Kui nüüd järele mõelda, on kevad aias vist kõige õiterohkem aeg. Rääkides tulikaliste sugukonda kuuluvatest taimedest, siis nende hulgas on väga palju kevadisi õitsejaid. Adoonistest rääkides meenub see igakevadine ärevus, et kas juba.... :)
Adoonise perekonda kuulub erinevatel andmetel umbes 30 liiki. Looduslikult kasvavad Euroopa ja Aasia steppides. Neid kasvab ka mägedes kuni 4500m merepinnast. Adooniste kirjeldamiseks võiks ehk pisut õitest rääkida. Tupplehti on sellel toredal lillel 5 ja kroonlehti 5 kuni palju, tolmukaid palju, pähklikesed ovaalsed, kandilised, ristroodudega ja lühikese konksjalt kõverdunud nokaga. Tähtis on ka seda teada, et adoonised on pikaealised taimed.
Meie aias kasvab 2 liiki adooniseid. Adonis amurensis on meie aias alates 2010. aastast. Õitseb igal aastal ja märkamatult umbes juulikuus läheb ära puhkama. Amuuri adoonisel on ka väga uhkeid sorte, mida pakutakse Euroopa istikuärides suhteliselt kalli hinna eest müügiks. Usun, et kunagi mõne edeva omale lisaks soetan :) Olemasolev taim pole siiani seemet andnud, mis mõningaselt üllatab. Usun, et selle probleemi lahendab juhus, et ühes sel aastal soetatud Trilliumi potis on väike amuuri adoonise seemik. Istutan selle vanale taimele naabriks :) Fotomeenutus sellest toredakesest 25. aprillist, kus ta oli juba õitsemise tippaega ületanud.
Adonis vernalis oli mu unistustes mitu aastat. Eelmisel aastal mu suur unistus sai teoks, kui õiges kohas kurtsin muret :) Ja huvitav on see, et soovidel on kombeks kohe mitmekordselt täide minna. Tee minu aeda leidis kogunisti kaks taime :) Nüüd olen ma nii indu täis, et kavatsen neid ka külvata. Nad on väärt taimed, mida võiks aias kohe päris mitu olla. Ja oh seda põnevust, ei teadnudki, et kevadadoonisel ka sort ´Alba´ olemas on. Lugesin seda just Kähri kevadlillede raamatust. Googel ei andnud otsingutulemusi kahjuks :( Praegu olen õnnelik oma taimede üle ja pildimeenutus 26. aprillist.
Kui mõni asi on määratud nurjuma, siis see kindlasti, et ei olnud head õnne saada avatud õitega pilti. Viimane pilt 10. maist, kui armas tütar tuli meile emadepäeva puhul üllatuskülaskäigule. Siis otsis ta oma fototehnika välja ja suurim kingitus oli hetkeseisu jäädvustamine aias läbi hobifotograafi pilgu :)
....ja oleme lihtsalt niisama. Sellekski tuleb vahel aega võtta :) Möödunud suvel sai aed valgustid ja see on nii tore, sest õhtuvalgus aias lampide toel on vaatamisväärsus omaette. Maal olles lõpetame päeva ikka valgustatud aias jalutades ja mõnel pingil istudes tulevikuplaane tehes. Olen mitu korda ennast tabanud mõttelt, et küll oleks tore, kui ka õhtused aiakülastused oleksid traditsiooniks. See annaks võimaluse seda emotsiooni sõpradega jagada. Seniks, kui see pole teoks saanud, mõned fotod õhtusest aiast. Pildistatud 9. juunil.
Ma arvan, et võrdviljak ei kasva just igas aias. Kui taime täpselt ei tea, pole võimatu, et võib ta sassi ajada pisiülasega ja lehed meenutavad ängelheina omi. Nii et kui mõelda, siis need tulikalised on ka lehe järgi suhteliselt hästi äratuntavad.
Võrdviljak kasvab Euraasias ja perekonnas on The Plant List´i andmetel 6 liiki. Eestis kasvatatakse euroopa võrdviljakut. Kasvukohaks parasniiske ja poolvarjuline metsaalune või metsalagendik. Õitseb meie tingimustes enamasti mai algupoole. Tegelikult on ta hea taim kevadiseks pinnakatteks suurte püsikute vahel, sest lisaks õrnadele valgetele pisiülase õit meenutavatele õitele on tal väga kaunis lehestik. Selleks ajaks, kui suured taimed kasvavad, on tema oma missiooni täitnud ja läheb kesksuvel ära puhkama.
Ei saa nimetamata jätta, et ka võrdviljaku õies ei ole kroonlehti, vaid valged tupplehed täidavad nende kohta :)
Lisan paar fotot 10. maist, mille autoriks mu tütar :)
Märtsi lõpupoole hakkab aednik hoolsalt sinilille põõsaste läheduses piilumas käima, et kas ometi juba .... :) Eks varakevadel on iga tärkav taimeke nagu suursündmus, mida pika talve järel oodata.
Nüüd siis pisut sellist infot sinilillede kohta, mida tasub teada peale selle, et nad lihtsalt ilusad on :) Vikipeedia andmatel on neid umbes 6 liiki, mis kasvavad põhjapoolkeral. Vaadates The Plant List´i süstemaatika nimekirju on asjad minu jaoks üsna hämarad, kuna osad liigid on hoopiski perekonda Anemone asetatud. Aga see selleks, nad on meie suured kevadised lemmikud sellegipoolest :) Kasvukoha valikul peab arvestama seda, et looduses kasvavad nad puude ja põõsaste vahel ja õitsevad enne puude lehtimist kui valgust on piisavalt. Nende laiad lehed püüavad puude vahelt paistva valguse suvisel perioodil kinni ja sellest piisab nende heaks kasvamiseks. Sügisel moodustuvad õiepungad, et varakevadel stardivalmis olla.
Õie kirjeldamiseks ehk seda, et tal on 3 ovaalset kõrglehte, mis asendavad tupplehti ja tupplehed on omakorda värvunud kas siniseks, roosaks või valgeks täites kroonlehtede ülesannet. Vili on ovaalne karvane pähklike. Selleks ajaks, kui seemned valmivad, kasvavad õievarred nii pikaks, et koolduvad maani. Sinilill on üks väheseid taimi, mille seemneid levitavad sipelgad. Selles osas on mul oma kogemus. Linnaaias on naabril mõne meetri kaugusel minu peenra suhtes nurgataha jääv väike peenar, kus kasvab kaks sinilille. Nüüd on ka minu ülipäikselises peenras kaks taime, mis on juba õitsenud ka. Kahju küll, et kasvukoht neile päris õige ei ole, kevadel on imeilusad.
Meie aias kasvavad Hepatica nobilis ehk harilik sinilill ja Hepatica transsylvanica ehk transilvaania sinilill. Varasema õitsemisajaga on transilvaania sinilill. Meie aias on mõned aastad kasvanud Hepatica transsylavanica ´Rosea´ ja ´Alba´. Sel aastal sain juurde ka sinise õiega taime. Nende õied on suuremad kui hariliku sinilille omad ja ehk nädalakese varasem ka nende õitsemine. Esimene foto ja arglik õieke 27. märtsist :)
Järgmine jäädvustus 9. aprillist.
Hepatica pyrenaica on üks väheseid sinililli, mis on meie aeda jõudnud kaubandusest. Ta on marmormustriga lehtedega ja erkroosade õitega. Huvitav taim, mille kõrval otsustas ka kärnkonn mõnusat uinakut teha :)
Fotod 09.04 ja 26.04
See kärnkonna lugu oli päris naljakas :) ma vaatasin eemalt, et mis toimub? Killustik oli eemale lükatud. Kükitasin siis taime kõrvale ja hakkasin killustikku tagasi siluma, aga edutult, sest äkki kostis sealt pahane krooksatus :)
Harilikud sinililled on loodusest valitud ja aeda istutatud. Esimesed tõi mu hea kaasa juba aastaid tagasi ja istutas naabri heki alla. Seal ei ole küll väga palju neid alles, aga ilmselgelt võime tõdeda, et ise oleme selles süüdi. Mõni aasta tagasi, kui sai seda kivimüüri tehtud ja kurje meetmeid kasutatud naabrite poolt pealetungiva naadi vastu said osad sinilillekesed ka viga. Arusaadav, et nad ei kannata sellist torkimist välja. Nad on isegi tublid taimed, et seal hakkama saavad, sest seal on tegelikult pisut kuivavõitu.
Esimene jäädvustus 27. märtsist.
Sama taim 09.04
Lõpetuseks veel pildikesi selle kevade rõõmupakkujatest.
