Suvi möödub alati linnulennul ja märkamatult on jälle saabunud hilissügis. Kui veidi aega üle jääma hakkab, siis meenub, et... ups, blogisse polegi mälestusi möödunud suvest talletanud.
Meie suvi oli kiire ja teguderohke. Vahest mõtlen, et kuhu küll inimene niimoodi kiirustab. Tegelikult said tehtud väga vajalikud tööd. Rõõmustab, et kohe kevadel võtsime ette ja rajasime oma krundile päris enda sissesõidutee. Oli küll suur töö, aga tulemus suurepärane. Nimelt on meie krundi piiril kraav, sai sinna drenaažitoru paigaldatud ja korralikult täidetud. Varasem lahendus viis meid koju üle naabrite maa. Tänaseks on kõik jäljed tehtud töödest kadunud, nagu oleks kogu aeg nii olnudki.
Mõned pildid seda meenutamaks.
Lõpptulemus selline. Ega ma asjata ütle, et armastan korralikke teesid. Meie aia võlu seisneb selles, et olgu ilm milline tahes, jalad poriseks ei saa. Jõuaks vaid ära oodata, kui meile viiv riigitee saaks kõvakatte alla.