teisipäev, 5. jaanuar 2021

Valged õied läbi aasta

 Valged lilled köidavad meeli oma säraga ja õhtuvalguses ei jää nad märkamata. Varakevadel on meie aias valged õied esimesena võistlemas ühtede kollaseõieliste lilledega, aga nendest ma täna ei räägi. Sügisel lõpetavad aiahooaja samuti valged õied.

Kui nüüd mõelda, on talvine kohev lumevaip kogum lumelilli, mis muudab aia valgeks ja säravaks. Seal jääb ruumi ettekujutusele, et milline see ala näeb välja peale seda, kui lumi on ära sulanud.

 
Aga nüüd siis tõelise kevadpärli juurde, milleks on armeenia sügislill 'Tivi' (Colchicum szovitsii). Arvestades asjaolu, et eelmisel aastal talve polnud, olid taimel juba veebruari alguses suured pungad ja õitsemine kestis pea kuu aega.
Järgmine ilus valge kevadine õitseja on märtsikelluke (Leucojum vernum), mis on küllalt tuntud ja armastatud, et tutvustamist ei vaja.Samas on ta taim, millest on kerge ilusat pilti saada.
Viimastel aastatel on palju räägitud meie aedades kasvavatest alpikannidest. Kevadelõitsev liik on ümaralehine alpikann ( Cyclamen coum). Nende õievärv on tegelikult valdavalt roosa, aga seemikute hulgas leidub ka valgeõielisi taimi.
Tulbid on väärt tähelepanu ja minu erilised lemmikud on botaanilised tulbid. Nende hulgast valisin välja neitsitulbi (Tulipa polychroma), millel on säravvalged õied.
Allium paradoxum var. normale 'Talish' on üks varasemaid õitsejaid laugu perekonnas. Tuleb, õitseb ja läheb ära puhkama, et järgmisel kevadel uuesti naasta.
Maikuu on see kõige-kõige... Siis on aed õisi täis ja nende hulgas ka arvestatav hulk valgeid õisi. Esimesel fotol on kevadmagun 'Star' (
Sanguinaria canadensis).
Temale järgnevad kevadmaguna liigi puhasvalged õied kokku rullitud lehtede kaisus.
Kui juba eelnimetatud isendid on olemas, ei puudu aiast ka täidisõieline sort 'Multiplex'.

Gagra lõokannus (Corydalis vittae) on meie aias juba aastaid kasvanud ja siiani meeldib ta mulle. Kui aus olla, pole ma aru saanud, kui palju ta külvab. Olen vist liiga agaralt rohinud.

Nüüd on au esitleda valgeõielist adoonist (Adonis brevistyla). Selle taime olemasolust olin ammu teadlik, aga kui ma neid taimi Mustila laadal müüa nägin, ei kahelnud ma hetkekski ja taim oli kohe minu oma.

 
Kalifornia koerahammas (Erythronium californicum) on meie aias 5-6 aastat kasvanud ja tänaseks on taime ümber kasvamas hulk seemikuid. Ta õis on ikka imeilus, millest ei saa tüdineda.
Päris mitu ilusat valgeõielist tulikat ehib meie kiviktaimlat, neist üks uuemaid on
Ranunculus seguieri.
Kaelustulikas (Ranunculus amplexicaulis) see-eest on meie aias ammu kasvamas, aga õitsenud on ainult viimasel paaril aastal. Siit moraal, et istutame taime õigesse kasvukohta.
Lewisia brachycalyx on üks päris uhke taim, mis tuleb, õitseb suurte õitega ja läheb ära puhkama.
Kolmetine liblikleht (Achlys triphylla) on varjutaim, mis elab oma elu ja muudkui laieneb. No väheke paneb mõtlema, vist peab varsti hakkama teda piirama.
Armastan kolmiklilli, olen neid järjest juurde toonud oma aeda. Esiteks suur kolmiklille valgeõieline vorm (Trillium chloropetalum). Neid taimi kasvatan juba ammu, esimesed seemikudki sirgumas. Päris põnev, mis värvi õitega need saavad olema.
Kui üks taim meeldib, siis on kindel, et aednik muudkui otsib neid juurde. Siin valisin näitamiseks suureõielise kolmiklille 'Flore Pleno' (Trillium grandiflorum).
 
Kerajas näsiniin (Daphne glomerata) on aias kasvanud aastaid ja õitseb väga rikkalikult. Alles hiljuti avastasin, kui tugevalt ta õied lõhnavad. 

Hispaania ebahüatsint (Hyacinthoides hispanica) on päris põnev väike sibullill. Tema õied on vaimustava kelluka kujuga ja neid on erinevaid sorte, nii valgeid, siniseid kui roosasid.

Juunisse jääb ka üksjagu neid valgeid õisi, aga arvestades asjaolu, et mu suurimad lemmikud on väiksed taimed ja ilmselt sellest tingituna mu valik. Nelgid (Dianthus) on enamasti roosad, aga siinkohal näitan valgeõielist sorti 'La Borboule Alba'.

 
Trompetparadiisia (Paradisea liliastrum) on juba vana taim, aga olgem ausad, üks nendest taimedest, millest on raske saada ilusat pilti.
Kuldkingi (Cypripedium) on erineva õievärviga. Valisin siia peaaegu valgeõielise sordi 'Ulla Silkens'.
Südasuvel annavad tooni linnakivirike (Saxifraga x urbium) õrnad valged õied ja kõrge raikaerik 'Variegatum'i (Arrhenatherum elatius subsp. bulbosum) õrnad valgetriibulised lehed moodustades omavahel õrna heleda koosluse.
 
Aeg pürgib vaikselt sügisesse ja õitsema hakkavad naapoli alpikannid (Cyclamen hederifolium). Neid taimi kasvatan aias juba alates 2014. aastast. Igati väärt taimed, õitsevad kaua ja rikkalikult, annavad isekülvist järglasi.
Lursslilled (Cimicifuga) on meie aias juba algusaegadest kasvamas ja on ikka äge vaatepilt, kui tuules hõljuvad nende pikad õievarred.
Sügisene õitseja on rippülane (Anemonopsis macrophylla), mis pole just eriti fotogeeniline tegelane. Olen teda aastaid pildile püüdnud ja sel aastal sain enam-vähem rahuldava pildi.

Sügisekuulutajateks on sügislilled. Olen neid aeda kogunud erinevaid liike ja siinkohal pildil kaunis sügislill ' Alba' (Colchicum speciosum). Vot see on küll üks ilus sügislill, ülisuurte õitega kaunitar.

Hooajale paneb punkti kanarbike (Calluna vulgaris) õitsemine.

Sellega on aastaring täis ja aed ootab uut valget lumetekki, et taimed saaksid turvaliselt puhata... ja aednik ka. 

Head talvepuhkust!

teisipäev, 17. november 2020

Pildikesi möödunud suvest

Suvi möödub alati linnulennul ja märkamatult on jälle saabunud hilissügis. Kui veidi aega üle jääma hakkab, siis meenub, et... ups, blogisse polegi mälestusi möödunud suvest talletanud. 

Meie suvi oli kiire ja teguderohke. Vahest mõtlen, et kuhu küll inimene niimoodi kiirustab. Tegelikult said tehtud väga vajalikud tööd. Rõõmustab, et kohe kevadel võtsime ette ja rajasime oma krundile päris enda sissesõidutee. Oli küll suur töö, aga tulemus suurepärane. Nimelt on meie krundi piiril kraav, sai sinna drenaažitoru paigaldatud ja korralikult täidetud. Varasem lahendus viis meid koju üle naabrite maa. Tänaseks on kõik jäljed tehtud töödest kadunud, nagu oleks kogu aeg nii olnudki. 

Mõned pildid seda meenutamaks.


Lõpptulemus selline. Ega ma asjata ütle, et armastan korralikke teesid. Meie aia võlu seisneb selles, et olgu ilm milline tahes, jalad poriseks ei saa. Jõuaks vaid ära oodata, kui meile viiv riigitee saaks kõvakatte alla.

pühapäev, 5. aprill 2020

Sinililled meie metsadest

Olen aastaid uurinud tulikaliste sugukonna taimi. Kui nüüd asja üle mõelda, siis ma ei tea küll ühtegi selle sugukonna taime, mis hinge helisema ei paneks. See on suur seltskond põnevaid taimi, mis looduslikult kasvavad parasvöötmes. Mis sa hing veel oskad tahta, kui lemmikud sobivad meie kliimas kasvama ja rõõmustavad aedniku hinge igal aastal.
Olen sinililli kasvatanud üle 10 aasta. Juba ammu on saanud traditsiooniks igal kevadel metsas käia ja uusi põnevaid vorme otsida. Sel aastal on olud nii palju muutunud, et tuleb seda üksi teha, kuna ei ole võimalik koos heade sõpradega metsamatkale minna. Vot seltskonnast tunnen ma küll puudust, aga parema ja helgema tuleviku nimel tasubki vahest aeg maha võtta.
Tagasi veel korra meie erakordse ja olematu talve juurde. Teadagi ei ole see hea, kuna nüüd siis kevadel on öökülmi rohkem olnud, kui kogu talve jooksul kokku. Sinilille õied, mis kiirustasid varakult ennast näitama, said ühel krõbedamal ööl pihta. Tegelikult oli päris kurb vaatepilt. Õnneks polnud kõik veel puhkenud ja loodan veel sel kevadel nende ilu nautida. Ja nagu öeldake, et pole halba ilma heata. Jõudsin enne saatuslikku ööd neid pildistada ja panen siia pildirea oma kevadistest rõõmutoojatest.
Olen juba mitu aastat plaani pidanud, et oma kevadised lemmikud ritta panna ja täna sai see teoks. Sinilillelised tervitused kõigile, kes siia lehele uudistama satuvad!