reede, 21. veebruar 2020

Lõputu sügis

Küll on olnud pikaldane sügis, mis juba eelmisest aastanumbrist saati kestab. Kui sügise esimesed märgid näitasid ennast juba augustis, siis hiljem oli palju toredaid värvikombinatsioone silma paitamas ja elevust tekitamas. Hoolimata kõigest sellest toredusest meeldivad kevadised värsked toonid lõppkokkuvõttes mulle rohkem.
Sügisest aeda ilmestavad sügislilled (Colchicum), mida olen omale aeda toonud päris mitmeid liike ja mõne sordi ka. Küll ma olin vaimustuses täidisõielisest sordist 'Waterlily' ja nii sai ta juba hulga aastaid tagasi ostetud, aga esimene katse ebaõnnestus, ei elanud see mugul talve üle kahjuks. Selge on see, et kui taime vaja, siis otsitakse uus ja nüüd siis juba mitu aastat nimetet sort näitab oma lopsakaid täidisõisi siis, kui teised taimed juba talvepuhkusele sätivad.
Mitte mingil juhul ei saa jätta tähelepanuta alpikanne, mis on sügiseses aias kõvad tegijad. Naapoli alpikann (Cyclamen hederifolium) õitseb väga rikkalikult. Kui taimi rohkem on, siis jagub õiteilu kuni poolteiseks kuuks. See on põnev liik, millel on palju erinevaid lehemustreid hõbedasest kuni puhasroheliseni välja. Lisaks sellele on ka erinevused lehekujus ja suuruses, õied erinevat tooni roosad ja valged.
Aga mida talvisemaks aeg muutub, seda kahtlasem on, kas talv üldse tuleb meie maile sel aastal. Üksikutel juhtudel on olnud mõnepäevased kergete miinuskraadidega ilmad. Temperatuur pole üle 10 miinuskraadi olnudki. Kui nüüd kevadele mõelda, siis lausa hirmutav on mõelda, kui palju sääski ja muid tülikaid tegelasi järgmisel aastal aednikku kiusamas on. Lisaks sellele mure selle pärast, et millaski need külmad ju ikka tulevad ja mis saab siis juba kasvu alustanud taimedest. Pole midagi teha ja kui aeg sealmaal, eks siis näeb. Samas on huvitavad kogemused, mida varasematel aastatel pole näinud. Igal aastal varakevadel märtsi keskel olen käinud maal lootuses näha esimest õiekest aias, milleks alati on olnud armeenia sügislill (Colchicum szovitsii) 'Tivi'. Sel aastal olid pungad juba 31. jaanuaril kohe-kohe avanemas. Täna aga oli vaade väga uhke, nii et hoolimata kehvast ilmast oleks seal kaua võinud imetleda.
Esimesed sinililleõied olid ka juba 31.01 puhkenud ja tänaseks on neid juba rohkem. Transilvaania sinilill (Hepatica transsylvatica) on varasem, aga meie metsadest pärit harilik sinilill (Hepatica nobilis) on võitlusvalmis ja ei taha sugugi maha jääda.
Huvitav aasta igati, sest terve talve on jätkunud lumeroosi (Helleborus) õisi. 
Lumekupud (Eranthis) on varakevadises aias nagu väiksed päikesed. Nendega kooselu on mul kestnud 10 aastat ja miskil hetkel on avastamisrõõmu, et avastad õiekese kuskilt suvalise koha pealt. Pildile sai seekord püütud talvise lumekupu täidisõielise sordi veel lõpuni avanemata õied.
Lõpetuseks jälle mulle südamesse pugenud samblateema. Kui ilm on niiske ja ebameeldiv, siis on samblad õnnelikud ja ilusad.

kolmapäev, 20. november 2019

17 suvist....

Hoolimata sellest, et käes on suur sügis, kaugel see talvgi enam on... Täna teen väikese tagasivaate möödunud suvesse.
1. Juuni alguses õitsesid heitlehised rodod ja õues olid jope-ilmad.
2. Cypripedium reginea on meie aia esimene kuldking ja kingakeste hulgas üks hilisem õitseja juuni teises pooles. Kasvab, õitseb ja paljuneb kenasti.
3. Iris sibirica õitseb ka juunis ja nende sordid täiendavad seda aega, kui teisi õitsejaid vähevõitu. Tegelikult on nad igati head taimed, kuna nende kenad sihvakad lehed püsivad ilusana sügiseni.
4. Üks osa aiailust on ka erinevad puittaimed kas siis vormi lõigatuna või loomu poolest pehmema vormi- ja kena kasvukujuga.
5. Aiaelule lisavad vürtsi erinevad putukad-mutukad. Mina ei ole eriti osav nende määramisel, aga siin üks korpulentne tegelane loodushuvilise lapselapse käel poseerimas.
6. Seened aias on veel üks põnev teema ja juba juunis näeb esimesi. Pole neid endale selgeks teinud, seni olen piirdunud pelgalt imetlemisega. Fotol siis seened kõduneval kännul.
7. Allium on taimeperekond, mis on mulle alati huvi pakkunud. Nende violetsed, vahest ka valged õiekerad loovad aeda kena kontrasti.
8. Juunis valmivad ka esimesed varakevadiste õitsejate viljad. Pildil Pulsatilla dahurica siidiselt helkivad vilikonnad, mis paistavad kaugele ja kutsuvad lähemalt kaema.
9. Suvised vaated on külluslikud ja valida neist paar-kolm on tõsine teema, sest aed on igast küljest vaadelduna näitamist-vaatamist väärt.
10. Allium insubricum on laukudest üks kõige-kõige... Temale jätkub aedniku tähelepanu ning hellitavat pilku piisavalt ja aiakülalistele samuti ei jää see taim kunagi märkamatuks.
11. Lisaks maismaaelanikele kihab ka veesilmas oma elu. Piklike kodadega veeteod, kelle sinnasaamisest pole mul vähimatki aimu, ja ka meie "kroku" on leidnud sinna ise tee. Veesügavustest kedagi pildile püüda pole just lihtne, aga ähmane kujutis on selle ürituse tulemusel siiski saadud.
12. Cyclamen purpurascens on südasuvel õitsev alpikanni liik. Esimene taim oli mõne aasta aias ainuisikuliselt esindatud, kuniks arvasin, et tal üksi ehk igav ja tõin mõne taime juurde.
13. Daphne nime kuuldes hakkab küll pea kõigi kiviktaimla sõprade süda kiiremini põksuma. Viimastel aastatel pakutakse ohtralt kääbusvorme välismaistes netipoodides. Nende kasuks räägib seegi tõik, et nad on korduvõitsejad juhul, kui on saanud sobiva kasvukoha. Pildil 4-aastane Daphne arbuscula.
14. Augustis valmivad pojengide viljad. Nagu mustad säravad pärlid on Paeonia mascula viljad.
15. Läheneva sügise tunnuseks on Allium sikkimensis'e ja Gentiana septemfida sinine.
16. Lisaks kaunitele suveõitele on ka lehtdekoratiivsed taimed, mis ei jää märkamatuks. Rhododendron pachysanthum ja Woodsia polystichoides on siinkohal näitamiseks valituks osutunud.
17. Augusti lõpus on juba sügise märgid õhus. Kikkapuu viljad värvuvad ja taevas rändavad sünged pilved.
Niipalju suviseid hetki ja õige pea tuleb juttu värviküllast sügisest.

neljapäev, 23. mai 2019

17 kevadist hetke

Varakevadine aed on täis üllatusi. Kui läksin aeda märtsi keskpaiku uudistama, leidsin täis elujõus samblad kive kaunistamas. Kuna ilm oli juba sula, siis samblad ei lase kaks korda meelde tuletada, et aeg on käes ja kasvage hoolega! 😊Teatavasti on sammaldel kaks aktiivset kasvutsüklit, so varakevadel ja sügisel, kui niiskust on piisavalt. Tänaseks on samblad ennast puhkeseisundisse sättinud ja ootavad paremaid kasvutingimusi.
Olles tükk aega neid samblaid imetlenud, läksin muudki uudistama. Lund oli veel küllalt palju, aga suurim üllatus ootas väljasulanud istutusalas. Pildi valisin küll kolm päeva hiljem pildistatud fotode hulgast. Armeenia sügislill (Colchicum szovitsii) on looga taim. Teda olen kolm korda aeda toonud, nüüd siis kindel, et ta on meie aias sobiva kasvukoha leidnud. Juba kolmas varakevad lähen maale teda kohtama ja kui need kaunikesed on oma õied avanud, siis on minu aiahooaeg avatud.
Peale seda kõige-kõige varasemat jõuavad veel oma õisi näidata igal kevadel väga oodatud lumekupud ja amuuri adoonised (Adonis amurensis).
Krookuste säravad värvilaigud ja sinilillesinine on edasised tooniandjad. Oma suurte uhkete õitega uhkeldavad lumeroosid. Teatepulga võtavad sinililledelt üle võsaülased, aga nendest ma täna ei räägi. Olen juba aastaid võlutud kaheldava džefersoonia (Jeffersonia dubia) sinistest õitest pronksja lehestiku kohal.
Nüüd on asi sealmaal, et valisin mõne põnevama taime, mida näidata.  Armastan väga väikseid taimi. Olen sellele ka põhjenduse leidnud, et kuna aed pole kuigi suur, siis oi-oi kui palju väikseid sinna mahub.
Kurdi püvilill (Fritillaria crassifolia subsp. kurdica) üllatas mind tõsiselt, et ongi nii tore tilluke taim.
Laiuv floks (Phlox diffusa) on mu südame võitnud ja vapralt mitu aastat mu kiviktaimlat ehtinud. Nii kompaktne, rikkalikult ja pikalt õitsev taim.
Kaelustulikas (Ranunculus amplexicaulis) on minu aias looga taim. Ta kasvab meil juba mitu-mitu aastat, aga õitses sel aastal esimest korda. Ilmselt tänutäheks selle eest, et sai omale parema kasvukoha.
Pisiülased (Anemonella thalictroides) on toredad maikuised õitsejad. Taime iseloomustuseks ehk seda, et tegu on ääretult õrna ja kauni lillega, mis peale õitsemist varsti läheb märkamatult puhkama, et naasta järgmisel kevadel värske ja kaunina.
Tiibpojengidele (Glaucidium palmatum) on see kevad raske olnud. Varajane soojalaine aprillis andis märku, et sõbrad, aeg on ärgata! Kahjuks järgnes sellele jahe periood öökülmadega, mis tiibpojengile kohe üldse ei sobi.
Seevastu kolmiklilled (Trillium) on teisest puust tegelased. Ei ole nad nii õrnukesed midagi. Aastatega olen aru saanud, et väike öökülm ei heiduta neid vapraid metsataimi.
Väiksed tulbid (Tulipa humilis) kaunistavad iga kiviktaimlat.
Kevad ilma karukelladeta oleks nukker. Õnneks on erinevaid liike saada, osad ammu lõpetanud, teised alles õitsevad. Fotol Pulsatilla turczaninovii.
Mai lõpupoole avavad õied esimesed kuldkingad. Puhev kuldking (Cypripedium ventricosum) on meie aias juba mitu aastat kasvanud ja peab ütlema, et on ikka uhke taim küll.
Lõpetuseks mõni rõõmsalt kevadine aiavaade. Ei saa salata, et kevad on mu lemmikaeg aias, mil värvid alles kevadiselt värsked ja paitavad silma.