Nii äkki....

Oli just värvideküllane sügis. 21. oktoobril aias jalutades olin muljetest tulvil. Priimulad olid sügiseks õied paotanud ja pakkusid aedniku südamele rõõmu :)

Lisaks sellele pakkus huvitava vaatepildi tipmine puksrohi. Kas viljumine?

Müürilill oma värskuses katmas kiviktaimla müüri.

Väike igihali ´Imagine´ on ka sügisel veel paar õit avanud ja soovib näidata end kogu toreduses :)

Kopsurohu puhmik näeb nii kena ja värske välja, et ei usukski, et peatse saabumas tali.

Aga kui vaadata roniva hortensia säravkollast sügisvärvi, võib käll aimata, et mingid muutused on oodata.

Järgmisel pildil on sügist aimata ainult langenud lehtede järgi.

Veel mõned põõsad, kes toretsevad oma sügisvärvilises kuues :)

Thunbergi kukerpuul ´Erecta´ on ka alumised lehed ära tundnud läheneva sügise ja kollase jume peale võtnud :)

Siit-sealt veel mõni sügisene vaade ja nii ongi 2012. aia-aastale joon alla tõmmatud.

Hekk sissesõidu tee ääres on punaseks värvunud ja veetase jões märgatavalt tõusnud.

Selline udune-sombune oli see 21. oktoober, kui sealt lahkusin. Ja soe oli....
Seevastu oli loodusel selle sügise ja ilmaga oma plaan. Järgneval nädalal lubati ja saime ka lumetuisku. Viljandis olles arvasin lihtsameelselt, et pole hullu, lund polegi nii palju. Ja tõepoolest, vahemaa 30 km ja oh seda üllatust, kui laupäeval maale sõitsin.

Sissesõidutee on talviselt lumine ja kuusehekk on saanud valge kuue. Kui aga keerata vasakule, siis avanes hoopis teine pilt. Raske lumi oli vajutanud veel lehtes olevad astelpajud pikali ja ilmselt pidevate sadude tagajärjel oli ka maapind nii pehme, et andis järgi :(

Ma olin kogu aeg arvanud, et kaks haru omavahel seotud on, aga nagu näha, siis ühest puust jäi pool alles.

Nii talvine vaatepilt siis nädal peale sügisele omast värvidemängu.
Tegin paar fotot teel maale. Olgu see siis postituse lõpetuseks.