Pildikesi möödunud suvest

Suvi möödub alati linnulennul ja märkamatult on jälle saabunud hilissügis. Kui veidi aega üle jääma hakkab, siis meenub, et... ups, blogisse polegi mälestusi möödunud suvest talletanud. 

Meie suvi oli kiire ja teguderohke. Vahest mõtlen, et kuhu küll inimene niimoodi kiirustab. Tegelikult said tehtud väga vajalikud tööd. Rõõmustab, et kohe kevadel võtsime ette ja rajasime oma krundile päris enda sissesõidutee. Oli küll suur töö, aga tulemus suurepärane. Nimelt on meie krundi piiril kraav, sai sinna drenaažitoru paigaldatud ja korralikult täidetud. Varasem lahendus viis meid koju üle naabrite maa. Tänaseks on kõik jäljed tehtud töödest kadunud, nagu oleks kogu aeg nii olnudki. 

Mõned pildid seda meenutamaks.

Lõpptulemus selline. Ega ma asjata ütle, et armastan korralikke teesid. Meie aia võlu seisneb selles, et olgu ilm milline tahes, jalad poriseks ei saa. Jõuaks vaid ära oodata, kui meile viiv riigitee saaks kõvakatte alla.

Sinililled meie metsadest

Olen aastaid uurinud tulikaliste sugukonna taimi. Kui nüüd asja üle mõelda, siis ma ei tea küll ühtegi selle sugukonna taime, mis hinge helisema ei paneks. See on suur seltskond põnevaid taimi, mis looduslikult kasvavad parasvöötmes. Mis sa hing veel oskad tahta, kui lemmikud sobivad meie kliimas kasvama ja rõõmustavad aedniku hinge igal aastal.

Olen sinililli kasvatanud üle 10 aasta. Juba ammu on saanud traditsiooniks igal kevadel metsas käia ja uusi põnevaid vorme otsida. Sel aastal on olud nii palju muutunud, et tuleb seda üksi teha, kuna ei ole võimalik koos heade sõpradega metsamatkale minna. Vot seltskonnast tunnen ma küll puudust, aga parema ja helgema tuleviku nimel tasubki vahest aeg maha võtta.
Tagasi veel korra meie erakordse ja olematu talve juurde. Teadagi ei ole see hea, kuna nüüd siis kevadel on öökülmi rohkem olnud, kui kogu talve jooksul kokku. Sinilille õied, mis kiirustasid varakult ennast näitama, said ühel krõbedamal ööl pihta. Tegelikult oli päris kurb vaatepilt. Õnneks polnud kõik veel puhkenud ja loodan veel sel kevadel nende ilu nautida. Ja nagu öeldake, et pole halba ilma heata. Jõudsin enne saatuslikku ööd neid pildistada ja panen siia pildirea oma kevadistest rõõmutoojatest.

Olen juba mitu aastat plaani pidanud, et oma kevadised lemmikud ritta panna ja täna sai see teoks. Sinilillelised tervitused kõigile, kes siia lehele uudistama satuvad!

Lõputu sügis

Küll on olnud pikaldane sügis, mis juba eelmisest aastanumbrist saati kestab. Kui sügise esimesed märgid näitasid ennast juba augustis, siis hiljem oli palju toredaid värvikombinatsioone silma paitamas ja elevust tekitamas. Hoolimata kõigest sellest toredusest meeldivad kevadised värsked toonid lõppkokkuvõttes mulle rohkem.

Sügisest aeda ilmestavad sügislilled (Colchicum), mida olen omale aeda toonud päris mitmeid liike ja mõne sordi ka. Küll ma olin vaimustuses täidisõielisest sordist 'Waterlily' ja nii sai ta juba hulga aastaid tagasi ostetud, aga esimene katse ebaõnnestus, ei elanud see mugul talve üle kahjuks. Selge on see, et kui taime vaja, siis otsitakse uus ja nüüd siis juba mitu aastat nimetet sort näitab oma lopsakaid täidisõisi siis, kui teised taimed juba talvepuhkusele sätivad.

Mitte mingil juhul ei saa jätta tähelepanuta alpikanne, mis on sügiseses aias kõvad tegijad. Naapoli alpikann (Cyclamen hederifolium) õitseb väga rikkalikult. Kui taimi rohkem on, siis jagub õiteilu kuni poolteiseks kuuks. See on põnev liik, millel on palju erinevaid lehemustreid hõbedasest kuni puhasroheliseni välja. Lisaks sellele on ka erinevused lehekujus ja suuruses, õied erinevat tooni roosad ja valged.

Aga mida talvisemaks aeg muutub, seda kahtlasem on, kas talv üldse tuleb meie maile sel aastal. Üksikutel juhtudel on olnud mõnepäevased kergete miinuskraadidega ilmad. Temperatuur pole üle 10 miinuskraadi olnudki. Kui nüüd kevadele mõelda, siis lausa hirmutav on mõelda, kui palju sääski ja muid tülikaid tegelasi järgmisel aastal aednikku kiusamas on. Lisaks sellele mure selle pärast, et millaski need külmad ju ikka tulevad ja mis saab siis juba kasvu alustanud taimedest. Pole midagi teha ja kui aeg sealmaal, eks siis näeb. Samas on huvitavad kogemused, mida varasematel aastatel pole näinud. Igal aastal varakevadel märtsi keskel olen käinud maal lootuses näha esimest õiekest aias, milleks alati on olnud armeenia sügislill (Colchicum szovitsii) 'Tivi'. Sel aastal olid pungad juba 31. jaanuaril kohe-kohe avanemas. Täna aga oli vaade väga uhke, nii et hoolimata kehvast ilmast oleks seal kaua võinud imetleda.

Esimesed sinililleõied olid ka juba 31.01 puhkenud ja tänaseks on neid juba rohkem. Transilvaania sinilill (Hepatica transsylvatica) on varasem, aga meie metsadest pärit harilik sinilill (Hepatica nobilis) on võitlusvalmis ja ei taha sugugi maha jääda.

Huvitav aasta igati, sest terve talve on jätkunud lumeroosi (Helleborus) õisi. 

Lumekupud (Eranthis) on varakevadises aias nagu väiksed päikesed. Nendega kooselu on mul kestnud 10 aastat ja miskil hetkel on avastamisrõõmu, et avastad õiekese kuskilt suvalise koha pealt. Pildile sai seekord püütud talvise lumekupu täidisõielise sordi veel lõpuni avanemata õied.

Lõpetuseks jälle mulle südamesse pugenud samblateema. Kui ilm on niiske ja ebameeldiv, siis on samblad õnnelikud ja ilusad.