Pühapäev, 19. oktoober 2014

MEIE AIA LUGU JÄTKUB.....

Viimane aiateemaline postitus jäi juba möödunud aastasse. Ma olen osanud oma suvise aja nii aktiivselt sisustada, et siia kirjutamiseks jääb aina vähem aega. Suveaeg on meil üsna lühike ja aiahullude suurim soov on võimalikult palju osaleda selleteemalistel üritustel. Minu lemmiküritused on kindlalt Võhma juurikas, Tartu botaanikaaia püsikutepäev ja Võhma lillepäev. Viimane küll väiksem ja vähemtuntud, aga need lillenäitused on iga aastaga uhkemad. Viimane näitus oli varjuaia taimedest. Ei liialda, kui ütlen, et see jättis nii sügava mulje, mida on keeruline sõnadesse panna. Ma kahtlen, kas meie väikses Eestis ongi nii uhket näitust tehtud. Lisan siia foto näitusest.
Aalujate kokkutulek on väga äge üritus, milleks pool suve ettevalmistusi tehakse. Ma olen selle kohta alati öelnud, et kui juba Aalujalt oled mingi taime kohta midagi küsinud või uurinud, siis võid päris kindel olla, et see kokkutulekul su taimekasti  tee leiab :)
Pidin ju aiast rääkima, aga sissejuhatus venis pikale. Tänaseks on seis selline, et peaaegu kogu ruumikasutuse võimalused on planeeritud ja kevadesse jääb veel suure istutusala laiendus naaberkrundi piirini. Selle vajaduse on tinginud eelkõige see, et mingi kitsa riba hooldamine on tülikas ja töömahukas.
Suurim saavutus 2014 on kindlasti veesilmade valmimine. Esimene mulje jätab küll ehk natuke liigkivise mulje, aga kasvavad taimed lahendavad selle probleemi. Koos veesilmaga saime ka oma isikliku kivimäe. Sügis pole ehk parim aeg, aga sai istutatud hulk mägitaimi. Nad on mu meeled ja mõistuse vallutanud :) Ootan juba põnevusega kevadet.
Kivimäest vasemale jääva osa kõrguste vahe lahendasime tugimüüridega. Enese üllatuseks pole ma teda pildistanud, aga midagi siiski leidsin.
Eelmisel aastal jäin ilma oma punasest epimeediumist. Teda oli tabanud ringiviirus ja otsustasin ta välja kaevata. Sellel kevadel oli hukkunud üks tore liivatee ja see ajendas vana kiviktaimla seda osa kriitilise pilguga üle vaatama. Juunikuise puhkuse ajal üksi maal olles saigi asi ette võetud. Siinkohal on mul olemas ka vanast kujundusest pilt. Nii et enne vana ja siis uus :)
2013. aastal sai rajatud põõsaste istutusala. Alguse sai see mõned aastad tagasi arukase ette istutatud siberi kontpuust. Lõpuks kogunes sinna juba rohkem põõsaid ja polnud enam lihtne nendevahelist ala niita. Nii saigi see ala piiritletud ja paks ajalehe kiht alla, mulda peale ja lehtpuumultš peale. Põõsaste ette istutasime pojengid. Nii sündis kaks ühes lahendus.
Sügisene vaade on rõõmsavärviline - aia kolmas aastaaeg :)
Eelmisel suvel hakkas mõte peas tööle, et peaks ka hapulembestele taimedele oma kasvukoha looma. Juba varakevadel sai soetatud turbapätse, mis sugugi ei tähendanud seda, et kindlasti selle aiaosa rajamiseni jõuame. Siiski, korralik eeltöö turba saamiseks tehtud ja nii see septembris sündiski. Suur tahe oli see sügisel ära teha, et kevadeni vajuda saaks ja vajadusel turvast enne tõsist istutamist lisada.
Taamal sügisrüü selga tõmmanud Rhododendron schlippenbachii.
See suvi oleks justkui lõputu olnud, nii palju jõudsime teha. Viimasena tuleb jutuks, kuidas looduse vingerpussid oma kasuks keerata. Suvel, täpsemalt juunis puhkuse ajal olid kole-koledad ilmad. Sadas ja liiga külm oli see elu mu jaoks. See andis võimaluse aias suuri muutusi teha, kuna taimed ei saanud arugi, et neid ümber istutati. Selles ümarpeenras nagu miski häiris, aga oli vaja kõrvalseisja abi selleks, et aru saaks, mis on valesti :) See ei olnud suur töö, kestis kokku paar tundi, aga sain rahulolu kordaläinud muudatusest. Paar pilti muudab asja olemuse arusaadavaks.
See on pildistatud sügisel 2013a.
Ja kui nüüd taimed veel kasvuhoo sisse saavad :) Pildil Penstemon davidsonii
Lõpetaks paari pildiga eelmise aasta suurprojektist - pikast kivimüürist.
Nii ta kohe-kohe lõpebki, aia-aasta 2014.