kolmapäev, 10. juuni 2015
Jätame korraks tulikalised tahaplaanile....
....ja oleme lihtsalt niisama. Sellekski tuleb vahel aega võtta :) Möödunud suvel sai aed valgustid ja see on nii tore, sest õhtuvalgus aias lampide toel on vaatamisväärsus omaette. Maal olles lõpetame päeva ikka valgustatud aias jalutades ja mõnel pingil istudes tulevikuplaane tehes. Olen mitu korda ennast tabanud mõttelt, et küll oleks tore, kui ka õhtused aiakülastused oleksid traditsiooniks. See annaks võimaluse seda emotsiooni sõpradega jagada. Seniks, kui see pole teoks saanud, mõned fotod õhtusest aiast. Pildistatud 9. juunil.
esmaspäev, 8. juuni 2015
Täna tutvustan euroopa võrdviljakut ehk Isopyrum thalictroides
Ma arvan, et võrdviljak ei kasva just igas aias. Kui taime täpselt ei tea, pole võimatu, et võib ta sassi ajada pisiülasega ja lehed meenutavad ängelheina omi. Nii et kui mõelda, siis need tulikalised on ka lehe järgi suhteliselt hästi äratuntavad.
Võrdviljak kasvab Euraasias ja perekonnas on The Plant List´i andmetel 6 liiki. Eestis kasvatatakse euroopa võrdviljakut. Kasvukohaks parasniiske ja poolvarjuline metsaalune või metsalagendik. Õitseb meie tingimustes enamasti mai algupoole. Tegelikult on ta hea taim kevadiseks pinnakatteks suurte püsikute vahel, sest lisaks õrnadele valgetele pisiülase õit meenutavatele õitele on tal väga kaunis lehestik. Selleks ajaks, kui suured taimed kasvavad, on tema oma missiooni täitnud ja läheb kesksuvel ära puhkama.
Ei saa nimetamata jätta, et ka võrdviljaku õies ei ole kroonlehti, vaid valged tupplehed täidavad nende kohta :)
Lisan paar fotot 10. maist, mille autoriks mu tütar :)
Võrdviljak kasvab Euraasias ja perekonnas on The Plant List´i andmetel 6 liiki. Eestis kasvatatakse euroopa võrdviljakut. Kasvukohaks parasniiske ja poolvarjuline metsaalune või metsalagendik. Õitseb meie tingimustes enamasti mai algupoole. Tegelikult on ta hea taim kevadiseks pinnakatteks suurte püsikute vahel, sest lisaks õrnadele valgetele pisiülase õit meenutavatele õitele on tal väga kaunis lehestik. Selleks ajaks, kui suured taimed kasvavad, on tema oma missiooni täitnud ja läheb kesksuvel ära puhkama.
Ei saa nimetamata jätta, et ka võrdviljaku õies ei ole kroonlehti, vaid valged tupplehed täidavad nende kohta :)
Lisan paar fotot 10. maist, mille autoriks mu tütar :)
neljapäev, 4. juuni 2015
Need hullutavad sinililled (Hepatica)
Märtsi lõpupoole hakkab aednik hoolsalt sinilille põõsaste läheduses piilumas käima, et kas ometi juba .... :) Eks varakevadel on iga tärkav taimeke nagu suursündmus, mida pika talve järel oodata.
Nüüd siis pisut sellist infot sinilillede kohta, mida tasub teada peale selle, et nad lihtsalt ilusad on :) Vikipeedia andmatel on neid umbes 6 liiki, mis kasvavad põhjapoolkeral. Vaadates The Plant List´i süstemaatika nimekirju on asjad minu jaoks üsna hämarad, kuna osad liigid on hoopiski perekonda Anemone asetatud. Aga see selleks, nad on meie suured kevadised lemmikud sellegipoolest :) Kasvukoha valikul peab arvestama seda, et looduses kasvavad nad puude ja põõsaste vahel ja õitsevad enne puude lehtimist kui valgust on piisavalt. Nende laiad lehed püüavad puude vahelt paistva valguse suvisel perioodil kinni ja sellest piisab nende heaks kasvamiseks. Sügisel moodustuvad õiepungad, et varakevadel stardivalmis olla.
Õie kirjeldamiseks ehk seda, et tal on 3 ovaalset kõrglehte, mis asendavad tupplehti ja tupplehed on omakorda värvunud kas siniseks, roosaks või valgeks täites kroonlehtede ülesannet. Vili on ovaalne karvane pähklike. Selleks ajaks, kui seemned valmivad, kasvavad õievarred nii pikaks, et koolduvad maani. Sinilill on üks väheseid taimi, mille seemneid levitavad sipelgad. Selles osas on mul oma kogemus. Linnaaias on naabril mõne meetri kaugusel minu peenra suhtes nurgataha jääv väike peenar, kus kasvab kaks sinilille. Nüüd on ka minu ülipäikselises peenras kaks taime, mis on juba õitsenud ka. Kahju küll, et kasvukoht neile päris õige ei ole, kevadel on imeilusad.
Meie aias kasvavad Hepatica nobilis ehk harilik sinilill ja Hepatica transsylvanica ehk transilvaania sinilill. Varasema õitsemisajaga on transilvaania sinilill. Meie aias on mõned aastad kasvanud Hepatica transsylavanica ´Rosea´ ja ´Alba´. Sel aastal sain juurde ka sinise õiega taime. Nende õied on suuremad kui hariliku sinilille omad ja ehk nädalakese varasem ka nende õitsemine. Esimene foto ja arglik õieke 27. märtsist :)
Järgmine jäädvustus 9. aprillist.
Hepatica pyrenaica on üks väheseid sinililli, mis on meie aeda jõudnud kaubandusest. Ta on marmormustriga lehtedega ja erkroosade õitega. Huvitav taim, mille kõrval otsustas ka kärnkonn mõnusat uinakut teha :)
Fotod 09.04 ja 26.04
See kärnkonna lugu oli päris naljakas :) ma vaatasin eemalt, et mis toimub? Killustik oli eemale lükatud. Kükitasin siis taime kõrvale ja hakkasin killustikku tagasi siluma, aga edutult, sest äkki kostis sealt pahane krooksatus :)
Harilikud sinililled on loodusest valitud ja aeda istutatud. Esimesed tõi mu hea kaasa juba aastaid tagasi ja istutas naabri heki alla. Seal ei ole küll väga palju neid alles, aga ilmselgelt võime tõdeda, et ise oleme selles süüdi. Mõni aasta tagasi, kui sai seda kivimüüri tehtud ja kurje meetmeid kasutatud naabrite poolt pealetungiva naadi vastu said osad sinilillekesed ka viga. Arusaadav, et nad ei kannata sellist torkimist välja. Nad on isegi tublid taimed, et seal hakkama saavad, sest seal on tegelikult pisut kuivavõitu.
Esimene jäädvustus 27. märtsist.
Sama taim 09.04
Lõpetuseks veel pildikesi selle kevade rõõmupakkujatest.
Nüüd siis pisut sellist infot sinilillede kohta, mida tasub teada peale selle, et nad lihtsalt ilusad on :) Vikipeedia andmatel on neid umbes 6 liiki, mis kasvavad põhjapoolkeral. Vaadates The Plant List´i süstemaatika nimekirju on asjad minu jaoks üsna hämarad, kuna osad liigid on hoopiski perekonda Anemone asetatud. Aga see selleks, nad on meie suured kevadised lemmikud sellegipoolest :) Kasvukoha valikul peab arvestama seda, et looduses kasvavad nad puude ja põõsaste vahel ja õitsevad enne puude lehtimist kui valgust on piisavalt. Nende laiad lehed püüavad puude vahelt paistva valguse suvisel perioodil kinni ja sellest piisab nende heaks kasvamiseks. Sügisel moodustuvad õiepungad, et varakevadel stardivalmis olla.
Õie kirjeldamiseks ehk seda, et tal on 3 ovaalset kõrglehte, mis asendavad tupplehti ja tupplehed on omakorda värvunud kas siniseks, roosaks või valgeks täites kroonlehtede ülesannet. Vili on ovaalne karvane pähklike. Selleks ajaks, kui seemned valmivad, kasvavad õievarred nii pikaks, et koolduvad maani. Sinilill on üks väheseid taimi, mille seemneid levitavad sipelgad. Selles osas on mul oma kogemus. Linnaaias on naabril mõne meetri kaugusel minu peenra suhtes nurgataha jääv väike peenar, kus kasvab kaks sinilille. Nüüd on ka minu ülipäikselises peenras kaks taime, mis on juba õitsenud ka. Kahju küll, et kasvukoht neile päris õige ei ole, kevadel on imeilusad.
Meie aias kasvavad Hepatica nobilis ehk harilik sinilill ja Hepatica transsylvanica ehk transilvaania sinilill. Varasema õitsemisajaga on transilvaania sinilill. Meie aias on mõned aastad kasvanud Hepatica transsylavanica ´Rosea´ ja ´Alba´. Sel aastal sain juurde ka sinise õiega taime. Nende õied on suuremad kui hariliku sinilille omad ja ehk nädalakese varasem ka nende õitsemine. Esimene foto ja arglik õieke 27. märtsist :)
Fotod 09.04 ja 26.04
Harilikud sinililled on loodusest valitud ja aeda istutatud. Esimesed tõi mu hea kaasa juba aastaid tagasi ja istutas naabri heki alla. Seal ei ole küll väga palju neid alles, aga ilmselgelt võime tõdeda, et ise oleme selles süüdi. Mõni aasta tagasi, kui sai seda kivimüüri tehtud ja kurje meetmeid kasutatud naabrite poolt pealetungiva naadi vastu said osad sinilillekesed ka viga. Arusaadav, et nad ei kannata sellist torkimist välja. Nad on isegi tublid taimed, et seal hakkama saavad, sest seal on tegelikult pisut kuivavõitu.
Esimene jäädvustus 27. märtsist.
esmaspäev, 18. mai 2015
Lumeroosidest
Lumeroosid on varakevadised õitsejad aias, mille kohale on põhjust kummarduda esimeste hulgas. On vist vähe iluaedu, kus neid kasvamas pole. Eks nad ole igat kiidusõna väärt, dekoratiivsed kogu aasta. Ei tea vist palju taimi, mis nii pikalt õitsevad. Huvitav on ka see, et pikkamööda õievärv muutub. Musta lumeroosi valge õis võtab vananedes roosaka jume. Valge Double Elleni seeriast taime õis muutub ajapikku roheliseks, mis mulle eriti meeltmööda on. Rohelised õied ongi ühed huvitavamad. Selle õievärvi asja räägib selgeks õie ehituse kirjeldus. Õie ehituse eripäraks on see, et kroonlehed on väiksed, moondunud
nektaariumiteks. Tupplehed laiad, kroonlehelaadsed, mis pärast õitsemist
ei pudene maha vaid muutuvad roheliseks.
Lumeroose on umbes 20 liiki. Looduslikult kasvavad Kesk- ja Lõuna-Euroopas ja Aasias. Nad on madalad, mitmeaastased ja enamasti jõulise juurestikuga mürgised taimed. Lehed on sageli nahkjad ja igihaljad.
Taimekirjelduste kirjutamisel kasutan toeks Süvaleppade 1976. aastal välja antud raamatut " Madalakasvulised püsililled". See on üks parimaid taimeraamatuid, mis Eestis välja antud. Uusi tuleb peale küll, aga need rohkem pildiraamatud.
Lumeroose on aeda kogunenud nende 8 aia-aastaga mitmeid. Esimene jääb alatiseks meelde, kuna siis oli iga taime saamine nagu ime. Tänaseks on see taimede hankimine kuidagi lihtsamaks muutunud. Eks selle saavutamiseks kulubki aega. Õppides järjest enam taimi tundma ja saades juurde kindlustunnet nende kasvatamisel sujuvad asjad justkui iseenesest :)
Nüüd siis algusesse tagasi. Esimesena tõin Luualt aed-lumeroosi, mis on tänaseks mu aias 8 aastat kasvanud. Kasvab, õitseb ja annab seemnest järglasi. Sellist seemikute kogust nagu sel kevadel pole ma varem täheldanud. Ilmselt olid tingimused selleks niivõrd head. Sama ei ütleks emataime kohta. Ilmselt talle ei meeldi sellised vesised ja ebastabiilsed talved. Selle kohta andis märku sellega, et õisi oli oluliselt vähem kui varasematel aastatel.
2013. aastal sai soetatud musta lumeroosi ´Praecox´taim. Olen kogu aeg ihaldanud valget värvi lumeroosi, aga lihtsalt pole see läinud. See on valge küll, aga meie pikad sügised soosivad seda, et ta õitseb hilissügisel ja kevadel ikka valget pole :) Foto 10.11.2014.
Musta lumeroosi sort ´Maximus´taim on eelmisel aastal kingituseks saadud ja alles nooruke. Põnev oodata igal juhul.
2013. aastal sai soetatud veel üks tore kaukaasia lumeroos - Helleborus orientalis ´White Spotted Lady´. Ootasin seda oma hullus valgeootuses kannatlikult, aga tulemus oli kõike muud kui valge :D. Tundub, et isegi mitte sinnapoole pole see taim, ehk Helleborus torquatus? Foto valisin siia sellise, kus ta teise nimetuga kõrvuti. See aitab märgata seda, kui suur õis tal on. Sellest lähtuvalt tunnen, et hoolimata valest taimest ei ole ma väga õnnetu :) Foto 10.05.2015
Juba kevadine tärkamine tekitas küsimusi valge õie osas, kuna lehed olid ülimalt pronksikarva värvusega.
Vinav lumeroos sai soetatud 2012. aastal. Tuli kenasti talvest välja ja hakkas õit kasvatama. Ma ei tea, mis juhtus, aga hakkas järjest kärbuma ja õieni ei jõudnudki. Äkki ei olnud temale hea sügisene istutus, ei oska rohkem põhjusi mõelda. Siiani uut pole soetanud, ehk kunagi ikka proovin.
2013. aastal sain Helleborus multifidus ssp istriacus noortaime, mis kenasti on sirgunud. loodan, et järgmisel kevadel saab esimest korda õisi näha.
2015. aasta kevadel pakuti Maarahva poes lumerooside Double Ellen sarja juurikaid. Need nägid nii head välja, et kutsusid kohe ostma :) Muidugi ei saa kunagi kindel olla, et õiged taimed tulevad, aga valge õitses ja oli väga ilus. Meisterdasin pildi, kus kuuajase vahega õievärv näha.
Lumeroose on umbes 20 liiki. Looduslikult kasvavad Kesk- ja Lõuna-Euroopas ja Aasias. Nad on madalad, mitmeaastased ja enamasti jõulise juurestikuga mürgised taimed. Lehed on sageli nahkjad ja igihaljad.
Taimekirjelduste kirjutamisel kasutan toeks Süvaleppade 1976. aastal välja antud raamatut " Madalakasvulised püsililled". See on üks parimaid taimeraamatuid, mis Eestis välja antud. Uusi tuleb peale küll, aga need rohkem pildiraamatud.
Lumeroose on aeda kogunenud nende 8 aia-aastaga mitmeid. Esimene jääb alatiseks meelde, kuna siis oli iga taime saamine nagu ime. Tänaseks on see taimede hankimine kuidagi lihtsamaks muutunud. Eks selle saavutamiseks kulubki aega. Õppides järjest enam taimi tundma ja saades juurde kindlustunnet nende kasvatamisel sujuvad asjad justkui iseenesest :)
Nüüd siis algusesse tagasi. Esimesena tõin Luualt aed-lumeroosi, mis on tänaseks mu aias 8 aastat kasvanud. Kasvab, õitseb ja annab seemnest järglasi. Sellist seemikute kogust nagu sel kevadel pole ma varem täheldanud. Ilmselt olid tingimused selleks niivõrd head. Sama ei ütleks emataime kohta. Ilmselt talle ei meeldi sellised vesised ja ebastabiilsed talved. Selle kohta andis märku sellega, et õisi oli oluliselt vähem kui varasematel aastatel.
2013. aastal sai soetatud veel üks tore kaukaasia lumeroos - Helleborus orientalis ´White Spotted Lady´. Ootasin seda oma hullus valgeootuses kannatlikult, aga tulemus oli kõike muud kui valge :D. Tundub, et isegi mitte sinnapoole pole see taim, ehk Helleborus torquatus? Foto valisin siia sellise, kus ta teise nimetuga kõrvuti. See aitab märgata seda, kui suur õis tal on. Sellest lähtuvalt tunnen, et hoolimata valest taimest ei ole ma väga õnnetu :) Foto 10.05.2015
2013. aastal sain Helleborus multifidus ssp istriacus noortaime, mis kenasti on sirgunud. loodan, et järgmisel kevadel saab esimest korda õisi näha.
2015. aasta kevadel pakuti Maarahva poes lumerooside Double Ellen sarja juurikaid. Need nägid nii head välja, et kutsusid kohe ostma :) Muidugi ei saa kunagi kindel olla, et õiged taimed tulevad, aga valge õitses ja oli väga ilus. Meisterdasin pildi, kus kuuajase vahega õievärv näha.
Kokkuvõtteks siis seda, et kasvatame lumeroose, sest nad oma dekoratiivsusega on võitnud meie südamed :)
pühapäev, 3. mai 2015
Coptis japonica var. dissecta
Koptised kasvavad looduslikult Põhja-Ameerikas ja Aasias. Erinevatel andmetel on neid 10-15 liiki.
Kasvab poolvarjus parasniiskes pinnases.Igihalja lehestikuga madal pinnakatja avab oma väiksed tähekujulised õied varakevadel ja õitseb vähemalt paar nädalat. Kui vaadata ei tea, siis ei tarvitse neid märgatagi. Minul on temaga eriline suhe, sest armastan sellised erilise välimusega taimi. Eelmisel kevadel õitses ta esmakordselt, aga pildile püüda ei osanud teda kuidagi. Proovisin sel aastal uuesti ja siin ta on :) Foto 25.04.
Kasvab poolvarjus parasniiskes pinnases.Igihalja lehestikuga madal pinnakatja avab oma väiksed tähekujulised õied varakevadel ja õitseb vähemalt paar nädalat. Kui vaadata ei tea, siis ei tarvitse neid märgatagi. Minul on temaga eriline suhe, sest armastan sellised erilise välimusega taimi. Eelmisel kevadel õitses ta esmakordselt, aga pildile püüda ei osanud teda kuidagi. Proovisin sel aastal uuesti ja siin ta on :) Foto 25.04.
reede, 1. mai 2015
Kevadekuulutaja lumekupp
Lumekuppusid on erinevatel andmetel 8-9 liiki, mis kasvavad Euraasias.
Meie aedades kohtab kõige sagedamini talvist lumekuppu. On ka mõned
sordid, mille kohta ma infot otsinud pole.
2010.aastal ostsin Võhma juurikalaadal Sulev Savisaarelt mõned põnevad taimed, nende hulgas ka Eranthis cilicica (kurdistani lumekupp). Sellest ajast nad meie aias kasvavad ja igal kevadel nagu rõõmsad päikesed meid tervitavad. On olnud huvitav jälgida nende kasvamist ja paljunemist. Tegelikult on kenasti näha, kuidas taim paljuneb generatiivselt. Mis puudutab vegetatiivset paljunemist, siis selle kohta ei oska midagi öelda.
Esimesed õied fotol 17. aprillist 2011.aastal.
2012. aastal on näha esimesed seemikud. Foto 21.04.
2013. aastal seemikud juba kaheaastased ja foto 28.04.
2014. aastal on juba oluliselt rohkem taimi. Foto 12.04
2015. aastal on olukord uus. Nii palju taimi on jõudnud õitsemisealiseks kasvada, et kohe kena kollane värvilaik on peenras. Fotod 6. aprillist.
Lõpetuseks ehk seda, et selle aasta kevad on võrreldes eelmiste aastatega oluliselt varasem. Õnneks pole päris suvised ilmad olnud ja taimed õitsevad kaua.
2010.aastal ostsin Võhma juurikalaadal Sulev Savisaarelt mõned põnevad taimed, nende hulgas ka Eranthis cilicica (kurdistani lumekupp). Sellest ajast nad meie aias kasvavad ja igal kevadel nagu rõõmsad päikesed meid tervitavad. On olnud huvitav jälgida nende kasvamist ja paljunemist. Tegelikult on kenasti näha, kuidas taim paljuneb generatiivselt. Mis puudutab vegetatiivset paljunemist, siis selle kohta ei oska midagi öelda.
Esimesed õied fotol 17. aprillist 2011.aastal.
pühapäev, 5. aprill 2015
Tulikalised koduaias
Olen viimasel paaril aastal uurinud taimi nende sugukondliku kuuluvuse järgi. See tegevus on mind juhatanud uute teadmiste juurde, mis muudavad aedniku elu tunduvalt lihtsamaks. See postitus on sissejuhatuseks teemale "Tulikalised koduaias". Ma olen nendest väga vaimustunud, kuna nende hulgas on rohkesti ilutaimi, mis on aednike poolt väga armastatud.
Tulikaliste sugukond on väga suur. Kui tahtsin leida taimeperekondade arvu, siis jäin sellega hätta. Erinevad allikad annavad infot väga erinevalt. Missouri botaanikaaia andmebaasis on Tulikaliste sugukonnas 65 taimeperekonda. Nad kasvavad suures osas külmema ja mõõduka kliimaga aladel, vähesed ka troopilistel aladel. Peamiselt on nad mitmeaastased rohttaimed, harva põõsad või liaanid. Talvituvad risoomide või mugulatena. Sageli on nad tähtsal kohal niiskete niitude ja metsa alustaimedena. Tulikalisi kohtab ka kõrgmäestikes. Üldiselt vajavad nad heaks kasvamiseks parasniisket toitaineterikast pinnast ja sageli on tähtis hea drenaaž. Enamik tulikaliste sugukonna taimedest ei talu liigkuivi kasvukohti.
Meie looduses on tulikaliste sugukond esindatud umbes 10 taimeperekonnaga.
Tasub teada ka seda, et tulikalised on mürgised. Praegusel hetkel olen täheldanud, et inimesed kardavad mürgiseid taimi nii väga, et saades teada taime mürgisusest, vallandub paanika. Samas, kui järgi mõelda, siis on mürgised taimed meie ümber ja läheduses alati kasvanud. Vanaema lillepeenras oli sinine käoking (see meenus esimesena :)). Ei teadnud me tema mürgisusest midagi ja nautisime ta õiteilu. Eks lastele tehtud sellal korralikku teavitust selle kohta, mis hea ja mis halb. Kindel on see, et inimesed olid tunduvalt lähedasemad loodusega. Tänapäevases digiühiskonnas on kahju näha, et meie elanikkond aina kaugeneb loodusest. Sageli ei tunta kõige tavalisemat lille ära. Seda on lihtsalt kahju näha ja kuulda. Ei mäleta küll, et meie metsaservas asuvas kodus oleks mingit liigset muretsemist olnud sellepärast, et lapsed mööda metsa kolasid.
See saab huvitav olema, kuna tulikaliste sugukonda kuuluvaid taimi on aeda kogunenud üsna palju. Lisaks sellele ka tulika perekonda kuuluvad umbrohud, mis hea meelega istutusalale elama koliksid :)
Tulikaliste sugukond on väga suur. Kui tahtsin leida taimeperekondade arvu, siis jäin sellega hätta. Erinevad allikad annavad infot väga erinevalt. Missouri botaanikaaia andmebaasis on Tulikaliste sugukonnas 65 taimeperekonda. Nad kasvavad suures osas külmema ja mõõduka kliimaga aladel, vähesed ka troopilistel aladel. Peamiselt on nad mitmeaastased rohttaimed, harva põõsad või liaanid. Talvituvad risoomide või mugulatena. Sageli on nad tähtsal kohal niiskete niitude ja metsa alustaimedena. Tulikalisi kohtab ka kõrgmäestikes. Üldiselt vajavad nad heaks kasvamiseks parasniisket toitaineterikast pinnast ja sageli on tähtis hea drenaaž. Enamik tulikaliste sugukonna taimedest ei talu liigkuivi kasvukohti.
Meie looduses on tulikaliste sugukond esindatud umbes 10 taimeperekonnaga.
Tasub teada ka seda, et tulikalised on mürgised. Praegusel hetkel olen täheldanud, et inimesed kardavad mürgiseid taimi nii väga, et saades teada taime mürgisusest, vallandub paanika. Samas, kui järgi mõelda, siis on mürgised taimed meie ümber ja läheduses alati kasvanud. Vanaema lillepeenras oli sinine käoking (see meenus esimesena :)). Ei teadnud me tema mürgisusest midagi ja nautisime ta õiteilu. Eks lastele tehtud sellal korralikku teavitust selle kohta, mis hea ja mis halb. Kindel on see, et inimesed olid tunduvalt lähedasemad loodusega. Tänapäevases digiühiskonnas on kahju näha, et meie elanikkond aina kaugeneb loodusest. Sageli ei tunta kõige tavalisemat lille ära. Seda on lihtsalt kahju näha ja kuulda. Ei mäleta küll, et meie metsaservas asuvas kodus oleks mingit liigset muretsemist olnud sellepärast, et lapsed mööda metsa kolasid.
See saab huvitav olema, kuna tulikaliste sugukonda kuuluvaid taimi on aeda kogunenud üsna palju. Lisaks sellele ka tulika perekonda kuuluvad umbrohud, mis hea meelega istutusalale elama koliksid :)
Tellimine:
Postitused (Atom)