6. aastaaeg ja läheneva sügise märgid

Oleme harjunud kuulma, et Soomaal on kevadiste üleujutuste ajal 5. aastaaeg, mis meidki tavaliselt puudutamata ei jäta. Sel aastal suurte augustisadudega saabus meile ka 6. aastaaeg. Päris põnev, vähese lumega talv ei tekitanud kevadel mingit märkimisväärset suurvett, aga peale eelmise nädala kahepäevast sadu oli vesi üle kallaste ja meie aegade algusest kasutusel olev lõkkease oli vee all. Seda, et lõkkease suvel vee alla jääb, pole minu silmad küll näinud selle paarikümne aasta jooksul, mil meie seda maatükki kasutame. Hakkasime juba muretsema, et paat meie rannast minema triivib. Suures sajus loopisin paadist vee välja. No seda oli oma 20 cm. Tõmbasin paadi nii kõrgele kui võimalik ja vaatepilt sai päris naljakas, otse terrassitrepini :) Mõned pildid 21.08 meenutamaks seda iseäralikku olukorda.

Samal ajal kisub pilt maal sügiseseks. Toominga lehed juba pudisevad maha ja näärmekas sõstar näitab sügisvärvi. Fotol taamal näha, et puishortensia on sellel aastal üsna väheste õitega.

Aiaseened on ka ennast näitama sättinud. See koloonia on alati nii toredasti kindla koha peal. Nime sain ka teada ja väga iseloomulik nende kasvuviisile. Seltsiv tindik - Coprinellus disseminatus.

Leidsin vana kiviktaimla kivide vahelt ühe isetekkelise sõnajala, mis seal päris mitu aastat rahus kasvada on saanud. Sellega seoses tekkis mõttevälgatus, et loodus ise näitab ette, kus on veel aias potensiaalseid kasvukohti. Kui nüüd mahti saan, siis hakkan uurima, mis taimega tegu. Esimene tunne on küll, et mingi Dryopteris ehk.

Kui juba postitada, siis ikka mõni lillepilt ka. Esiteks üks tore ronitaim, Codonopsis lanceolata - väänkelluka liik. Kaks talve talvitunud ja võrreldes eelmise suvega päris õiterohke. Põnevad suured kellukad, millel õis seestpoolt justkui purpurse pintsliga üle maalitud.

Sel suvel käivad asjad omamoodi imelikult. Siis kui on juba suve teine pool ja õitsevad valdavalt suurekasvulised,  otsustas kiviktaimlas Degenia velebitica veelkord oma kuldkollaseid õisi näidata. Loodan, et see ei mõjuta ta edukat talvitumist.

Viimaseks Gentiana septemfida ilus-ilus sinine.

Reisimuljed III järg ehk veel loomadest

Jätkulugu ikka sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Kõne all olid kukkurloomad, keda Austraalias rohkelt elab. Võrdluseks Ameerika, kus on opossumid nende ainuesindajateks.
Täna jätkan teiste Austraalia loomade tutvustamist. Päris keeruline ülesanne, kuna infot on palju.
Alustan siis sinna sissetoodud loomadest, kellele sealne kliima ja eluvõimalused on väga meeltmööda olnud. Sellest johtuvalt on nende kiire paljunemine tinginud asjaolu, et ohtu on sattunud kohalike liikide normaalne elu ja säilimine.
Esikohal sissetoodud loomadest on kindlasti küülikud. Üks esimesi loomi, kes Inglise laevastikuga 1859. aastal sisse toodi. 24 küülikut lasti Victoria Osariigis lahti, kes vähem kui 100 aastaga tänu oma heale paljunemisvõimele olid praktiliselt kogu kontinendi "vallutanud". 1930-1940. aastatel oli küülikuid nii palju, et igas majapidamises olid püss ja mürk käepärast. 1950.aastal oli Austraalias ca 600 miljonit küülikut. Nende mõju kohalikele loomaliikidele on kaudne, kuna nad on põhiliselt taimetoidulised. Samas võib põuaperioodidel tekkida olukord, et kohalikele taimetoidulistele võib toitu nappida. Nende tekitatud kahju on talunikele aastas umbes 200 miljonit dollarit. Queenslandi Osariigis on keelatud küülikute pidamine koduloomana. Meie oma reisi ajal ei juhtunud neid nägema. See olnuks võimalik pigem sisemaal.
1935. aastal tõid Austraallased sisse kärnkonna lootuses, et ta hävitab suhkruroo põldudelt kahjureid (hallselg-roopõrnikad ja prantsuse põrnikad). Kuna mürkide kasutamise suhtes ollakse ettevaatlikud, loodeti sellisest kahjuritõrjest tõhusat abi. Juhtus sama, mis küülikutega, paljunevad kiiresti ja nende arvukus on kiirelt tõusnud. Nendega on veel see häda, et looduslikke vaenlasi neil peaaegu pole nende mürgisuse tõttu. Siiski, nad maitsevad ühele maole. Tal on selline huvitav nimi otsetõlkes - värske vee uss (Trophidonophis mairii). See madu elab ojade, järvede, jõgede läheduses, soodes, eukalüptimetsades ja isegi linnaparkides võib teda kohata. Ja mis peamine, ta pole inimesele ohtlik.  Seega, kui see madu talu lähedal elab, siis talunikud ei taha nende elu kuidagi häirida.
Lisaks eelpool nimetatud võõrliikidele on veel metsikud kitsed, hobused ja kassid. Nad toodi sisse esimese Inglise laevastikuga. Hobused sattusid vabadusse, kui tehnika arenes ja nende kasutamine tööloomadena vähenes.Teine põhjus, et sageli polnud nende karjamaad aiaga piiratud ja nii neist osad minema läksidki. Kitsedega see lugu, et neid oli hea ja lihtne pidada. Nad ei ole toidu suhtes nii valivad kui lehmad ja lambad. Samas sai nendelt piima ja liha. Ja lahti lasti nad sellel põhjusel, et nad hoiavad karjamaad puhtana. Kui neid on liiga palju, siis põua perioodidel ei jätku kohalikele loomadele piisavalt toitu. Metsikud kassid on ohtlikud kohalikele lindudele ja väikeloomadele. Tänu nende suurele arvukusele on mitmed linnu- ja loomaliigid hävinud.
Kaladest on sisse toodud 19. sajandi lõpupoole karpkalaga. Praeguseks on kogu Austraalia (va Põhja Osariik) siseveekogudesse levinud.  Nende suhtes näeb seadus ette, et kui kalamees ta välja püüab, ei tohi vette tagasi lasta.
Austraalia  on hädas võõrliikidega. Töötatakse välja viirusi, mis mõjutaks  nende paljunemist.
Dingo on Austraaliasse jõudnud umbes 3500 aastat tagasi. Teda peetakse kohalikuks loomaks ja on üks vähestest kiskjatest Austraalias. Ta murrab nii kohalikke kui Euroopast sissetoodud loomi. Tal on tähtis roll sissetoodud kahjurliikide arvukuse piirajana. On tähelepanek, et kus elab dingosid, seal on vähe metsikuid kasse ja rebaseid. Dingod on väljasuremisohus, kuna nad ristuvad metsistunud kodukoertega. Pildimeenus dingost, keda nägime koaalapargis.

Loomadest on nüüd pikalt-laialt räägitud. Järgmisena varaanidest. Mõned neist on pildistatud koaalapargis ja elavad seal piirete taga. Pildil Varanus mertensi

Varanus giganteus oli sellises positsioonis, et head pilti polnud kuidagi võimalik saada.

 Järgmised pildid on draakonitest, keda oli linnaparkides ja botaanikaaedades palju näha. Nad näevad väga lahedad välja ja on küllaltki suured. Kohalikud kutsuvad neid water dragon´iteks. Neid on mitu liiki, panen nendest mõne pildi.

Brisbane botaanikaaias on veel üks selline sile ja voolujooneline tegelane meie teele sattunud.

 Enne oli juttu kärnkonnast, nüüd siis pildike kohalikust ilusast rohelisest konnast. Neid rohelisi konnasid on 2 liiki (Pildil Litoria caerulea või Litoria splendida).

Viimasena mõni sõna madudest. Kõige mürgisem madudest on Eastern brown snace (Pseudonaja textilis). Meie teda ei kohanud, aga linnamuuseumi väljapanekutel nägime. Tegelikult on temaga kohtumine ilmselt tõenäolisem maal. Uskumatult neutraalne värvus ja märkamatu välimus.
Olles lummatud soojamaa värvikirevatest asukatest lõpetuseks pilt püütonist. Teda võikski imetlema jääda. Tore teada ka seda, et ükski püüton pole mürgine :)

Poleks uskunud, et ma nii teemasse lähen, seega postitusi jagub veel pikemaks ajaks. Etteruttavalt seda, et järgmine jutt tuleb lindudest.

Reisikirjelduste vahele natuke aiajuttu

Viimasel ajal ma muudkui imestan, kui kiirelt aeg lendab. Märkamatult on saanud kevadest suvi ja möödas see varakevadine pinge taimede talvitumise osas. Möödunud talv oli väga keeruline. Taimed pidid need ilmamuutused üle elama ja aru saama - ei, veel ei ole kevad, tudume edasi.
Oh, ja üllatusi oli ikka väga erinevaid. Need taimed, mille talvitumisele värinaga südames sai mõeldud, tulid enamasti talvest rõõmsana ja täie tervise juures. Samas nii mõnedki sellised taimed, mille pärast isegi muretseda ei osanud, said väga karmilt kannatada. Üle pikkade aastate sai mu thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii) ´Erecta´ uuesti pea puukoolist toodud istiku mõõdud. Kui ta noorem oli, siis ikka olid kahjustused suuremad või väiksemad, aga sel aastal pani kukalt sügama kui 130 cm põõsal oli enamus oksi  kahjustada saanud.
Samuti sai mu ilusast üsna suurest tiivulise kikkapuu (Euonymus) põõsast väike nunnuke. Alles paar päeva tagasi võtsin käärid ja lõikasin ta vormi. Aeg sealmaal, et pole enam mõtet edasi lükata vältimatut.
Põõsasmaranad olid kevadel ka nii kehva väljanägemisega, et ühe kaevasin välja. Niipalju siis nendest tavalistest puittimedest, mille kahjusid ei osanud uneski ette näha. Samas talvitusid täiesti normaalselt harilik kuldvihm (Laburnum anagyroides), harilik parukapuu (cotinus-coggygria ), nutipõõsas ja hondo magnoolia, ka pisike sieboldi magnoolia ei saanud arugi, et vahepeal tali oli.
Need olid mõned näited kevadistest lugudest puittaimedega. Ma olen tegelikult rohkem lillekasvataja. Puittaimed annavad aiale vajalikud kõrgusmõõtmed, aga lilled - nendele olen ma oma südame jäägitult kaotanud. Juba märtsis on esimesed õied meeli virgutamas. Aga aprill on juba suhteliselt pidulik. Need varakevadised värvilaigud on aias määramatu tähtsusega, kuna enamasti ei ole ilmad veel nii mõnusad, et aiakoristustöid tehes ennast hästi tunda saaks. Just need pisikesed esimesed õitsejad on need nn hooandjad ja kutsuvad mind alati rõõmsal meelel kohale.
Järgmisena meenutan kevadisi muresid. Alustan vanast kiviktaimlast, kus olen jupphaaval muudatusi teinud juhul kui mõned taimed on talvel välja läinud. Nii ka sel aastal, kui mu suureks üllatuseks oli praktiliselt hävinud hiigelmõõdud saavutanud igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens). Ega siis muud teha polnudki, kui labidas maasse ja juurikas välja. Uskumatult suur ja sügav juur oli tal. Põhijuurikas sai tagasi istutatud, mis praegu taastub visalt. Samas läheduses oli kontrolli alt väljunud pisikellukas (Campanula cochleariifolia). Nii et saigi siis seda piirkonda veidi uuendada ja pisikellukat ka korrale kutsutud ja pisut tema kasvuala piiratud. Halvasti olid talvitunud ka aubrieetad (Aubrieta). Nii et seda ilusat vaadet sel aastal polnud, millega ma kevadeti harjunud olen.
Suuremad püsikud on talve päris kenasti üle elanud ja praeguseks juba päris arvestatava suurusega.
Pikalt mõtlesin, milliseid pilte kasutada (ilma ei saa ju kuidagi ). Seekord otsustasin valida näitamiseks erinevad priimulad (Primula). Nii mõnigi neist ei ole kasvama jäänud esimesel katsel. Seda hinnalisemad on nad minu jaoks. Oma suureks üllatuseks avastasin, et polegi kevadel pildistanud neid uhkeid varretu priimula puhmaid. Niisiis alustan priimulapiltidega :) Pildiseeriat alustab Primula marginata ´Linda Pope´

 Primula spectabilis

Primula denticulata

Primula algida

Primula clusiana

Primula auricula

Kõige punasema õiega priimula, ostetud Siguldast 2012. aastal. Küll tema alles mõtles, kas kasvada või mitte. Sel aastal siis esimest korda täis ilus.

Primula rusbyi - selle priimula kasvatamine on olnud saavutus. Olen ka varem proovinud, aga pole temaga nii headesse suhetesse saanud, et õisi näha. Nii et esimene õisik :)

Primula chionantha subsp. sinopurpurea

Primula ´Francesca´

Primula auricula 'Sword'

Primula sieboldii

Primula polyneura

Primula sikkimensis

Primula japonica

 Primula vialii

 See üllatas mind ennstki, kui palju neid pilte kogunes. Tegelikult on mul neid priimulaid veelgi, aga ei hakanud igat sorti eraldi esitlema. Pemine rõhk oli just erinevatel liikidel. Mõned on alles noored ja pole veel õisi näidanud.
Pildid on selles järjekorras, nagu nad on kevadest siiani õitsema hakanud.

Reisimuljed III

Mu reisist on möödas juba üle kolme kuu ja uut postitust tehes oleks justkui jälle seal tagasi. Küll on tore viis ühte reisi mitu korda läbi elada. Olen mõttes selle osadeks jaganud, mis puudutavad erinevaid tahke sealsest elust. Täna räägin kukkurloomadest. Kuna mul puudub varasem kokkupuude nii sooja kliimaga kauge maa elustikuga, olen sügavalt liigutatud sealse looduse mitmekesisusest. 
Meie veetsime enamus aega suurlinnas ja selle lähiümbruses. Ei olnud ka mingit ületamatut soovi kuskile mingeid ekstreemseid elamusi otsima minna. Me olime eelkõige külas ja esimesel kohal oli väikese Franki heaolu. See 5-kuune väikemees tegi meiega kaasa kõik retked, mis me ette võtsime. Nii et iga päev mõni tund huvireisimist ja siis koju tagasi.
Alustaks siis enimtuntud Autraalia loomadest. Ma arvan, et kui Austraalias käies pole näinud kängurusid ja koaalasid, siis poleks reis täiuslik. Austraallased oskavad oma pärismaiseid hinnata ja võrreldes varasemate aegadega on hakatud palju tähelepanu pöörama nende kaitsele.
Esimesed loomamuljed saime koaalapargist, kus on esindatud Autraalia pärismaised linnu- ja loomaliigid.
Kängurud olid seal avatud maa-alal. Nendega sai kohe päriselt tutvust tehtud. Nad on pideva tähelepanuga harjunud ja ei pane pahaks, kui neile rahulikult läheneda ja pai teha. Kuigi jah, kui teda ehmatada, siis see tagajalalöök pidi väga valus ja lausa eluohtlik olema.

 Oli ka piirdega piiratud ala, kuhu said loomad varjuda, kui nad liigsest tähelepanust ära väsisid. Seal kasvasid suured puud, mille all oli neil mõnus külitada ja puhata.

Mõni sõna nende arengu tutvustamiseks, abiks Miksike :) Nad on kukkurloomad, kelle pojad sünnivad väga väiksena ja algelises arengufaasis. Ema kukrus elavad nad päris pikka aega (umbes 11 kuud) ja seal toimub nende edasine areng. Kuu aega peale sündi on neil välja arenenud tagajäsemed ja saba. Mõne kuu pärast näeb kängurupoeg välja nagu väike täiskasvanud loom. Esialgu hakkavad nad kukrust välja käima natukeseks ajaks tehes väikseid jalutuskäike. Lõpuks lahkub ta ema juurest, aga käib veel mõningat aega emapiima imemas. Ohtu märgates jookseb veel ema kukrusse peitu.

 Lisan veel mõned faktid nende elu-olu kohta. Aborigeenid kütivad neid toiduks. See-eest talunikud ise kängurulihast ei hooli, aga kütivad neid oma koertele toiduks.
Austraalia on rikas kukkurloomade poolest. Seal on veel vombatid, kes on oma olemuselt rohkem öise eluviisiga. Päeval otsivad nad palavuse eest varjulisemaid kohti ja põõnavad kuni õues jahedamaks läheb. Koaalapargis oli neile sätitud päevaseks varjumiseks paras jäme toru. Looduses kaevavad nad oma väga tugevate käppadega kuni 30 meetri pikkused urud, kus suvel on päeval jahedam ja talvel soojem kui õues.

Koaalad on imearmsad väiksed karvakerad, kes elavad eukalüptisaludes. Nad toituvad eukalüpti lehtedest, mis pole väga toitvad. Kuna toidulaud pole neil just kõige rikkalikum - seega on nad ohustatud toidupuuduse tõttu. Lisaks eeltoodule on neid kimbutamas klamüüdia, mille vastu neid vaktsineeritakse.
Nad puhkavad ööpäevas kuni 18 tundi oksaharude vahel ja hoiavad oma vähese liikumisega energiat kokku. Puutüvest kinnihoidmiseks on koaaladel tugevad teravate küünistega haardkäpad. Ronides tõmbavad nad oma tagajalgu järele väikeste hüpetega. 
Koaalapargis olid neil võrkudega piiratud puurid, kus nad tukkusid mõnusalt puuokstel. See koht on turistide poolt väga armastatud ja külastajaid on seal alati palju. Vaesed väiksed koaalad peavad seal rasket tööd tegema. Neid kasutatakse turistide lõbustamiseks sellisel moel, et nendega saab pildistada. Meie jätsime selle küll tegemata. Juhtusime just seal puuri juures olema, kui järgmine loomake talitaja poolt välja võeti ja pildistamisele viidi. Olime huvitatud ja uurisime, mis ja kuidas. Nende töpäev modellina pidi kestma pool tundi ja sellele järgneb 3-4 vaba päeva.

Tasmaania devil on väiksemakasvuline lihasööja. Tal on väga tugevad lõualuud ja üliteravad hambad. Selle loomaliigi mureks on väga ohtlik näokasvaja. Seetõttu püütakse neid kinni ja vaktsineeritakse. 

Opossumid on ilusad vaadata, aga väga aktiivse eluviisiga. Sarnaselt eelmistele on ka nemad öise eluviisiga. Nad seavad ennast sisse majade pööningule või majade alla ja öösel algab aktiivne tegevus. Käivad prügikastides kolamas otsides süüa. Minu foto on tehtud kodu rõdult õhtuhämaruses.

Selle fotoga täna lõpetan. Veel on nii palju huvitavat, et jätkan teine kord :)

Reisimuljed II osa

Püüan selles osas kokku võtta kunstiteema. Ma polegi ehk päris õige inimene kunstile mingit hinnangut andma, kuna ei tunne ennast selles valdkonnas eriti pädevana.
Muljetavaldavam objekt oli Story sild, mis mõjub vaatajale uhke kunstiteosena. Silla ehitus võeti riigi poolt ette 20. sajandi keskpaiku ühel suurel majanduslanguse perioodil, et anda inimestele tööd. Sild on üle 300 meetri pikk ja kohalike sõnul nende tuhandete detailide ülevärvimine pidi mitme aasta jagu aega võtma.

Internetiavarustes on fotosid, kus sillal säravad tuhanded tuled ja pilt on muljetavaldav.
Tänavakunsti ehedad näited on metallist skulptuurid, mis on sageli väga erksavärvilised. Lisan siia paar näidet.

See skulptuur oli lausa südalinna piirkonnas, väga silmatorkav igal juhul.

Seda pilti üleslaadides tulin mõttele, et austraallastele meeldib punane värv :)

Selle foto juures olen pisut nõutu. Antud juhul võib ka olla tegemist müügieksmplaridega. Foto tehtud ühes väikelinnas Brisbane lähedal.

Ka selliseid huvitavaid lahendusi oli näha. Mõnel olid detailideks kasutatud vist pea kõik köögiriistad.
 Tähelepanu väärivad näiteks elektrikilbid, mida on linnapildis sageli näha. Nad pole lihtsalt ilmetud hallid kapid, vaid puha kenasti maalitud. Sellisena mõjuvad nad väga kenalt ja pakuvad silmailu.
Ei leidnudki  sellest pilti, aga asendan selle hoopis teisega. Väga uhkete maalingutega praam. Need on küll päris rahvusliku laadi. Me kutsusime sellise stiiliga maalingiud pärismaalaste kunstiks ;)

 Palju toredaid metallist kujukesi oli parkides, mis olid kohe nii kaunid, et ei saa peatumata mööduda.

Järgmine teos omab ka tõsiselt praktilist väärtust. Sellel istuda oli päris tore ;)

Austraallased oskavad oma pärismaiseid hinnata. Sageli leiab kängurude ja koaalade skulptuurikesi linnapildis ja parkides. 

Alati ei pea skulptuurid olema tugevast materjalist. Suurepäraselt võib kasutada ka elusmaterjali ;)

 Arvestades sealse kliima eripäraga, on ka puidust skulptuurid pikaealised. Lõbus näide sellest järgnevalt.

Palju huvitavaid lahendusi nägime linnast välja sõites.

Tabasin viimast pilti vaadates ennast mõttelt, et kas see liigendiga silt volditakse kokku, kui äri on suletud. Veel üks huvitav näide, mis eemalt vaadates mõjus päris tõesena.

Brisbane hiinalinna sisenemine on väga huvitavalt lahendatud. Justkui väravast astud läbi ja millised uhked skulptuurid.

Vaat see on alles tore kunstiteos. Lausa vaimustav, kuidas infotahvlike on kujundatud.

Lõpetuseks foto monumendist, mis on pühendatud Thomas Joseph Byrnes´le.