Esmaspäev, 12. detsember 2016

Aastaring aias II

Nüüd siis jätkulugu ja nagu lubatud, tuleb juttu juunist ja juulist aias. Esimesed õrnad rohelised värvitoonid on asendunud küpse rohelisega. Suvel õitsevad puittaimed on endale pidurüü selga tõmmanud. Vaadates pilte on hea meel, et suvel on päris palju erinevates toonides siniseid õisi.
1. juunil on fotosilma ette jäänud üks kimpkellukas (Edraianthus).
Järgmised fotodki siniseõielistest taimedest. Paar toredat suvist kellukat on pildile sattunud. Campanula ardonensis moodustab imeilusa väikse puhmiku. Minu taim on meie aias paar aastat kasvanud ja õitseb kenasti.
Veidi kauem on meie aias kasvanud Campanula aucheri. Ta on eelmisest pisut suuremakasvulisem ja õied tumedamat värvi.
Kellukaliste sugukonnas on palju suviseid õitsejaid. Siia saan lisada mõne toredakese veel, keda varem pole juhust olnud esitleda. Campanula pulla on väga sümpaatne taim. Tal on oma suuruse kohta päris suured õied ja kasvab ilma erilise nunnutamiseta.
Viimane kellukaliste esindaja on tänases postituses rapuntsel. On ikka vahva taim, mis kasvab juba umbes 5 aastat meie aias. Huvitav on see, et ma pole leidnud tema järeltulijaid isekülvist. Kui teisi aednikke kuulata, siis paneb imestama, sest pidavat palju seemikuid andma.
Juunis-juulis jätkub ka laukude (Allium) õitsemine. Meie aias on neid päris mitmeid kasvamas. Kiviktaimlas annab tooni oma suure roosa õiekeraga mäestiku laugu (Allium oreophilum) kääbusvorm.
Veel üks roosat värvi õiega lauk Allium insubricum on superlauk, kohe nii lemmikuks saanud. On meie aias  kasvanud 3 aastat ja edeneb kenasti.
Juunikuu õitsejate seas ei saa nimetamata jätta kuldkingasid. Mul neist vanim Cypripedium reginea. Vaatasin oma märkmeid ja olin isegi üllatunud, et sain taime alles 2014. aastal ja tänaseks juba ilus suur puhmas. Need on ihaldusväärsed taimed, mida tasub kasvatada. Inimesed, kes ei tunne taimi, imestavad kohe siiralt: "Kas tõesti kasvavad õues?"
Nüüd on järg sujuvalt suuremate taimedeni jõudnud. Siberi iirised (Iris sibirica) on võrratud suvised õitsejad. Algusaastatel soetasin mõned toredad sordid.Kuna aiaruum on piiratud, ei tule kõne allagi, et suuremaid taimi kollektsioneerida. Siberlased on juunikuised õitsejad ja ilma nendeta oleks aias justkui midagi puudu. Aja jooksul on välja kujunenud nende hulgas vaieldamatud lemmikud. Sinised ja violetsed õievärvid on parimad. Moodustavad ilusaid kontraste teiste samal ajal õitsevate taimedega nagu punanupud (Sanguisorba), tähtputked (Astrantia), trompetparadiisea (Paradisea liliastrum), kullerkupud (Trollius) või laukude uhkete keradega.
Esimesel fotol ongi trompetparadiisea, talle tausta pakkumas siberi iirise puhmas.
Järgmisel fotol on sort ´Chips Are Sailing´. Tegu on vanema sordiga, aga see ei kahanda tema väärtust minu silmis. Väga meeldib tema õies siniste toonide üleminek ja kuju. Meie aias kasvab ta ameerika punanupu (Sanguisorba menziesii) läheduses ja moodustavad ilusa kontrasti.
Rääkides sordist ´Neat Trick´, siis meenub see lugu, kuidas ta sain. Võhma Juurikas on see tore laat, kus pakutakse väga mitmekesist valikut püsikuid. Mõni aasta tagasi tuli jutuks FBs Elleniga tema siberi iiriste kogu. Vaatasin hoolega pakkumise üle ja valisin mõned, sealhulgas nimetatud sordi. Tore, sain oma taime kätte, istutasin maha, järgmisel aastal ta ei õitsenud, aga 2015. aastal üllatas mind tõsiselt, sest õisi oli kohe väga palju ja on ikka edev sort küll.
Siberi iiristest rääkides rääkides ei saa välja jätta hunnitu sinise värvusega sorti ´Plissee´. Tugevakasvuline hea õitseja, õie servas kitsas valge rant. Kasvab hästi ja laieneb jõudsalt.
Viimane siberlane ka sinistes toonides, mida täna esitlen. Sort ´Saylor´s Fancy´ nime suhtes on kahtlus, kuna sõber Google ei anna just asjalikke vasteid. See sort on saadud mõned aastad tagasi Epp Lepikult. Õie värvus on helesinise-violetse segu.
Ei saa kiusatusele vastu panna ja räägin pojengidest (Paeonia) ka, nad on nii võrratud. Esimese pojengi saime sõbralt kingituseks. Siis läks mõni aasta enne kui hakkasin neid teadlikult uurima ja otsima. Enamus pojenge on meil istutatud põõsaste ala ette hekina. Maikuus juhatavad paraadi sisse lagodehhi pojengi (Paeonia mlokosewitschii) valgeõieline teisend, ahtalehine pojeng (Paeonia tenuifolia) ja korallpojeng (Paeonia mascula). Kevade lõpetavad villane pojeng (Paeonia humilis var. villosa) ja varajane pojeng (Paeonia officinalis). Suve tervitavad hõlmine pojeng (Paeonia peregrina) ja valgeõielise pojengi (Paeonia lactiflora) sordid. Kollased pojengid on meie aias alles noored ja pole veel õitsenud. 
Panen meenutuseks paar pilti. Esiteks mustjaspunase õiega kõrgekasvuline sort ´Sable´.
Vastukaaluks tumepunasele rõõmus roosa ´Coral Charm´.
Sort ´Akron´on väga põneva südamikuga.
Pilte sorteerides jäi ette üks tore foto trepi haljastusest. Liivateed (Thymus) on väga sobivad taimed kasutada kivipinde elustamiseks. Taluvad ka vähest tallamist.
Vaade kesksuvisele kivimüürile, kus kasvavad väga leplikud taimed. Vahel tuleb natuke korda luua, kui mõni asukas laiutama kipub.
Puittaimedest väärib suvistest õitsejatest näidata tömbilehise viirpuu (Crataegus laevigata) sorti ´Paul´s Scarlet´. Kaheksa aastaga on temast sirgunud ilus umbes kolmemeetrine puu. Noorena tegi külm liiga ja kits ampsas ladva. Raske lapsepõlve tulemusena on ta kolmeharuline. Viimastel aastatel on ta rikkalikult õitsenud ja palju silmailu pakkunud.
Aia algusaegadel sai istutatud pähklipuu (Juglans). Päris kiiresti on temast sirgunud ilus suur puu. Oleme tal alumisi oksi ära lõiganud, muidu oleks varsti pool aeda seda laia võraga puud täis.
Musta leedri (Sambucus nigra) õitsemise ajal on aed magusat lõhna täis. Üldiselt on ta päris kenasti meie heitlikele talvedele vastu pidanud. Pilt on 2015. aastast. Möödunud talv tegi kuslapuule (Lonicera) palju liiga, kevadel olid kõik maapealsed osad hävinud.
Lisan siia ka foto 2016. aastast.
Lõpetuseks foto (2015) ühest imearmsast taimest, nimeks härja-loodjuur (Onosma taurica). Nii juhtuski, et alustasin postitust kiviktaimla taimedega ja lõpetan samaga. Selle taime kohta on oluline teada, et ta on niiskustundlik ja möödunud talv sai talle saatuslikuks. Ettenägelikult oli tark taim seemned hoolega enda ümber puistanud ja suvel tärkas palju uusi taimi. Seekord olin ise ka targem ja otsisin talle parema hea drenaažiga kasvukoha ja ootan elevusega järgmisel aastal õisi.

Neljapäev, 1. detsember 2016

Aastaring aias I osa

Aed on igal aastaajal ilus. Talvine pilt sõltub suuresti sellest, kui palju puittaimi on aias kasvamas. Kui enamik püsikuid on maapealsed osad minetanud, jääb istutusalast järgi lumevaipa mattunud sile maa.  Talvine aed on rahulik, teda kaunistavad okaspuude skulptuurid ja lehtpuude ja -põõsaste peen oksagraafika. Olenevalt lumekihi paksusest jäävad nähtavale ka erinevad aiarajatised ja kiviktaimla suuremad kividki paistavad kenasti, moodustades toredad lumemütsidega mütakad.
Alustan ülevaadet varakevadest. Esimene foto 16.03 2016. 
.
Vastu kevadet maha sadanud lumi oli küllaltki sitke vastupidamisega. 28.03 ei suutnud enam vastu panna ja aitasin esimesed lumekupud (Eranthis) päikesevalguse kätte.
Aprillis oli pilt juba pisut teine. Lumi läinud ja varakevadised õitsejad punnitavad pungi. Järgmised fotod on tehtud 10. aprillil. Sinililledest varasemad on transilvaania sinililled (Hepatica transsilvanica).
 Võrkiirised (Iridodictyum reticulatum) on tänuväärsed varakevadised õitsejad. 
Aprilli lõpus on õitsejaid juba päris palju. Alustavad kivirikud (Saxifraga), harilikud sinililled (Hepatica nobilis) on õites, lõokannused (Corydalis), esimesed võsaülased (Anemone nemorosa) piiluvad arglikult ja kevadadoonis oma kuldkollaste õitega ei jäta vist küll kedagi külmaks. Paar pildikest 21. aprillist.
Harilik lõokannus ´Snowstorm´(Corydalis solida)
Siin kasutan juhust ja esitlen ühte oma vaieldamatut lemmikut - kaheldav džefersoonia (Jeffersonia dubia). Tema aeg on lühike, tärkab nii punasena, õitseb säravsiniste õitega, peale seda hakkab lehestik rohelisemaks muutuma. Suveks sätib ennast märkamatult puhkama. See aeg on imetlemist väärt. Foto tehtud 27.aprillil.
Maikuus on aed tärganud ja elu täies hoos. Õitsejaid on juba palju ja ilmadki kevadised. 1. mail on fotosilma ette jäänud kevadmagun (Sanguinaria canadensis). Tuntud aiataim, mis on oma perekonnas ainuke liik. Uhked puhasvalged õied, olemas on ka täisisõieline sort ´Multiplex´. Lisaks sellele on olemas roosaõieline sort ja peenikeste keelõitega sort ´Star´.
Põõsaste all uhkeldavad ülased oma täies ilus.
6. mail olen pildistanud alpi tulikat. Kui ta juba õitsema hakkab, siis on terve puhmas säravvalgeid õisi täis.
Kindlasti ei ole õige kevad aias ilma karukelladeta (Pulsatilla vulgaris). Selle taime tärkamine on nagu ime heas mõttes. Tänuväärne kevadlill, mis on dekoratiivne kogu hooaja.
Kolmiklilledki on maikuised õitsejad. Valisin näitamiseks valgeõielise suure kolmiklille (Trillium chloropetalum var. giganteum). Lisaks suurtele õitele on tema heaks omaduseks pikk õitseaeg. Enamasti kestab see umbes kuu aega.
Pisut vähemlevinud taim on jaapani roheõis (Chloranthus japonicus). Tore varjuaia taim, mis õitseb maikuus ja on terve suvi ilusa tumerohelise lehestikuga.
Rohkem lillekesi täna ei esitle. Lisan mõned maikuised aiavaated esimese osa lõpetuseks.
Maikuu on minu lemmikaeg aias. Värvid on värsked ja okaspuude noored võrsed lisavad värvinüansse.
Iluõunapuu (Malus) ´Rudolph´ on puhkedes punane-punane. Suve edenedes muutuvad lehed rohekaks. Tumeroosad õied lisavad veelgi värvi. Puukene on istutatud 2009. aastal. Esimesel aastal oli talvel muresid. Kitsed aitasid võra kujundada ja nii saimegi mitmeharulise puu.
Kiviktaimlas on kivirikud (Saxifraga), karukellad (Pulsatilla) ja tulikad (Ranunculus) lõpetanud. Alustavad kellukad (Campanula) ja kimpkellukad (Edraianthus).
Siia mahtus vaid murdosa kogu kevadisest toredusest. Viimaseks vaade rabaaiale.
Jätkuloos tuleb juttu juuni- ja juulikuisest aiast.

Neljapäev, 27. oktoober 2016

2016 aiahooaeg on jõudnud lõpusirgele

Tõsi ta on, et see aasta erineb suuresti eelmistest. Algatuseks kasvõi seda, et 2 eelnevat talve on olnud heitlike ilmaoludega ja taimede vajadustele pole sellised tingimused just parimad. Sellest justkui ei piisa, nüüd siis lisaks kummaline suvi. Algas kõik kevadel maikuisest kuumalainest ja põuast. Esialgu tundus, et kõik taimed õitsevad ära pooleks suveks, aga suve edenedes kadus see hirm ja asjad loksusid paika. Kesksuvi oli niiske ja soe. Seevastu pikk soe sügis ja jälle vihmata. Vaist ütles mulle: "Kasta rabaaeda!". Enamus sealsetest taimedest on viimasel paaril aastal istutatud. Teada on seegi tõsiasi, et kanarbikulised on aeglase juurdumisega. Lisaks tasub arvestada veel sellegi asjaoluga, et sageli on istikuärides müüdavad taimed üleväetatud ja potisisu koosneb vaid juurtest. Mõne möödunud sügisel istutatud taime juures oli näha, et tavatingimustes on raske hakkama saada. Kasvõi see näide, et igihaljal taimel osad lehed värvusid helepunaseks ja lõpuks läksid igaviku teed. Ega siin polegi muud teha, kui vajadusel kasta, oodata ja kaitsta varakevadise päiksepõletuse eest.
Pildimaterjalist valisin tänaseks vaated põõsaste istutusalale. Need fotod on tehtud alates märtsist kuni oktoobri lõpuni. Päris põnev on neid muutusi ajas vaadata.
10.03 oli selline sombune päev. Lumi oli maha sadanud veebruari lõpupoole. Jätab üsna lageda mulje, kuna väiksemad põõsad on lumega kaetud.
11.05 on loodus juba ärganud. Lehtpõõsad juba hiirekõrvul lehekestega ja pojengid sirutavad oma võrseid kõrgusesse.
08.06 on aeg sealmaal, et soleerivad pojengid oma uhkete õitega.
10.07 on värvikirevad õied asendunud rahulike roheliste toonidega. Hea ja rahulik roheline vaade peale pojengide õitemöllu.
06.10 hakkab ära tundma lähenevat sügist. Lehtedes on juba kuldset tooni märgata. Tagaplaanil olev suur kask on juba pea kõik lehed maha poetanud.
18.10 on ilus härmatisega kaetud hommik. See oli nii ilus, et ei raatsinud murule astuda. Lehed põõsastel on juba väga küpsetes toonides.
26.10 on aeg juba talvisem ja eelmisel päeval maha sadanud esimene lumi pole veel päris ära sulada jõudnud. Nii saigi pea aastaring täis ja päris huvitav on näha, kuidas üks aiaosa hooaja jooksul muutub.

Kolmapäev, 21. september 2016

Reisimuljed IV - Austraalia linnud

Ma olen osavalt oma reisi väga pikaajaliseks venitanud. Materjali jagub, et kajastada oma muljeid veel mitme kuu jooksul.
Täna siis lindudest. Linnuriik on seal väga mitmekesine, liigirohke ja põnev. Kohe kiirelt  ja etteruttavalt seda, et värvidega lindude sulestik ei koonerda. Niipalju kui minu fotosilma ette neid sattus, võin öelda, et seal on päris palju uhkes kuues suurekasvulisi kaunitare. Veel üks tähelepanek. Mida kirevam ja uhkem lind, seda valjuhäälsem tema laul. Näiteks kakaduud on ikka eriti lärmakad. Hommikul kui õues valgeks minema hakkas, siis kõlasid nende valjuhäälsed tervitused. Alustan väikestest seal tavalistest lindudest.
Kõigepealt tutvustan Austraalia rahvuslindu  kuukabarrat (Dacelo) Lähemal uurimisel selgub, et neid on mitu liiki.
Üks vapper lind, kes ei jää kusagil hätta ega karda kedagi. Elukohad väga erinevad alates paksudest metsadest kuni linnadeni. Võib sõbruneda inimestega kui pesitseb kodu lähedal. Välimuse kirjeldamiseks ehk seda, et vastupidiselt paljudele uhketele kaunitaridele ei hiilga tema sulestik väga kirevate värvide poolest. Tal on tugev ja üsna lai nokk. Kukaburra laul on eriskummaline, meenutab justkui inimese naeru. Austraallaste seas on ta niivõrd armastatud lind, et temast on tehtud palju laule. Meie looduses elab selle linnu kauge sugulane jäälind.
Lokutkiivitaja, Masked Lapwing (Vanellus miles) on Austraalias väga levinud lind. Meie jaoks muidugi nägi ta eriline välja ja ookeani ääres piknikku pidades võtsin ette ja püüdsin ta pildile.
Tumetait, Dusky Moorhen (Gallinula tenebrosa) oli ka lind, keda nägime mitmel korral veekogudel.
Elupaikadeks jõed, ojad, sood, laguunid, järved.
Väga sage lind linnaparkides ja söögikohtade läheduses on Magpie-lark (Grallina cyanoleuca). Need on sellised tegelased, kelle suhtes peab pisut ettevaatlik olema. Kui satud nende pesale liiga lähedale, siis võivad nad rünnata. Eestlastest rändurid on neid nimetanud austraalia harakaks :)
Täitsa tavaline linnaparkides, söögikohtade juures on lõunaiibis, Australian White-ibis (Threskiornis molucca).
Kui juba lindudest rääkida, ei saa vahele jätta kalkun-rihukana, Australian Brush-turkey (Alectura lathami). Oma välimuse poolest ei hiilga ta eriti millegagi, aga looduskaitsealune liik. Samas on ta paras paharet, kuna veab istutusaladest multši suurtesse hunnikutesse omale pesaks. Eraaedades ei ole ta seetõttu oodatud külaline. Elab vabas looduses ja linnades rohealadel.
Järgmiseks  huvitav leid ühes pargis. See peaks olema mingi vares. Neid pidavat olema väga raske täpsemalt määrata, kuna neid on Austraalias 5 liiki ja omavahel suhteliselt sarnased.
Nüüd läheb põnevaks :) Lennuvõimetud linnud, uskumatult suurekasvulised. Neid nägime lähedalt koaalapargis. Esimesena emu, kelle sulestik ei ole eriti uhke, aga välimuse poolest võib teda ürgseks pidada. Tal on võimas nokk, suured jalad ja suuruse poolest maailmas teisel kohal. Emul on iseäralik hääl, justkui koputaks. Emu tibud on armsa triibulise sulestikuga ja peapiirkond on valge-mustatäpiline. Huvitavad linnud, kes harjuvad inimestega kiiresti. Samas võivad olla käitumise poolest ettearvamatud. Näiteks äkki jooksma hakata ja see on uskumatu kiirus, kuni 50 km tunnis.
Kiiverkaasuar (Casuarius casuarius) on väga haruldane maailmale üsna tundmatu lind, kes elab sügavates metsades. Tema elukohtade läheduses teeservades on hoiatavad sildid: "Ettevaatust kaasuar!" See hoiatus väärib tähelepanu, kuna kaasuar ei mõista nalja. Kui talle liiga lähedale minna, võib ta vihastuda ja anda jalahoobi, mis on nii tugev, et võib eluohtlikuks osutuda. Kaasuar on emuga sugulane, kasvult emust väiksem, ta hääl on inimkõrvale kuulmatu. Välimus on seevastu emuga võrreldes palju edevam. Koaalapargis nägime teda, aga pildistamiseks olid tingimused kehvad. Talle oli loodud üsna metsik ümbrus ja võimalused pilkude eest varjuda.
Kaasuari pilti saab näha klikates siia.
Nüüd tuleb edevuse paraad. Kakaduud, neid on Austraalias 11 liiki, mujal maailmas 3 liiki. Nad on ülbed, uhked ja enesekindlad linnud. Neil on suur ja tugev nokk, millega suudavad nad isegi pähkleid purustada. Panen siia mõne pildi ka näitamaks seda võrratut ilu.
Lõpetuseks kakaduude sugulased papagoid. Neid on 39 liiki. Papagoid on silmatorkava välimusega, kõikvõimalikud värvikombinatsioonid on esindatud ja neid võib kohata igal pool.
Meie lähim kokkupuude oli nendega linnast väljas ühe söögikoha juures, kus neid oli väga palju. Nad olid inimestega väga harjunud ja tulid julgesti peost suhkrut sööma.