Tulikaliste sugukond on väga suur. Kui tahtsin leida taimeperekondade arvu, siis jäin sellega hätta. Erinevad allikad annavad infot väga erinevalt. Missouri botaanikaaia andmebaasis on Tulikaliste sugukonnas 65 taimeperekonda. Nad kasvavad suures osas külmema ja mõõduka kliimaga aladel, vähesed ka troopilistel aladel. Peamiselt on nad mitmeaastased rohttaimed, harva põõsad või liaanid. Talvituvad risoomide või mugulatena. Sageli on nad tähtsal kohal niiskete niitude ja metsa alustaimedena. Tulikalisi kohtab ka kõrgmäestikes. Üldiselt vajavad nad heaks kasvamiseks parasniisket toitaineterikast pinnast ja sageli on tähtis hea drenaaž. Enamik tulikaliste sugukonna taimedest ei talu liigkuivi kasvukohti.
Meie looduses on tulikaliste sugukond esindatud umbes 10 taimeperekonnaga.
Tasub teada ka seda, et tulikalised on mürgised. Praegusel hetkel olen täheldanud, et inimesed kardavad mürgiseid taimi nii väga, et saades teada taime mürgisusest, vallandub paanika. Samas, kui järgi mõelda, siis on mürgised taimed meie ümber ja läheduses alati kasvanud. Vanaema lillepeenras oli sinine käoking (see meenus esimesena :)). Ei teadnud me tema mürgisusest midagi ja nautisime ta õiteilu. Eks lastele tehtud sellal korralikku teavitust selle kohta, mis hea ja mis halb. Kindel on see, et inimesed olid tunduvalt lähedasemad loodusega. Tänapäevases digiühiskonnas on kahju näha, et meie elanikkond aina kaugeneb loodusest. Sageli ei tunta kõige tavalisemat lille ära. Seda on lihtsalt kahju näha ja kuulda. Ei mäleta küll, et meie metsaservas asuvas kodus oleks mingit liigset muretsemist olnud sellepärast, et lapsed mööda metsa kolasid.
See saab huvitav olema, kuna tulikaliste sugukonda kuuluvaid taimi on aeda kogunenud üsna palju. Lisaks sellele ka tulika perekonda kuuluvad umbrohud, mis hea meelega istutusalale elama koliksid :)
