kasvavad Hepatica nobilis ehk harilik sinilill ja Hepatica transsylvanica ehk transilvaania sinilill. Varasema õitsemisajaga on transilvaania sinilill. Meie aias on mõned aastad kasvanud Hepatica transsylavanica ´Rosea´ ja ´Alba´. Sel aastal sain juurde ka sinise õiega taime. Nende õied on suuremad kui hariliku sinilille omad ja ehk nädalakese varasem ka nende õitsemine. Esimene foto  ja arglik õieke 27. märtsist :)

Järgmine jäädvustus 9. aprillist.

Hepatica pyrenaica on üks väheseid sinililli, mis on meie aeda jõudnud kaubandusest. Ta on marmormustriga lehtedega ja erkroosade õitega. Huvitav taim, mille kõrval otsustas ka kärnkonn mõnusat uinakut teha :)
Fotod 09.04 ja 26.04 

See kärnkonna lugu oli päris naljakas :) ma vaatasin eemalt, et mis toimub? Killustik oli eemale lükatud. Kükitasin siis taime kõrvale ja hakkasin killustikku tagasi siluma, aga edutult, sest äkki kostis sealt pahane krooksatus :)
Harilikud sinililled on loodusest valitud ja aeda istutatud. Esimesed tõi mu hea kaasa juba aastaid tagasi ja istutas naabri heki alla. Seal ei ole küll väga palju neid alles, aga ilmselgelt võime tõdeda, et ise oleme selles süüdi. Mõni aasta tagasi, kui sai seda kivimüüri tehtud ja kurje meetmeid kasutatud naabrite poolt pealetungiva naadi vastu said osad sinilillekesed ka viga. Arusaadav, et nad ei kannata sellist torkimist välja. Nad on isegi tublid taimed, et seal hakkama saavad, sest seal on tegelikult pisut kuivavõitu.
Esimene jäädvustus 27. märtsist. 

Sama taim 09.04

Lõpetuseks veel pildikesi selle kevade rõõmupakkujatest.

Lumeroosidest

Lumeroosid on varakevadised õitsejad aias, mille kohale on põhjust kummarduda esimeste hulgas. On vist vähe iluaedu, kus neid kasvamas pole. Eks nad ole igat kiidusõna väärt, dekoratiivsed kogu aasta. Ei tea vist palju taimi, mis nii pikalt õitsevad. Huvitav on ka see, et pikkamööda õievärv muutub. Musta lumeroosi valge õis võtab vananedes roosaka jume. Valge Double Elleni seeriast taime õis muutub ajapikku roheliseks, mis mulle eriti meeltmööda on. Rohelised õied ongi ühed huvitavamad. Selle õievärvi asja räägib selgeks õie ehituse kirjeldus. Õie ehituse eripäraks on see, et kroonlehed on väiksed, moondunud nektaariumiteks. Tupplehed laiad, kroonlehelaadsed, mis pärast õitsemist ei pudene maha vaid muutuvad roheliseks.
Lumeroose on umbes 20 liiki. Looduslikult kasvavad Kesk- ja Lõuna-Euroopas ja Aasias. Nad on madalad, mitmeaastased ja enamasti jõulise juurestikuga mürgised taimed. Lehed on sageli nahkjad ja igihaljad.
Taimekirjelduste kirjutamisel kasutan toeks Süvaleppade 1976. aastal välja antud raamatut " Madalakasvulised püsililled". See on üks parimaid taimeraamatuid, mis Eestis välja antud. Uusi tuleb peale küll, aga need rohkem pildiraamatud.
Lumeroose on aeda kogunenud nende 8 aia-aastaga mitmeid. Esimene jääb alatiseks meelde, kuna siis oli iga taime saamine nagu ime. Tänaseks on see taimede hankimine kuidagi lihtsamaks muutunud. Eks selle saavutamiseks kulubki aega. Õppides järjest enam taimi tundma ja saades juurde kindlustunnet nende kasvatamisel sujuvad asjad justkui iseenesest :)
Nüüd siis algusesse tagasi. Esimesena tõin Luualt aed-lumeroosi, mis on tänaseks mu aias 8 aastat kasvanud. Kasvab, õitseb ja annab seemnest järglasi. Sellist seemikute kogust nagu sel kevadel pole ma varem täheldanud. Ilmselt olid tingimused selleks niivõrd head. Sama ei ütleks emataime kohta. Ilmselt talle ei meeldi sellised vesised ja ebastabiilsed talved. Selle kohta andis märku sellega, et õisi oli oluliselt vähem kui varasematel aastatel.

2013. aastal sai soetatud musta lumeroosi ´Praecox´taim. Olen kogu aeg ihaldanud valget värvi lumeroosi, aga lihtsalt pole see läinud. See on valge küll, aga meie pikad sügised soosivad seda, et ta õitseb hilissügisel ja kevadel ikka valget pole :) Foto 10.11.2014.

Musta lumeroosi sort ´Maximus´taim on eelmisel aastal kingituseks saadud ja alles nooruke. Põnev oodata igal juhul.
2013. aastal sai soetatud veel üks tore kaukaasia lumeroos - Helleborus orientalis ´White Spotted Lady´. Ootasin seda oma hullus valgeootuses kannatlikult, aga tulemus oli kõike muud kui valge :D. Tundub, et isegi mitte sinnapoole pole see taim, ehk Helleborus torquatus? Foto valisin siia sellise, kus ta teise nimetuga kõrvuti. See aitab märgata seda, kui suur õis tal on. Sellest lähtuvalt tunnen, et hoolimata valest taimest ei ole ma väga õnnetu :) Foto 10.05.2015

Juba kevadine tärkamine tekitas küsimusi valge õie osas, kuna lehed olid ülimalt pronksikarva värvusega.

Vinav lumeroos sai soetatud 2012. aastal. Tuli kenasti talvest välja ja hakkas õit kasvatama. Ma ei tea, mis juhtus, aga hakkas järjest kärbuma ja õieni ei jõudnudki. Äkki ei olnud temale hea sügisene istutus, ei oska rohkem põhjusi mõelda. Siiani uut pole soetanud, ehk kunagi ikka proovin.
2013. aastal sain Helleborus multifidus ssp istriacus noortaime, mis kenasti on sirgunud. loodan, et järgmisel kevadel saab esimest korda õisi näha. 
2015. aasta kevadel pakuti Maarahva poes lumerooside Double Ellen sarja juurikaid. Need nägid nii head välja, et kutsusid kohe ostma :) Muidugi ei saa kunagi kindel olla, et õiged taimed tulevad, aga valge õitses ja oli väga ilus. Meisterdasin pildi, kus kuuajase vahega õievärv näha.

Kokkuvõtteks siis seda, et kasvatame lumeroose, sest nad oma dekoratiivsusega on võitnud meie südamed :)