Laupäev, 23. juuli 2016

Reisimuljed III järg ehk veel loomadest

Jätkulugu ikka sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Kõne all olid kukkurloomad, keda Austraalias rohkelt elab. Võrdluseks Ameerika, kus on opossumid nende ainuesindajateks.
Täna jätkan teiste Austraalia loomade tutvustamist. Päris keeruline ülesanne, kuna infot on palju.
Alustan siis sinna sissetoodud loomadest, kellele sealne kliima ja eluvõimalused on väga meeltmööda olnud. Sellest johtuvalt on nende kiire paljunemine tinginud asjaolu, et ohtu on sattunud kohalike liikide normaalne elu ja säilimine.
Esikohal sissetoodud loomadest on kindlasti küülikud. Üks esimesi loomi, kes Inglise laevastikuga 1859. aastal sisse toodi. 24 küülikut lasti Victoria Osariigis lahti, kes vähem kui 100 aastaga tänu oma heale paljunemisvõimele olid praktiliselt kogu kontinendi "vallutanud". 1930-1940. aastatel oli küülikuid nii palju, et igas majapidamises olid püss ja mürk käepärast. 1950.aastal oli Austraalias ca 600 miljonit küülikut. Nende mõju kohalikele loomaliikidele on kaudne, kuna nad on põhiliselt taimetoidulised. Samas võib põuaperioodidel tekkida olukord, et kohalikele taimetoidulistele võib toitu nappida. Nende tekitatud kahju on talunikele aastas umbes 200 miljonit dollarit. Queenslandi Osariigis on keelatud küülikute pidamine koduloomana. Meie oma reisi ajal ei juhtunud neid nägema. See olnuks võimalik pigem sisemaal.
1935. aastal tõid Austraallased sisse kärnkonna lootuses, et ta hävitab suhkruroo põldudelt kahjureid (hallselg-roopõrnikad ja prantsuse põrnikad). Kuna mürkide kasutamise suhtes ollakse ettevaatlikud, loodeti sellisest kahjuritõrjest tõhusat abi. Juhtus sama, mis küülikutega, paljunevad kiiresti ja nende arvukus on kiirelt tõusnud. Nendega on veel see häda, et looduslikke vaenlasi neil peaaegu pole nende mürgisuse tõttu. Siiski, nad maitsevad ühele maole. Tal on selline huvitav nimi otsetõlkes - värske vee uss (Trophidonophis mairii). See madu elab ojade, järvede, jõgede läheduses, soodes, eukalüptimetsades ja isegi linnaparkides võib teda kohata. Ja mis peamine, ta pole inimesele ohtlik.  Seega, kui see madu talu lähedal elab, siis talunikud ei taha nende elu kuidagi häirida.
Lisaks eelpool nimetatud võõrliikidele on veel metsikud kitsed, hobused ja kassid. Nad toodi sisse esimese Inglise laevastikuga. Hobused sattusid vabadusse, kui tehnika arenes ja nende kasutamine tööloomadena vähenes.Teine põhjus, et sageli polnud nende karjamaad aiaga piiratud ja nii neist osad minema läksidki. Kitsedega see lugu, et neid oli hea ja lihtne pidada. Nad ei ole toidu suhtes nii valivad kui lehmad ja lambad. Samas sai nendelt piima ja liha. Ja lahti lasti nad sellel põhjusel, et nad hoiavad karjamaad puhtana. Kui neid on liiga palju, siis põua perioodidel ei jätku kohalikele loomadele piisavalt toitu. Metsikud kassid on ohtlikud kohalikele lindudele ja väikeloomadele. Tänu nende suurele arvukusele on mitmed linnu- ja loomaliigid hävinud.
Kaladest on sisse toodud 19. sajandi lõpupoole karpkalaga. Praeguseks on kogu Austraalia (va Põhja Osariik) siseveekogudesse levinud.  Nende suhtes näeb seadus ette, et kui kalamees ta välja püüab, ei tohi vette tagasi lasta.
Austraalia  on hädas võõrliikidega. Töötatakse välja viirusi, mis mõjutaks  nende paljunemist.
Dingo on Austraaliasse jõudnud umbes 3500 aastat tagasi. Teda peetakse kohalikuks loomaks ja on üks vähestest kiskjatest Austraalias. Ta murrab nii kohalikke kui Euroopast sissetoodud loomi. Tal on tähtis roll sissetoodud kahjurliikide arvukuse piirajana. On tähelepanek, et kus elab dingosid, seal on vähe metsikuid kasse ja rebaseid. Dingod on väljasuremisohus, kuna nad ristuvad metsistunud kodukoertega. Pildimeenus dingost, keda nägime koaalapargis.
Loomadest on nüüd pikalt-laialt räägitud. Järgmisena varaanidest. Mõned neist on pildistatud koaalapargis ja elavad seal piirete taga. Pildil Varanus mertensi
Varanus giganteus oli sellises positsioonis, et head pilti polnud kuidagi võimalik saada.
 Järgmised pildid on draakonitest, keda oli linnaparkides ja botaanikaaedades palju näha. Nad näevad väga lahedad välja ja on küllaltki suured. Kohalikud kutsuvad neid water dragon´iteks. Neid on mitu liiki, panen nendest mõne pildi.
Brisbane botaanikaaias on veel üks selline sile ja voolujooneline tegelane meie teele sattunud.
 Enne oli juttu kärnkonnast, nüüd siis pildike kohalikust ilusast rohelisest konnast. Neid rohelisi konnasid on 2 liiki (Pildil Litoria caerulea või Litoria splendida).
Viimasena mõni sõna madudest. Kõige mürgisem madudest on Eastern brown snace (Pseudonaja textilis). Meie teda ei kohanud, aga linnamuuseumi väljapanekutel nägime. Tegelikult on temaga kohtumine ilmselt tõenäolisem maal. Uskumatult neutraalne värvus ja märkamatu välimus.
Olles lummatud soojamaa värvikirevatest asukatest lõpetuseks pilt püütonist. Teda võikski imetlema jääda. Tore teada ka seda, et ükski püüton pole mürgine :)
Poleks uskunud, et ma nii teemasse lähen, seega postitusi jagub veel pikemaks ajaks. Etteruttavalt seda, et järgmine jutt tuleb lindudest.

Reede, 1. juuli 2016

Reisikirjelduste vahele natuke aiajuttu


Viimasel ajal ma muudkui imestan, kui kiirelt aeg lendab. Märkamatult on saanud kevadest suvi ja möödas see varakevadine pinge taimede talvitumise osas. Möödunud talv oli väga keeruline. Taimed pidid need ilmamuutused üle elama ja aru saama - ei, veel ei ole kevad, tudume edasi.
Oh, ja üllatusi oli ikka väga erinevaid. Need taimed, mille talvitumisele värinaga südames sai mõeldud, tulid enamasti talvest rõõmsana ja täie tervise juures. Samas nii mõnedki sellised taimed, mille pärast isegi muretseda ei osanud, said väga karmilt kannatada. Üle pikkade aastate sai mu thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii) ´Erecta´ uuesti pea puukoolist toodud istiku mõõdud. Kui ta noorem oli, siis ikka olid kahjustused suuremad või väiksemad, aga sel aastal pani kukalt sügama kui 130 cm põõsal oli enamus oksi  kahjustada saanud.
Samuti sai mu ilusast üsna suurest tiivulise kikkapuu (Euonymus) põõsast väike nunnuke. Alles paar päeva tagasi võtsin käärid ja lõikasin ta vormi. Aeg sealmaal, et pole enam mõtet edasi lükata vältimatut.
Põõsasmaranad olid kevadel ka nii kehva väljanägemisega, et ühe kaevasin välja. Niipalju siis nendest tavalistest puittimedest, mille kahjusid ei osanud uneski ette näha. Samas talvitusid täiesti normaalselt harilik kuldvihm (Laburnum anagyroides), harilik parukapuu (cotinus-coggygria ), nutipõõsas ja hondo magnoolia, ka pisike sieboldi magnoolia ei saanud arugi, et vahepeal tali oli.
Need olid mõned näited kevadistest lugudest puittaimedega. Ma olen tegelikult rohkem lillekasvataja. Puittaimed annavad aiale vajalikud kõrgusmõõtmed, aga lilled - nendele olen ma oma südame jäägitult kaotanud. Juba märtsis on esimesed õied meeli virgutamas. Aga aprill on juba suhteliselt pidulik. Need varakevadised värvilaigud on aias määramatu tähtsusega, kuna enamasti ei ole ilmad veel nii mõnusad, et aiakoristustöid tehes ennast hästi tunda saaks. Just need pisikesed esimesed õitsejad on need nn hooandjad ja kutsuvad mind alati rõõmsal meelel kohale.
Järgmisena meenutan kevadisi muresid. Alustan vanast kiviktaimlast, kus olen jupphaaval muudatusi teinud juhul kui mõned taimed on talvel välja läinud. Nii ka sel aastal, kui mu suureks üllatuseks oli praktiliselt hävinud hiigelmõõdud saavutanud igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens). Ega siis muud teha polnudki, kui labidas maasse ja juurikas välja. Uskumatult suur ja sügav juur oli tal. Põhijuurikas sai tagasi istutatud, mis praegu taastub visalt. Samas läheduses oli kontrolli alt väljunud pisikellukas (Campanula cochleariifolia). Nii et saigi siis seda piirkonda veidi uuendada ja pisikellukat ka korrale kutsutud ja pisut tema kasvuala piiratud. Halvasti olid talvitunud ka aubrieetad (Aubrieta). Nii et seda ilusat vaadet sel aastal polnud, millega ma kevadeti harjunud olen.
Suuremad püsikud on talve päris kenasti üle elanud ja praeguseks juba päris arvestatava suurusega.
Pikalt mõtlesin, milliseid pilte kasutada (ilma ei saa ju kuidagi ). Seekord otsustasin valida näitamiseks erinevad priimulad (Primula). Nii mõnigi neist ei ole kasvama jäänud esimesel katsel. Seda hinnalisemad on nad minu jaoks. Oma suureks üllatuseks avastasin, et polegi kevadel pildistanud neid uhkeid varretu priimula puhmaid. Niisiis alustan priimulapiltidega :) Pildiseeriat alustab Primula marginata ´Linda Pope´
 Primula spectabilis
Primula denticulata
Primula algida
Primula clusiana
Primula auricula
Kõige punasema õiega priimula, ostetud Siguldast 2012. aastal. Küll tema alles mõtles, kas kasvada või mitte. Sel aastal siis esimest korda täis ilus.
Primula rusbyi - selle priimula kasvatamine on olnud saavutus. Olen ka varem proovinud, aga pole temaga nii headesse suhetesse saanud, et õisi näha. Nii et esimene õisik :)
Primula chionantha subsp. sinopurpurea
Primula ´Francesca´
Primula auricula 'Sword'
Primula sieboldii
Primula polyneura
Primula sikkimensis
Primula japonica
 Primula vialii
 See üllatas mind ennstki, kui palju neid pilte kogunes. Tegelikult on mul neid priimulaid veelgi, aga ei hakanud igat sorti eraldi esitlema. Pemine rõhk oli just erinevatel liikidel. Mõned on alles noored ja pole veel õisi näidanud.
Pildid on selles järjekorras, nagu nad on kevadest siiani õitsema hakanud.