Pühapäev, 28. oktoober 2012

Nii äkki....

Oli just värvideküllane sügis. 21. oktoobril aias jalutades olin muljetest tulvil. Priimulad olid sügiseks õied paotanud ja pakkusid aedniku südamele rõõmu :)

Lisaks sellele pakkus huvitava vaatepildi tipmine puksrohi. Kas viljumine?
Müürilill oma värskuses katmas kiviktaimla müüri.
Väike igihali ´Imagine´ on ka sügisel veel paar õit avanud ja soovib näidata end kogu toreduses :)
Kopsurohu puhmik näeb nii kena ja värske välja, et ei usukski, et peatse saabumas tali.
Aga kui vaadata roniva hortensia säravkollast sügisvärvi, võib käll aimata, et mingid muutused on oodata.
Järgmisel pildil on sügist aimata ainult langenud lehtede järgi.
Veel mõned põõsad, kes toretsevad oma sügisvärvilises kuues :)


Thunbergi kukerpuul ´Erecta´ on ka alumised lehed ära tundnud läheneva sügise ja kollase jume peale võtnud :)
Siit-sealt veel mõni sügisene vaade ja nii ongi 2012. aia-aastale joon alla tõmmatud.



Hekk sissesõidu tee ääres on punaseks värvunud ja veetase jões märgatavalt tõusnud.

Selline udune-sombune oli see 21. oktoober, kui sealt lahkusin. Ja soe oli....
Seevastu oli loodusel selle sügise ja ilmaga oma plaan. Järgneval nädalal lubati ja saime ka lumetuisku. Viljandis olles arvasin lihtsameelselt, et pole hullu, lund polegi nii palju. Ja tõepoolest, vahemaa 30 km ja oh seda üllatust, kui laupäeval maale sõitsin.
Sissesõidutee on talviselt lumine ja kuusehekk on saanud valge kuue. Kui aga keerata vasakule, siis avanes hoopis teine pilt. Raske lumi oli vajutanud veel lehtes olevad astelpajud pikali ja ilmselt pidevate sadude tagajärjel oli ka maapind nii pehme, et andis järgi :(


Ma olin kogu aeg arvanud, et kaks haru omavahel seotud on, aga nagu näha, siis ühest puust jäi pool alles.


Nii talvine vaatepilt siis nädal peale sügisele omast värvidemängu.
Tegin paar fotot teel maale. Olgu see siis postituse lõpetuseks.

Pühapäev, 7. oktoober 2012

Ei saa veel talvepuhkusele :)

Olen sellel aastal vist jah liiga suurelt ette võtnud :) Korraks juba tuli hirm peale, et ei saagi hakkama omale võetud plaanidega. Tundub, et kui ikka soov piisavalt suur on, siis ikka saab. Täna said maha pandud veel laugud ja nii mõndagi muud. Kõige tähtsam tegu oli tänasel päeval see, et  õuekaktused said omale kodu meie kivimüürile. Loodan, et sai hästi tehtud ja et nad ennast hästi tundma hakkavad ja meile oma õitsemisega rõõmu valmistavad.

Täitsin kivide vahed korralikult liiva ja killustikuseguga, aga pildistamise nurk näitab, et vajab veel pisut iluravi :)
Postituse lõpus kukeharja kohta Mildale, et see on kõige tavalisem kaunis kukehari, mis igas taluaias kasvab. Ma arvan, et see õite kaunis värvumine ehk tingitud sellest, et sel aastal on niiskust piisavalt olnud.

Kolmapäev, 3. oktoober 2012

Ootamatult saabus sügis

Küll aeg lendab kiiresti. Alles see oli, kui soovisin kõigile sõpradele ilusat suve. Ja siin ma siis omadega olen, järgmine postitus juba suurel sügisel :) Aga ega ma siis väga kurda, suvi on väga kiire ja toimetusterohke olnud. Aeg on jõudnud sinnamaale, et varsti saab 5. aia-aastale joone alla tõmmata. On olnud palju tegemist, sest 5 aastaga jõuavad paljud taimed oma täismõõdud saavutada ja tuleb veidi mõelda, et nad ennast hästi tunneksid. Mõnigi leidis sellel põhjusel omale uue kasvukoha. Sellest tingituna ka vajadus istutusalade laiendamiseks. Varsti on selles osas piirid ees :) Selle suve suurim saavutus on see, et sai rajatud tugimüür, mis eraldab meie krunti naaberkrundist. Vajadus oli tingitud sellest, et naabrid on oma krundi pinda tublilt tõstnud ja meile jäi küllalt järsk kallak, mida oli pea võimatu korras pidada. Nüüd on see mure murtud ja kui taimed sirguvad, võib tulemus päris nauditav olla. Siia pole kahjuks täispikast müürist pilti lisada, aga üks jupike on jäänud küll pildile :)
Kevadel tuleb jätkata müüri haljastamisega. Praegu tundub asi vägagi kivine olevat, aga kui leida sobivad asukad ka laiematesse kivivahedesse, siis usutavasti peaks see päris kena välja nägema.
Teine väga suur ettevõtmine oli Suure istutusala ühendamine krundi tagaservas asuvate väikeste istutusaladega. Oh, oli ikka hull töö see maa kaevamine :) Aga tehtud ta sai ja nüüd on veel hulga lahtisi otsi, mis lõpetamist vajavad. Selle suure töö käigus tegin oma käele liiga ja palusin lõpuks mehe abi. No sellega on küll nii nagu alati. Oli ainult natuke abi vaja, aga sain rohkem kui unistada oskasingi :) Nüüd on suur istutusala läbinud terve rekonstrueerimise protsessi. Ka vana aiatee, mis varem rajatud oli, sai lahti kaevatud ja on paigaldatud veetorud ja elektrijuhtmed. Järgmisest aastast alates saab meie aias olema aiavalgustus ja kastmisvõimalus. Tänu sellele, et asi juba nii suurelt ette võetud sai, jääb lõpetamine järgmisse kevadesse. Lisan siia mõned fotod sellest protsessist.












Selline ta siis on, aga pool on veel teha. On ikka kasu küll Luual õpitud ehitusoskustest :) Selle jupi teed ja äärekivid paigaldasin üksi ja sellele kulus terve eelmine laupäev :) Olin väsinud, aga õnnelik. Mulle meenus praegu see, et kaevasin välja oma ilusa kurereha heki selle aiatee äärest. Ilmselt kolme aasta jagu oli ta seal kasvanud ja oligi viimne aeg seda teha. On ikka võimsa kasvuisuga taim. Tema juured olid juba poole tee all ja kippusid peenravaibast läbi kasvama. Sellises kohas peab ikka pisut taltsamaid taimi kasutama.
Taimedest rääkides olen veel ühe kogemuse võrra rikkamaks saanud. Juba eelmisel aastal märkasin, et õevane murtudsüda justkui väsib pooleks suveks ära. Sama kordus sel aastal ja üks kogenud aednik avaldas arvamust, et toidu puudus. Augustis võtsin ette ja lõin labida maasse: oh-jah, mis sa oskad öelda, ma pole enne sellist juurekogumit näinud. See oli ikka ülivõimas, pole siis ime, et taimel toitu ei jätku. Nüüd on ta siis noorendatud ja seda tuleb ilmselt vähemalt iga kolme aasta järel teha. Muidu on ta ju selline vähenõudlik tubli õitseja. Mulle meeldib endiselt. Kuigi jah, olen juba pilku ka kauni murtudsüdame suunas heitma hakanud :) Siit moraal, et liiga kiiresti paljunevad tegelased toovad küllalt sagedast lisatööd juurde. Kui aed on juba küllalt liigirikas ja ruumigi ehk nappima hakkab, siis väärib sellele enne taime soetamist tõsiselt mõelda.
Inimene on ikka imelik küll, eks mul ole suve jooksul küllaga neid hetki olnud, kus oleks jõudnud ka siia kirjutada, aga kuidagi ei saanud seda tehtud. Lugesin teiste blogisid ja olin pidevalt kursis FBs Aiahoolikute tegemistega. Täna tuleb nagu paisu tagant, aga peab oskama piiri pidada, muidu lõppu jõudes on meelest läinud, mis alguses oli :)
Lõpetuseks mõned pildid meie ilusast sügisest. Rõõmu valmistab see, et olen osanud nii mõnegi puittaime soetada, kellel imeline sügisvärv. Teadlikult vist küll ehk pooled neist :)





Ja nagu näha, et ei saa ilma lilledeta :)
Lõpetuseks selline foto, mis räägib ise enda eest.