Neljapäev, 23. mai 2019

17 kevadist hetke

Varakevadine aed on täis üllatusi. Kui läksin aeda märtsi keskpaiku uudistama, leidsin täis elujõus samblad kive kaunistamas. Kuna ilm oli juba sula, siis samblad ei lase kaks korda meelde tuletada, et aeg on käes ja kasvage hoolega! 😊Teatavasti on sammaldel kaks aktiivset kasvutsüklit, so varakevadel ja sügisel, kui niiskust on piisavalt. Tänaseks on samblad ennast puhkeseisundisse sättinud ja ootavad paremaid kasvutingimusi.
Olles tükk aega neid samblaid imetlenud, läksin muudki uudistama. Lund oli veel küllalt palju, aga suurim üllatus ootas väljasulanud istutusalas. Pildi valisin küll kolm päeva hiljem pildistatud fotode hulgast. Armeenia sügislill (Colchicum szovitsii) on looga taim. Teda olen kolm korda aeda toonud, nüüd siis kindel, et ta on meie aias sobiva kasvukoha leidnud. Juba kolmas varakevad lähen maale teda kohtama ja kui need kaunikesed on oma õied avanud, siis on minu aiahooaeg avatud.
Peale seda kõige-kõige varasemat jõuavad veel oma õisi näidata igal kevadel väga oodatud lumekupud ja amuuri adoonised (Adonis amurensis).
Krookuste säravad värvilaigud ja sinilillesinine on edasised tooniandjad. Oma suurte uhkete õitega uhkeldavad lumeroosid. Teatepulga võtavad sinililledelt üle võsaülased, aga nendest ma täna ei räägi. Olen juba aastaid võlutud kaheldava džefersoonia (Jeffersonia dubia) sinistest õitest pronksja lehestiku kohal.
Nüüd on asi sealmaal, et valisin mõne põnevama taime, mida näidata.  Armastan väga väikseid taimi. Olen sellele ka põhjenduse leidnud, et kuna aed pole kuigi suur, siis oi-oi kui palju väikseid sinna mahub.
Kurdi püvilill (Fritillaria crassifolia subsp. kurdica) üllatas mind tõsiselt, et ongi nii tore tilluke taim.
Laiuv floks (Phlox diffusa) on mu südame võitnud ja vapralt mitu aastat mu kiviktaimlat ehtinud. Nii kompaktne, rikkalikult ja pikalt õitsev taim.
Kaelustulikas (Ranunculus amplexicaulis) on minu aias looga taim. Ta kasvab meil juba mitu-mitu aastat, aga õitses sel aastal esimest korda. Ilmselt tänutäheks selle eest, et sai omale parema kasvukoha.
Pisiülased (Anemonella thalictroides) on toredad maikuised õitsejad. Taime iseloomustuseks ehk seda, et tegu on ääretult õrna ja kauni lillega, mis peale õitsemist varsti läheb märkamatult puhkama, et naasta järgmisel kevadel värske ja kaunina.
Tiibpojengidele (Glaucidium palmatum) on see kevad raske olnud. Varajane soojalaine aprillis andis märku, et sõbrad, aeg on ärgata! Kahjuks järgnes sellele jahe periood öökülmadega, mis tiibpojengile kohe üldse ei sobi.
Seevastu kolmiklilled (Trillium) on teisest puust tegelased. Ei ole nad nii õrnukesed midagi. Aastatega olen aru saanud, et väike öökülm ei heiduta neid vapraid metsataimi.
Väiksed tulbid (Tulipa humilis) kaunistavad iga kiviktaimlat.
Kevad ilma karukelladeta oleks nukker. Õnneks on erinevaid liike saada, osad ammu lõpetanud, teised alles õitsevad. Fotol Pulsatilla turczaninovii.
Mai lõpupoole avavad õied esimesed kuldkingad. Puhev kuldking (Cypripedium ventricosum) on meie aias juba mitu aastat kasvanud ja peab ütlema, et on ikka uhke taim küll.
Lõpetuseks mõni rõõmsalt kevadine aiavaade. Ei saa salata, et kevad on mu lemmikaeg aias, mil värvid alles kevadiselt värsked ja paitavad silma.