Austraalia botaanikaaiad II

Maleny botaanikaaed koos oma lindude maailmaga jääb kauaks meelde. Mäenõlvale rajatud ja oskuslikult kujundatud aias mõjusid lummavalt kaugustesse ulatuvad suured istutusalad, mis aia piiril sulandusid ümbritevasse loodusesse jätmata loodusliku ala ja rajatud aia vahele kontrasti. Võib küll tõdeda, et taimehuviline jääb seal hätta, kuna nimesilte ei kohanud. See-eest miljonivaated jätavad kustumatu elamuse. Lisaks on rajatud sinna aeda ka lindude maailm, kuhu saavad külalised giidi saatel minna neid värvikirevaid sulepalle imetlema.

Teel Malenysse tegime paar peatust, sest niipalju toredaid kohti on, mis vajavad avastamist. Vaateplatvorm avaneva vaate nautimiseks on parim koht, kus vahepeatus teha.

Lisaks ületee väike interaktiivne muuseum, mille tagant läks väike matkarada metsa vahele. Maja oli uhke klaashoone, kus olid eksponaadid vahvalt esitletud. Lindude tahvel piltidega ja nupule vajutades kõlas linnulaul. Põnev oli kuulata ja järeldus selline, et mida värvikirevam lind, seda valjem hääl.

Lisaks linnustendile olid veel seintel kapikesed. Uksi avades vaatas vastu fragment vihmametsa elustikust. 

Pildile ei saa kõiki asju jäädvustada, aga mälusse jääb püsima pilt väikesest pimedast ruumist, kus näidati videot vihmametsa ööelust. 

Silma jäi tore näide värskelt istutatud taimedest, mille ümber oli asetatud kaitseks terava päikese eest paberist torbikud.

Maja taga oli suurepäraselt kujundatud aed, mis püüdis pilku ja oli nii rahulik rohe-roheline.

Vaatamisväärsused nähtud, võis sõit Maleny poole jätkuda. Kohale jõudes tervitasid meid kõigepealt linnud, kes elasid avatud puurides kohe sissepääsu ees. Põhjamaa inimestele on selline vastuvõtt vaimustav ja suurim üllatus, et tervituseks asetati linnud soovijate õlgadele ja käsivartele. Linnuriigis tundub olema hierarhia, sest käed paluti välja sirutada, et linnud omavahel riidu ei läheks.

Värava ees seisis väike lahtine sõiduk, millega soovijaid mööda botaanikaaeda sõidutati. Meie seda võimalust ei kasutanud, aga jõudnud aeda, mõistsime selle vajalikkust.

Sisenenud aeda, olime sõnatud. Need võrratud vaated, terrassidele rajatud aed on avar ja hästi liigendatud. 

Järgnev pildiseeria räägib enda eest, sõnu pole vajagi.

Järgmisel pildil jääb silma Ycca, mis on sirutanud oma õievarre nii kõrgele, et puud tunduvad selle kõrval päris kääbuskasvulised. 

Üks varjulisem nurgake.

Siin on abistav inimkäsi toimetanud, aga looduses kohtab neid ise kasvama hakanud orhideesid küllalt palju.

Botaanikaaia lopsakuse keskel oli tõeline linnuparadiis. Siin juba kinnises aias ja see omakorda sektoriteks jagatud. Sinna me sisenesime giidi saatel ja paluti ära võtta läikivad ehted, kuna need meeldivad lindudele ja külastaja võib seal hätta jääda, kui edevad linnud ehteid uudistama tulevad. Ega siis ehted ainukesena, ka fotoaparaat tundus mõnele sulelisele päris atraktiivne.

Lõpetuseks foto musta kakaduu ühe jalaga isaslinnust, kes maandus kogu aeg minu õlal. Esialgu ei saanud arugi, et miks see maandumine on nii valulik. Aga linnuaia perenaisega juttu ajades selgus, et sellel linnul olla üks jalg amputeeritud peale seda, kui liiga kitsas jalarõngas jalale häda tegema hakkas. On ikka edevad küll, no tahaks omale ka sellist ehet😊

Austraalia botaanikaaiad I osa

Kahe reisi jooksul jõudsime käia neljas botaanikaaias. Ja olid nad päris eriilmelised. Brisbane linna botaanikaaiad on riiklikud ettevõtted ja nende külastamise eest tasu ei küsita. Meie ainult nende aedade külastamisega me ei piirdunud. Võtsime ette mõne reisi ka kaugemale, esimene neist siis

Gold Coasti botaanikaaed, mis on rajatud grupi kirglike entusiastide poolt. See tähendab, et aia külastamiseks tuleb osta pilet. Polnud küll teab mis kallis, aga selge on see, et ettevõtlus vajab toetamist. Ja veel on huvitav see, et iga botaanikaaia juures on infopunkt. Sinna pöördudes saab huvipakkuvat infot. Ja suhtlemine ei ole seal teistmoodi kui meil. Aiarahvas on avatud olemisega ja naudivad suhtlemist. Jätsime oma käigust märgi maha ka nende külalisteraamatusse.

See botaanikaaed on heaks õppimise kohaks neile, keda huvitavad puittaimed. Aia südames olid tõstetud peenrad, kuhu olid istutatud sukulendid ja kaktused.

Minu maitse jaoks jättis see kujundus pisut liiga steriilse mulje, aga näha oli, et tehtud on seda hoole ja armastusega.

Järgmisel fotol meilegi hästi tuntud sukulent oma suuruses ja hiilguses.

Austraallased armastavad oma maad ja sellega seonduvat. Avalikes paikades kohtab sageli nende armastatud loomade skulptuure.

Koaalad on armastatud loomad, keda esitletakse loomaparkides ja loomaaedades. Looduses elavad nad eukalüptisaludes, kuna toituvad eukalüptilehtedest. Nokkloomad on ürgsed imetajad, kes elavad Kagu-Austraalias ja Tasmaanias. 

Mööda looklevaid aiaradu jalutades olid kenad vaated ja sageli tekkis küsimus, et mis seal nurga taga küll olla võib. Enamasti olid seal puittaimed, mis  kenasti sildistatud ja soojale maale iseloomulikult paljud õitsesid. Parklas kasvas hulk huvitavaid puid, mis üleni kirgastes kollase, oranži ja pnasekirjudes õites. Uurisin teda, aga võta näpust, ei tuvastanud ära.

Aiaradadel jalutades kohtasime esimest korda avalikus kohas madu. Kohalikud teadsid, et see on puu-uss ehk tree snake (Boiga irregularis). Oli see vast kohtumine. Meil polnud vaja karta, kuna tema kartis hoopis rohkem ja tegi kiiret minekut. Ei jõudnud teda korralikult pildilegi püüda.

Juba eelnevas postituses nimetasin seda, et austraallased armastavad kujunduses vett. Seda on küll pea igas avalikus kohas palju, lisaks need lugematud sillad ja saared.

Kus on nii palju vett, seal ka linnud. Valisin ühe pildi, modelliks tumetait (Gallinula tenebrosa).

Ja kus suured puud, seal on samuti linnud. Ma olen vga vaimustunud papagoidest (Psittacidae) ja kakaduudest (Cacatua). Nad on kaunid värvilised ja väga kõlava häälega tegelased.

Viimaseks teemaks bambused, perekonda ei oskagi pakkuda, kuna neid on päris palju erinevaid. Nad on väga muljetavaldavate mõõtmetega. Kasvavad suurte kogumitena. Eesti entsüklopeedia kirjeldab neid nii: "Bambus, puitunud vartega puukujuliste kõrreliste rühm; 48 perekonda, umbes 600 liiki troopikas ja lähedalistroopikas". Kasvavad kiiresti, moodustavad tihedaid padrikuid. Lisan siia paar pilti nendest.

Väga võimas taim ja nii äge on ta noore võrse tulemine.

Lõpetuseks pildike ilusast sinisest umbrohust. See on üks vahva kommeliiniline (Commelinaceae).

Austraalia 2018

Nüüd on sellest reisist pea kaks kuud möödas ja  muljed ilusti paika loksunud. 

Täna räägin linnahaljastusest. Kaks aastat tagasi esmakordselt seal olles olin väga üllatunud sealse taimeriigi üle. Sel korral oli juba lihtsam, palju tuttavam, ja tundus, et hakkasin natuke sellest aru saama. Mis peamine, et linnahaljastuses kasutatakse palju selliseid taimi, mis meil on tuntud toalilledena.
Palju on hekke, need on vormi lõigatud ja sageli moodustavad erinevatel tasapindadel huvitavaid kujundeid. Lisaks sellele on sobitatud ka erineva lehevärviga variante. Nendest polegi pilti teinud, kuna mulle tunduvad need pnaselehelised hekid pisut pealetükkiva olemisega.

Veel üks näide erinevatele tasapindadele istutustest.

Südalinnas on pikk allee, kus kasvab toestusel Bougainvillea. Lisaks õiteilule on see ka praktilise otstarbega, pakub päikesevarju jalutajatele.

Vesi on sageli kasutatav element.

Keset südalinna on linnarahvale tehtud suvituskoht, kus on erinevad basseinid nii väikelastele kui ka suurtele.

Kogu selle toreduse keskel on näha usinaid aednikke, kes seda kõike korras peavad. Ja ohhoo, mis tuttavad taimed neil seal konteinerites kasvavad.

Veel paar istutusala näidet.

Bussipeatused on vaatamisväärsused omaette. Lisaväärtust annab haljastus nende ümber.

Üks näide sellest, kuidas vähimgi ruum osatakse ära kasutada. Meie jaoks eksootiline puusõnajalg soleerimas seal.

Ja nüüd mu lemmikkoht linnapargis. Palava ilmaga lausa aurab see vihmamets, mis on loodud keset linna.

Lõpetuseks näide vertikaalhaljastusest.

Edaspidi räägin veel selle kauge maa taimedest, mis on meile nii põnevad ja kutsuvad enda kohta rohkem teada saama.