Hoolimata sellest, et käes on suur sügis, kaugel see talvgi enam on... Täna teen väikese tagasivaate möödunud suvesse.
1. Juuni alguses õitsesid heitlehised rodod ja õues olid jope-ilmad.
2. Cypripedium reginea on meie aia esimene kuldking ja kingakeste hulgas üks hilisem õitseja juuni teises pooles. Kasvab, õitseb ja paljuneb kenasti.
3. Iris sibirica õitseb ka juunis ja nende sordid täiendavad seda aega, kui teisi õitsejaid vähevõitu. Tegelikult on nad igati head taimed, kuna nende kenad sihvakad lehed püsivad ilusana sügiseni.
4. Üks osa aiailust on ka erinevad puittaimed kas siis vormi lõigatuna või loomu poolest pehmema vormi- ja kena kasvukujuga.
5. Aiaelule lisavad vürtsi erinevad putukad-mutukad. Mina ei ole eriti osav nende määramisel, aga siin üks korpulentne tegelane loodushuvilise lapselapse käel poseerimas.
6. Seened aias on veel üks põnev teema ja juba juunis näeb esimesi. Pole neid endale selgeks teinud, seni olen piirdunud pelgalt imetlemisega. Fotol siis seened kõduneval kännul.
7. Allium on taimeperekond, mis on mulle alati huvi pakkunud. Nende violetsed, vahest ka valged õiekerad loovad aeda kena kontrasti.
8. Juunis valmivad ka esimesed varakevadiste õitsejate viljad. Pildil Pulsatilla dahurica siidiselt helkivad vilikonnad, mis paistavad kaugele ja kutsuvad lähemalt kaema.
9. Suvised vaated on külluslikud ja valida neist paar-kolm on tõsine teema, sest aed on igast küljest vaadelduna näitamist-vaatamist väärt.
10. Allium insubricum on laukudest üks kõige-kõige... Temale jätkub aedniku tähelepanu ning hellitavat pilku piisavalt ja aiakülalistele samuti ei jää see taim kunagi märkamatuks.
11. Lisaks maismaaelanikele kihab ka veesilmas oma elu. Piklike kodadega veeteod, kelle sinnasaamisest pole mul vähimatki aimu, ja ka meie "kroku" on leidnud sinna ise tee. Veesügavustest kedagi pildile püüda pole just lihtne, aga ähmane kujutis on selle ürituse tulemusel siiski saadud.
12. Cyclamen purpurascens on südasuvel õitsev alpikanni liik. Esimene taim oli mõne aasta aias ainuisikuliselt esindatud, kuniks arvasin, et tal üksi ehk igav ja tõin mõne taime juurde.
13. Daphne nime kuuldes hakkab küll pea kõigi kiviktaimla sõprade süda kiiremini põksuma. Viimastel aastatel pakutakse ohtralt kääbusvorme välismaistes netipoodides. Nende kasuks räägib seegi tõik, et nad on korduvõitsejad juhul, kui on saanud sobiva kasvukoha. Pildil 4-aastane Daphne arbuscula.
14. Augustis valmivad pojengide viljad. Nagu mustad säravad pärlid on Paeonia mascula viljad.
15. Läheneva sügise tunnuseks on Allium sikkimensis'e ja Gentiana septemfida sinine.
16. Lisaks kaunitele suveõitele on ka lehtdekoratiivsed taimed, mis ei jää märkamatuks. Rhododendron pachysanthum ja Woodsia polystichoides on siinkohal näitamiseks valituks osutunud.
17. Augusti lõpus on juba sügise märgid õhus. Kikkapuu viljad värvuvad ja taevas rändavad sünged pilved.
Niipalju suviseid hetki ja õige pea tuleb juttu värviküllast sügisest.
kolmapäev, 20. november 2019
neljapäev, 23. mai 2019
17 kevadist hetke
Olles tükk aega neid samblaid imetlenud, läksin muudki uudistama. Lund oli veel küllalt palju, aga suurim üllatus ootas väljasulanud istutusalas. Pildi valisin küll kolm päeva hiljem pildistatud fotode hulgast. Armeenia sügislill (Colchicum szovitsii) on looga taim. Teda olen kolm korda aeda toonud, nüüd siis kindel, et ta on meie aias sobiva kasvukoha leidnud. Juba kolmas varakevad lähen maale teda kohtama ja kui need kaunikesed on oma õied avanud, siis on minu aiahooaeg avatud.
Peale seda kõige-kõige varasemat jõuavad veel oma õisi näidata igal kevadel väga oodatud lumekupud ja amuuri adoonised (Adonis amurensis).
Krookuste säravad värvilaigud ja sinilillesinine on edasised tooniandjad. Oma suurte uhkete õitega uhkeldavad lumeroosid. Teatepulga võtavad sinililledelt üle võsaülased, aga nendest ma täna ei räägi. Olen juba aastaid võlutud kaheldava džefersoonia (Jeffersonia dubia) sinistest õitest pronksja lehestiku kohal.
Nüüd on asi sealmaal, et valisin mõne põnevama taime, mida näidata. Armastan väga väikseid taimi. Olen sellele ka põhjenduse leidnud, et kuna aed pole kuigi suur, siis oi-oi kui palju väikseid sinna mahub.
Kurdi püvilill (Fritillaria crassifolia subsp. kurdica) üllatas mind tõsiselt, et ongi nii tore tilluke taim.
Laiuv floks (Phlox diffusa) on mu südame võitnud ja vapralt mitu aastat mu kiviktaimlat ehtinud. Nii kompaktne, rikkalikult ja pikalt õitsev taim.
Kaelustulikas (Ranunculus amplexicaulis) on minu aias looga taim. Ta kasvab meil juba mitu-mitu aastat, aga õitses sel aastal esimest korda. Ilmselt tänutäheks selle eest, et sai omale parema kasvukoha.
Pisiülased (Anemonella thalictroides) on toredad maikuised õitsejad. Taime iseloomustuseks ehk seda, et tegu on ääretult õrna ja kauni lillega, mis peale õitsemist varsti läheb märkamatult puhkama, et naasta järgmisel kevadel värske ja kaunina.
Tiibpojengidele (Glaucidium palmatum) on see kevad raske olnud. Varajane soojalaine aprillis andis märku, et sõbrad, aeg on ärgata! Kahjuks järgnes sellele jahe periood öökülmadega, mis tiibpojengile kohe üldse ei sobi.
Seevastu kolmiklilled (Trillium) on teisest puust tegelased. Ei ole nad nii õrnukesed midagi. Aastatega olen aru saanud, et väike öökülm ei heiduta neid vapraid metsataimi.
Väiksed tulbid (Tulipa humilis) kaunistavad iga kiviktaimlat.
Kevad ilma karukelladeta oleks nukker. Õnneks on erinevaid liike saada, osad ammu lõpetanud, teised alles õitsevad. Fotol Pulsatilla turczaninovii.
Mai lõpupoole avavad õied esimesed kuldkingad. Puhev kuldking (Cypripedium ventricosum) on meie aias juba mitu aastat kasvanud ja peab ütlema, et on ikka uhke taim küll.
Lõpetuseks mõni rõõmsalt kevadine aiavaade. Ei saa salata, et kevad on mu lemmikaeg aias, mil värvid alles kevadiselt värsked ja paitavad silma.
esmaspäev, 7. jaanuar 2019
Austraalia botaanikaaiad III
Brisbane´i Mounth Choot-tha botaanikaaed
Cyrtomium falcatum
Sellest botaanikaaiast jätkub juttu pikemaks, jätkan kunagi teine kord...
Brisbanes on tegelikult kaks botaanikaaeda, aga nimetatu on kohe väga võimas.
Rajatud suurele maa-alale ja selleks, et teda otsast lõpuni läbi käia, peab olema rohkem aega. Olen seal käinud kahe reisi ajal, kuid aia tegelikud mõõdud pole veel päris selgeks saanud.
Aia südames on kena troopikamaja ümbritsetuna põnevatest sukulentidest. See oli üks väheseid kohti, kus nimesildid olid taimede lopsakusse kadunud.
Lopsakas taimestik naudib head kasvukeskkonda. Nii palav ja niiske õhk, et kauaks ei saa sinna jääda...
Kaktuste aias on piirded ees ja kaktusi väga lähedalt imetlema ei pääse. Ilmselt on see tingitud turvalisuse nõudest. Põhjamaa inimese jaoks on see elamus omaette, nii palju erinevaid astlakerasid saab seal näha.
Ülemisel fotol on kääbuskasvulised sukulendid, mis avamaal jääksid ilmselt suurte taimede vahel märkamatuks.
Samas varjualuses kasvavad tillandsiad ja orhideed. Imeilusad kooslused, millele pakuvad kontrasti lehtdekoratiivsed pinnakatjad.
Siin on paslik rääkida sellest, et siiani ma pole veel jõudnud arusaamiseni, kuidas toimivad taimede puhkeajad soojas kliimas, veel paremini kõlab meie mõistes - igaveses suves.
Esimesel reisil olles uurisin just parasjagu oma tarbeks sõnajalgtaimi. Olles botaanikaaia sõnajala aeda jõudnud, ei saanud sealt enam tulema. Nii palju toredaid sõnajalgu ja omal emotsioonid laes.
Vaieldamatult on kõige ägedam põhjamaa inimese silmale puusõnajalg. Neid on sealses looduses väga sageli näha.
Vaieldamatult on kõige ägedam põhjamaa inimese silmale puusõnajalg. Neid on sealses looduses väga sageli näha.
Tegelikult mulle väga meeldivad Pterised, no need olid seal ikka väga ilusad. Nende juures võlub eelkõige väga korrapärane lehestik.
Asplenium dimorphum köitis pilku oma kahesuguste lehtedega.Cyrtomium falcatum
Adiantumeid oli seal kohe väga lai valik, panen siia ühe ronitaimena kasvava. No oli alles mööda puujuurikat üles roninud, liiki ei õnnestunudki tuvastada, silt kuskil taime sees peidus.
Teema lõpetuseks üks üldvaade sinna maisesse sõnajalaparadiisi.Sellest botaanikaaiast jätkub juttu pikemaks, jätkan kunagi teine kord...
Tellimine:
Postitused (Atom)