Kolmapäev, 25. aprill 2018

Austraalia botaanikaaiad I osa

Kahe reisi jooksul jõudsime käia neljas botaanikaaias. Ja olid nad päris eriilmelised. Brisbane linna botaanikaaiad on riiklikud ettevõtted ja nende külastamise eest tasu ei küsita. Meie ainult nende aedade külastamisega me ei piirdunud. Võtsime ette mõne reisi ka kaugemale, esimene neist siis
Gold Coasti botaanikaaed, mis on rajatud grupi kirglike entusiastide poolt. See tähendab, et aia külastamiseks tuleb osta pilet. Polnud küll teab mis kallis, aga selge on see, et ettevõtlus vajab toetamist. Ja veel on huvitav see, et iga botaanikaaia juures on infopunkt. Sinna pöördudes saab huvipakkuvat infot. Ja suhtlemine ei ole seal teistmoodi kui meil. Aiarahvas on avatud olemisega ja naudivad suhtlemist. Jätsime oma käigust märgi maha ka nende külalisteraamatusse.
See botaanikaaed on heaks õppimise kohaks neile, keda huvitavad puittaimed. Aia südames olid tõstetud peenrad, kuhu olid istutatud sukulendid ja kaktused.

Minu maitse jaoks jättis see kujundus pisut liiga steriilse mulje, aga näha oli, et tehtud on seda hoole ja armastusega.
Järgmisel fotol meilegi hästi tuntud sukulent oma suuruses ja hiilguses.
Austraallased armastavad oma maad ja sellega seonduvat. Avalikes paikades kohtab sageli nende armastatud loomade skulptuure.
Koaalad on armastatud loomad, keda esitletakse loomaparkides ja loomaaedades. Looduses elavad nad eukalüptisaludes, kuna toituvad eukalüptilehtedest. Nokkloomad on ürgsed imetajad, kes elavad Kagu-Austraalias ja Tasmaanias. 
Mööda looklevaid aiaradu jalutades olid kenad vaated ja sageli tekkis küsimus, et mis seal nurga taga küll olla võib. Enamasti olid seal puittaimed, mis  kenasti sildistatud ja soojale maale iseloomulikult paljud õitsesid. Parklas kasvas hulk huvitavaid puid, mis üleni kirgastes kollase, oranži ja pnasekirjudes õites. Uurisin teda, aga võta näpust, ei tuvastanud ära.
Aiaradadel jalutades kohtasime esimest korda avalikus kohas madu. Kohalikud teadsid, et see on puu-uss ehk tree snake (Boiga irregularis). Oli see vast kohtumine. Meil polnud vaja karta, kuna tema kartis hoopis rohkem ja tegi kiiret minekut. Ei jõudnud teda korralikult pildilegi püüda.
Juba eelnevas postituses nimetasin seda, et austraallased armastavad kujunduses vett. Seda on küll pea igas avalikus kohas palju, lisaks need lugematud sillad ja saared.
Kus on nii palju vett, seal ka linnud. Valisin ühe pildi, modelliks tumetait (Gallinula tenebrosa).
Ja kus suured puud, seal on samuti linnud. Ma olen vga vaimustunud papagoidest (Psittacidae) ja kakaduudest (Cacatua). Nad on kaunid värvilised ja väga kõlava häälega tegelased.
Viimaseks teemaks bambused, perekonda ei oskagi pakkuda, kuna neid on päris palju erinevaid. Nad on väga muljetavaldavate mõõtmetega. Kasvavad suurte kogumitena. Eesti entsüklopeedia kirjeldab neid nii: "Bambus, puitunud vartega puukujuliste kõrreliste rühm; 48 perekonda, umbes 600 liiki troopikas ja lähedalistroopikas". Kasvavad kiiresti, moodustavad tihedaid padrikuid. Lisan siia paar pilti nendest.
Väga võimas taim ja nii äge on ta noore võrse tulemine.
Lõpetuseks pildike ilusast sinisest umbrohust. See on üks vahva kommeliiniline (Commelinaceae).

Neljapäev, 12. aprill 2018

Austraalia 2018

Nüüd on sellest reisist pea kaks kuud möödas ja  muljed ilusti paika loksunud. 
Täna räägin linnahaljastusest. Kaks aastat tagasi esmakordselt seal olles olin väga üllatunud sealse taimeriigi üle. Sel korral oli juba lihtsam, palju tuttavam, ja tundus, et hakkasin natuke sellest aru saama. Mis peamine, et linnahaljastuses kasutatakse palju selliseid taimi, mis meil on tuntud toalilledena.
Palju on hekke, need on vormi lõigatud ja sageli moodustavad erinevatel tasapindadel huvitavaid kujundeid. Lisaks sellele on sobitatud ka erineva lehevärviga variante. Nendest polegi pilti teinud, kuna mulle tunduvad need pnaselehelised hekid pisut pealetükkiva olemisega.
Veel üks näide erinevatele tasapindadele istutustest.
Südalinnas on pikk allee, kus kasvab toestusel Bougainvillea. Lisaks õiteilule on see ka praktilise otstarbega, pakub päikesevarju jalutajatele.
Vesi on sageli kasutatav element.
Keset südalinna on linnarahvale tehtud suvituskoht, kus on erinevad basseinid nii väikelastele kui ka suurtele.
Kogu selle toreduse keskel on näha usinaid aednikke, kes seda kõike korras peavad. Ja ohhoo, mis tuttavad taimed neil seal konteinerites kasvavad.
Veel paar istutusala näidet.
Bussipeatused on vaatamisväärsused omaette. Lisaväärtust annab haljastus nende ümber.
Üks näide sellest, kuidas vähimgi ruum osatakse ära kasutada. Meie jaoks eksootiline puusõnajalg soleerimas seal.
Ja nüüd mu lemmikkoht linnapargis. Palava ilmaga lausa aurab see vihmamets, mis on loodud keset linna.
Lõpetuseks näide vertikaalhaljastusest.
Edaspidi räägin veel selle kauge maa taimedest, mis on meile nii põnevad ja kutsuvad enda kohta rohkem teada saama.

Esmaspäev, 2. aprill 2018

Tulemise raskus

Tuleb.... ei tule, mitte ei saa aru. Nii see hetkel tundub. Meil oli aed eile juba üsna lumevaba, aga võta näpust! Maale sõites tegi nalja, kui abimees Google teatas:  "Oodata on lumetormi". No mis nali!? Käisime maal, püüdsin esimesed kevadekuulutajad pildile ja edasi sai pikk päev kodust eemal veedetud. Õhtul oli väga üllatav kardina vahelt õue vaadates näha, et paks lumekiht on maa katnud. Vot nii see kevade tulemise võitlus lahkuva talvega käibki. Praegu on kraadid tugevalt plusspoolel ja see sulalumi on määratud kiiresti sulama.
Pole põhjust muretseda, esimesed kevademärgid on aias olemas. Ainult oodatud lumekupud (Eranthis) alles tuduvad. Eelmise aasta sula-külm-sula talv oli nende mugulad maapinnale kergitanud. Nii ma paningi natuke pinnast peale ja nüüd nad alles mõnulevad seal sooja teki all 😊
Juba jaanuari keskel oli esimene transilvaania sinilille (Hepatica transsylvanica) õis puhkenud. Päris üllatav, kui sitke tegelane see on. Siiani on õis heas konditsioonis.
Amuuri adoonis (Adonis amurensis) tahab juba vastu talve oma õievrsi kasvatama hakata. Ongi vahest juhtunud, et talvevintsutused rikuvad õied ära. Panin neile natuke pinnast peale ja loodan, et varsti jõuavad nemadki ennast sealt läbi pressida. Kõrval on noor taimeke, kes siiski saab oma päris esimese õie kohe lume sulades avada.
Armeenia sügislill (Colchicum szovitsii) on ajast aega olnud üks suur varakevadine lemmik. Mitu korda olen ta omale aeda toonud ja miskil põhjusel ainult korra õit näinud ja jälle ta läinud ongi. Sel aastal on aga teistmoodi lood, juba teine õitsemine tulemas. Tähendab, et olen talle sobiva kasvukoha leidnud. Pole küll veel õied avali, aga tervitus on kätte saadud 😊
Eelmise aasta 16. märtsil õitses see kaunis kevadekuulutaja juba täisõies. Nii palju siis kevad sel aastal hilisem.
 Ümaralehine alpikann (Cyclamen coum) ei malda oodata ja on kohe lume sulades oma õienupud välja sirutanud.
Kochi tulikas (Ranunculus kochii) on veel üks ülivarajane kevadine õitseja. Erkkollased õied tõmbavad kohe eemalt pilgu endale. Eilse seisuga olid küll alles pungas, aga arvestades selle aasta kevade aeglast kulgu on siiski tore näha, et kevad pole enam kaugel.
Lõpetuseks seda, et aiahooaeg on alanud. Need väiksed tervitajad kutsuvad sinna tagasi ja küll see ilm ka kevademaks läheb 😊