Lõputu sügis

Küll on olnud pikaldane sügis, mis juba eelmisest aastanumbrist saati kestab. Kui sügise esimesed märgid näitasid ennast juba augustis, siis hiljem oli palju toredaid värvikombinatsioone silma paitamas ja elevust tekitamas. Hoolimata kõigest sellest toredusest meeldivad kevadised värsked toonid lõppkokkuvõttes mulle rohkem.

Sügisest aeda ilmestavad sügislilled (Colchicum), mida olen omale aeda toonud päris mitmeid liike ja mõne sordi ka. Küll ma olin vaimustuses täidisõielisest sordist 'Waterlily' ja nii sai ta juba hulga aastaid tagasi ostetud, aga esimene katse ebaõnnestus, ei elanud see mugul talve üle kahjuks. Selge on see, et kui taime vaja, siis otsitakse uus ja nüüd siis juba mitu aastat nimetet sort näitab oma lopsakaid täidisõisi siis, kui teised taimed juba talvepuhkusele sätivad.

Mitte mingil juhul ei saa jätta tähelepanuta alpikanne, mis on sügiseses aias kõvad tegijad. Naapoli alpikann (Cyclamen hederifolium) õitseb väga rikkalikult. Kui taimi rohkem on, siis jagub õiteilu kuni poolteiseks kuuks. See on põnev liik, millel on palju erinevaid lehemustreid hõbedasest kuni puhasroheliseni välja. Lisaks sellele on ka erinevused lehekujus ja suuruses, õied erinevat tooni roosad ja valged.

Aga mida talvisemaks aeg muutub, seda kahtlasem on, kas talv üldse tuleb meie maile sel aastal. Üksikutel juhtudel on olnud mõnepäevased kergete miinuskraadidega ilmad. Temperatuur pole üle 10 miinuskraadi olnudki. Kui nüüd kevadele mõelda, siis lausa hirmutav on mõelda, kui palju sääski ja muid tülikaid tegelasi järgmisel aastal aednikku kiusamas on. Lisaks sellele mure selle pärast, et millaski need külmad ju ikka tulevad ja mis saab siis juba kasvu alustanud taimedest. Pole midagi teha ja kui aeg sealmaal, eks siis näeb. Samas on huvitavad kogemused, mida varasematel aastatel pole näinud. Igal aastal varakevadel märtsi keskel olen käinud maal lootuses näha esimest õiekest aias, milleks alati on olnud armeenia sügislill (Colchicum szovitsii) 'Tivi'. Sel aastal olid pungad juba 31. jaanuaril kohe-kohe avanemas. Täna aga oli vaade väga uhke, nii et hoolimata kehvast ilmast oleks seal kaua võinud imetleda.

Esimesed sinililleõied olid ka juba 31.01 puhkenud ja tänaseks on neid juba rohkem. Transilvaania sinilill (Hepatica transsylvatica) on varasem, aga meie metsadest pärit harilik sinilill (Hepatica nobilis) on võitlusvalmis ja ei taha sugugi maha jääda.

Huvitav aasta igati, sest terve talve on jätkunud lumeroosi (Helleborus) õisi. 

Lumekupud (Eranthis) on varakevadises aias nagu väiksed päikesed. Nendega kooselu on mul kestnud 10 aastat ja miskil hetkel on avastamisrõõmu, et avastad õiekese kuskilt suvalise koha pealt. Pildile sai seekord püütud talvise lumekupu täidisõielise sordi veel lõpuni avanemata õied.

Lõpetuseks jälle mulle südamesse pugenud samblateema. Kui ilm on niiske ja ebameeldiv, siis on samblad õnnelikud ja ilusad.