kolmapäev, 26. november 2014

Sügis aias ja metsas

Sellel aastal oli pikk, suhteliselt soe ja vähese vihmaga sügis. Sügisvärvid olid kuidagi kahvatumad kui möödunud aastal. Ühed erksamate sügisvärvidega põõsad on thunbergi kukerpuud. Ootasin nende värvumist kuni viimse hetkeni. Tasus ootamist :)
Usun, et iga aedniku jaoks on hindamatu väärtusega esimesed varakevadised õied ja sügisel need viimased, mis lisaks puude-põõsaste värvikirevatele rüüdele pakuvad silmailu ja lisavad kontrasti. Kaunis krookus ületas kõik ootused. Ta kasvab mu aias teist aastat. Selle lille eeliseks on ülipikk õitseaeg ja ta talus mehiselt esimese külmalaine vintsutused. Vähemalt kuu aega oli ta uhkelt õites.
Must lumeroos hilise õitsejana on ka sügisese aia ehteks ja rõõmuks. Lisaks sellele on tal lehtdekoratiivne väärtus - ilus läbi kogu hooaja.
Igihaljad padjandid on igal ajal ilusad. Olemas on talvekahjustuste oht, aga kui kerge kuuseoksake päikesevarjuks peale panna, on lootust, et kevadel ka ilus. Nende edukas talvitumine sõltub suuresti sellest, milliste ilmaoludega talv tuleb üle elada. Paar aastat tagasi külmumata maale tulnud lumi tegi neile väga palju kahju. Kevadel olid padjandid justkui liimitud vastu maad. Nad muidugi aja jooksul taastusid, aga kevadine ilus õitsemine jäi sel korral vahele. Pildile sai püütud harkjas asorell. Ta on mul ehk 5 aastat kasvanud ja mingeid probleeme pole temaga olnud. Laieneb tasapisi, on oma korrektse olemisega hea ja ümbritsevat kirevust tasakaalustava olemisega taim.
Liivatee puhmas on roheliseks värvunud lehtedega võrseid, justkui plaaniks vastu talve veel õitsema hakata :)
Möödunud suhteliselt keeruliste ilmaoludega talve elasid üle luuderohu võrsed, mis on sihi kõrgustesse võtnud.
Viimastel aastatel on saanud suurema tähelepanu osaliseks samblad ja samblikud, mida peeti aia nuhtluseks ja püüti iga hinna eest nendest vabaneda. Õnneks meie aia lugu kulgeb koos sammaldega ja tunneme nendest rohelistest tutsudest kividel suurt rõõmu. Polegi varem neid pildile püüdnud ja siin väike ülevaade nendest. Kahjuks ei tunne seda samblamaailma, nii et arenguruumi on :)
Sellesse nädalalõppu mahtus ka väike reis kivihunnikut uurima, mis kurvalt ja üksildasena väikse metsatuka veeres huvilisi ootab.
Kui mets juba nii käegakatsutavas kauguses on, siis tuleb ikka sealgi vähe ringi vaadata. Seekord leidsin ühe toreda seenekogumiku. Seeni ma ei tunne, aga vaadata ikka tore ja antud juhul pilt muljetavaldav :)
Metsaveerel seistes jäi silma muudki. Las pildid ise räägivad :)
Tasapisi liigume vastu talvele ja ilmselt nii rohelist pilti selle aastanumbri sees enam ei näe.

pühapäev, 19. oktoober 2014

MEIE AIA LUGU JÄTKUB.....

Viimane aiateemaline postitus jäi juba möödunud aastasse. Ma olen osanud oma suvise aja nii aktiivselt sisustada, et siia kirjutamiseks jääb aina vähem aega. Suveaeg on meil üsna lühike ja aiahullude suurim soov on võimalikult palju osaleda selleteemalistel üritustel. Minu lemmiküritused on kindlalt Võhma juurikas, Tartu botaanikaaia püsikutepäev ja Võhma lillepäev. Viimane küll väiksem ja vähemtuntud, aga need lillenäitused on iga aastaga uhkemad. Viimane näitus oli varjuaia taimedest. Ei liialda, kui ütlen, et see jättis nii sügava mulje, mida on keeruline sõnadesse panna. Ma kahtlen, kas meie väikses Eestis ongi nii uhket näitust tehtud. Lisan siia foto näitusest.
Aalujate kokkutulek on väga äge üritus, milleks pool suve ettevalmistusi tehakse. Ma olen selle kohta alati öelnud, et kui juba Aalujalt oled mingi taime kohta midagi küsinud või uurinud, siis võid päris kindel olla, et see kokkutulekul su taimekasti  tee leiab :)
Pidin ju aiast rääkima, aga sissejuhatus venis pikale. Tänaseks on seis selline, et peaaegu kogu ruumikasutuse võimalused on planeeritud ja kevadesse jääb veel suure istutusala laiendus naaberkrundi piirini. Selle vajaduse on tinginud eelkõige see, et mingi kitsa riba hooldamine on tülikas ja töömahukas.
Suurim saavutus 2014 on kindlasti veesilmade valmimine. Esimene mulje jätab küll ehk natuke liigkivise mulje, aga kasvavad taimed lahendavad selle probleemi. Koos veesilmaga saime ka oma isikliku kivimäe. Sügis pole ehk parim aeg, aga sai istutatud hulk mägitaimi. Nad on mu meeled ja mõistuse vallutanud :) Ootan juba põnevusega kevadet.
Kivimäest vasemale jääva osa kõrguste vahe lahendasime tugimüüridega. Enese üllatuseks pole ma teda pildistanud, aga midagi siiski leidsin.
Eelmisel aastal jäin ilma oma punasest epimeediumist. Teda oli tabanud ringiviirus ja otsustasin ta välja kaevata. Sellel kevadel oli hukkunud üks tore liivatee ja see ajendas vana kiviktaimla seda osa kriitilise pilguga üle vaatama. Juunikuise puhkuse ajal üksi maal olles saigi asi ette võetud. Siinkohal on mul olemas ka vanast kujundusest pilt. Nii et enne vana ja siis uus :)
2013. aastal sai rajatud põõsaste istutusala. Alguse sai see mõned aastad tagasi arukase ette istutatud siberi kontpuust. Lõpuks kogunes sinna juba rohkem põõsaid ja polnud enam lihtne nendevahelist ala niita. Nii saigi see ala piiritletud ja paks ajalehe kiht alla, mulda peale ja lehtpuumultš peale. Põõsaste ette istutasime pojengid. Nii sündis kaks ühes lahendus.
Sügisene vaade on rõõmsavärviline - aia kolmas aastaaeg :)
Eelmisel suvel hakkas mõte peas tööle, et peaks ka hapulembestele taimedele oma kasvukoha looma. Juba varakevadel sai soetatud turbapätse, mis sugugi ei tähendanud seda, et kindlasti selle aiaosa rajamiseni jõuame. Siiski, korralik eeltöö turba saamiseks tehtud ja nii see septembris sündiski. Suur tahe oli see sügisel ära teha, et kevadeni vajuda saaks ja vajadusel turvast enne tõsist istutamist lisada.
Taamal sügisrüü selga tõmmanud Rhododendron schlippenbachii.
See suvi oleks justkui lõputu olnud, nii palju jõudsime teha. Viimasena tuleb jutuks, kuidas looduse vingerpussid oma kasuks keerata. Suvel, täpsemalt juunis puhkuse ajal olid kole-koledad ilmad. Sadas ja liiga külm oli see elu mu jaoks. See andis võimaluse aias suuri muutusi teha, kuna taimed ei saanud arugi, et neid ümber istutati. Selles ümarpeenras nagu miski häiris, aga oli vaja kõrvalseisja abi selleks, et aru saaks, mis on valesti :) See ei olnud suur töö, kestis kokku paar tundi, aga sain rahulolu kordaläinud muudatusest. Paar pilti muudab asja olemuse arusaadavaks.
See on pildistatud sügisel 2013a.
Ja kui nüüd taimed veel kasvuhoo sisse saavad :) Pildil Penstemon davidsonii
Lõpetaks paari pildiga eelmise aasta suurprojektist - pikast kivimüürist.
Nii ta kohe-kohe lõpebki, aia-aasta 2014.

neljapäev, 11. september 2014

Puhkus saartel

Puhkus ammu möödas ja muljed kirja panemata. Olid ilusad ilmad juulis ja suuremad ettevõtmised aias teoks saanud, tundsime, et perepuhkus tuleb enne ette võtta, kui töökohustused ajavõimalusi piirama hakkavad. Nii saigi varustus autosse pakitud, lapsed kaasa ja sõit Hiiumaa poole võis alata. Ega me väga kiirustanud, oli juba õhtu, kui kohale jõudsime.
Plaan oli selge, et külastame kindlasti Vaemla villavabrikut, kus perefirma Hiiu Vill ehtsast villasest käsitööd meisterdab ja neid müügiks pakub. Villavabrik tegutseb ainsas Vaemla mõisast allesolevas majas, mis on algselt ehitatud heinaküüniks. Lahked käsitöölised võtsid meid vastu ja tutvustasid oma valdusi. Seal oli põnevust küllaga. Vanad seadmed - kraasid, heidemasin ja villahunt on Poolast toodud ja ilmselt 19. sajandil valmistatud. Nendega tehakse veel tänasel päeval tööd ja seda on võimalik huvilistel näha.
Nii toredast kohast ei tulda ilma meenet kaasa ostmata ära. Nii meiegi, valida oli palju, aga valituks osutusid randmesoojendajad, mida jahedal ajal hea kasutada ja meenutavad tublisid Hiiu naisi, kes nad on valmis kudunud ja mustridki peale tikkinud :)
Käsitöölised on väga praktilised ja kasutavad kõik materjali lõpuni ära. Pildile on jäänud poe väljapanekust mõned toredad mänguasjad, mis on jääkidest valmistatud. Kuigi jah, kõige tillemad meened olid imepisikesed hiired, mis suurepäraselt kiisude leluks sobivad.
Kes juba Hiiumaale sõidab, ei jäta käimata Ristimäel. Ristide valmistajad on väga leidlikud olnud. Oli väga erinevaid tehnikaid kasutatud ja muidugi lõpmata palju lihtsaid riste. Sealt ka pildimeenutus.
Taimehuvilise turistina käisin enamus aega pilk taimestikule suunatud. Ja oli, mida vaadata :) Loodan, et ei eksi, ilmselt oli see metsaserv karulaugu kasvukoht.
Kõpu tuletorn ja selle lähiümbrus kenasti hooldatud ja tuletorni kohvikus hea aeg maha võtta ja lihtsalt nautida ilusat suve ja puhkust :) Lisaks vaade tornist, mida võibki imetlema jääda.
Ristna tuletorn ei ole külastajatele avatud, aga uudishimulikena käisime seda ikka vaatamas. Muljed ümbrusest said pildile jäädvustatud ja saavad ka siia talletatud :)
Torni lähistel metsaraja ääres oli selline tore skulptuurikene :)
Huviga pildistasin taimi, mida mandril just sageli ei kohta.Massiliselt kasvab harilikku kuldkanni.
Üks väga põnev taim on merihumur. Ma ei teadnud-tundnud teda, aga suur soov oli temast rohkem teada. Ta on igati nii korrapärase välimusega ja jäi mu meeltesse. Nii ma ette võtsingi ja uurisin ta kohta rohkem. Ta on paksude lihakate lehtede ja vartega taim, kasvab klibustel mererandadel soolases pinnases. Ta juured võivad ulatuda kuni 10 meetri sügavusele, et rasketele kasvutingimustele vastu pidada. Panen siia ka lingi, kus teda kenasti kirjeldatakse: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/mhumur.htm
Olen kuskil rannaalal pildistanud taime nii, et isegi ei mäleta seda hetke. Pilti vaadates tundub, et tegu võiks olla hariliku maavitsaga.
Liiv-vareskaer rannaklibus oma valkjate karedate lehtedega uhkeldamas. Naabriks jälle merihumur :)
Rand-põisrohi
Merikapsas
Randaster
 Rand-seahernes jäi ka mu pilgu ette. Ja üleüldse ütleks nende rannataimede kohta, et nad näevad väga head ja lopsakad välja. Justkui polekski neil ei haigusi ega kahjureid.
  Järgmiseks lauk meie loodusest, pakun, et see võiks olla metslauk.
Soopihl, mis on meie looduses tavaline, aga hinnatud oma raviomaduste poolest. Karepa ravimtaimeaia perenaise sõnul tehakse sellest salvi, mis aitab selja- ja liigesehädade korral.
Lõpetuseks paar pilti meie looduse pärlitest - käpalistest :)