Pühapäev, 5. aprill 2020

Sinililled meie metsadest

Olen aastaid uurinud tulikaliste sugukonna taimi. Kui nüüd asja üle mõelda, siis ma ei tea küll ühtegi selle sugukonna taime, mis hinge helisema ei paneks. See on suur seltskond põnevaid taimi, mis looduslikult kasvavad parasvöötmes. Mis sa hing veel oskad tahta, kui lemmikud sobivad meie kliimas kasvama ja rõõmustavad aedniku hinge igal aastal.
Olen sinililli kasvatanud üle 10 aasta. Juba ammu on saanud traditsiooniks igal kevadel metsas käia ja uusi põnevaid vorme otsida. Sel aastal on olud nii palju muutunud, et tuleb seda üksi teha, kuna ei ole võimalik koos heade sõpradega metsamatkale minna. Vot seltskonnast tunnen ma küll puudust, aga parema ja helgema tuleviku nimel tasubki vahest aeg maha võtta.
Tagasi veel korra meie erakordse ja olematu talve juurde. Teadagi ei ole see hea, kuna nüüd siis kevadel on öökülmi rohkem olnud, kui kogu talve jooksul kokku. Sinilille õied, mis kiirustasid varakult ennast näitama, said ühel krõbedamal ööl pihta. Tegelikult oli päris kurb vaatepilt. Õnneks polnud kõik veel puhkenud ja loodan veel sel kevadel nende ilu nautida. Ja nagu öeldake, et pole halba ilma heata. Jõudsin enne saatuslikku ööd neid pildistada ja panen siia pildirea oma kevadistest rõõmutoojatest.
Olen juba mitu aastat plaani pidanud, et oma kevadised lemmikud ritta panna ja täna sai see teoks. Sinilillelised tervitused kõigile, kes siia lehele uudistama satuvad!