MEIE AIA LUGU

Talv on peaaegu alla andmas. Viimane aeg on tegelda meenutustega. Meie aed on noor, alles 2008. aastal sai seal tõsisemalt toimetama hakatud. Enne seda oli selle maatükiga seotud ainult muruniitmise kohustus. Huvitav on see, et inimene peab selleks üle poole elu ära elama, et oma kutsumus üles leida. See käib minu kohta. Ma ei saa öelda, et see teema oleks mind just päris külmaks jätnud, aga kuidagi ei olnud seda pealehakkamist, et kuskilt otsast alustada. Aga suurima tõuke andis selleks ilmselt asjaolu, et toalillekasvatajana leidsin ühel päeval, et me kõik ei mahu enam meie kodus elama :) Sealt siis sündis otsus, et tuleb ümber spetsialiseeruda. Ja nii ta läinud ongi. Enam ei tassi kokku kõiki toalilli, mis silmailu pakuvad ja huvitavad tunduvad vaid hoopis püsikuid aeda :) Ja kui inimene kord juba midagi väga tahab, siis lihtsalt peab saama ja ükskõik mis hinnaga. Mina arvasin igal juhul, et kui juba, siis juba. Läksin Luua kooli sisseastumiskatsetele ja nii ta läkski. Tundsin ennast ikka päris rumalana teiste hulgas, kuna taimetundmine oli ikka väga kesine. Aga kool aitas mul kiiresti areneda ja omandada aiandusalased põhitõed, kui nii võiks öelda. Lisaks sellele oli see aeg ka eluliselt väga huvitav: Uued tuttavad, igal kuul 3 sessipäeva, millal sai kodust välja ja pakkus igapäevaellu suurt vaheldust. Vahest oli küll võib-olla õpipingest tingitud stressi, aga see käib ju asja juurde. Hea kogemus igal juhul.
Aga nüüd mõned pildid meie aia loost.

Need pildid pärinevad aastatest 1996-1997. Krunt oli võsastunud ja Ain oli väga suure tahtmisega asja juures. Meie noorim laps on selle maatüki harimise juures algusest saati olnud.

Pildid küll veidi erineva nurga alt tehtud, aga siit on näha, et vahepealse ajaga on nii mõndagi juhtunud. Teeäärsed puud on suureks sirgunud ja krunti piirab kuusehekk. Foto on tehtud veebruaris 2012 a.

Need on pildimeenutused aastast 2007.

Need on pildid 2008. aastast. Aiamaja sai küll 2007 sügisel püsti pandud, aga fotojäädvustus 2008 kevadest.

Nagu elus ikka - üks asi viib teiseni ja nii meilgi. Kõik rajatised-ehitised on jõekalda lähistele rajatud, kuna iial ei või teada, äkki kunagi tekib majaehitussoov. Nii ongi hoitud krundi suurem osa ehitistest vabana.

Maja kõrval kasvavad põlispuud. Nende alt muruniitmine oli aeganõudev ja tekkis mõte, et tekitaks sinna ühe istutusala. Ja nii ta sündiski. Ma ikka olen öelnud, et see meie väike taimehoidmise koht, kuhu hea pottidega maasse süvendada, kui ei jõua kohe püsivale kasvukohale istutada. Tegelikult on sinna istutatud väike igihali ja veel mõned pinnakatjad, kes pikkamisi täidavad selle ala.

Selle istutusala rajamisel sai kasutatud ajalehti alla ja muld peale. Väga hästi töötab see variant.

Siin hakkab pikkusese venima nn pikk istutusala, mis kulgeb paralleelselt sissesõiduteega.

Krundi teises servas on alustatud nn suure istutusala rajamisega.

See on üks väga räsitud pihlakas, mida Ain ei ole nõus maha võtma. istutasime ta kõrvale mandžuuria pähklipuu ja nii nad seal kõrvuti on.

Üllatudega avastasime, et meie kaldas elas kobras, kes kaldaäärse kõrghaljastuse enda hooldada võttis. Õnneks on ta tänaseks sealt lahkunud. Vist sai materjal otsa:)
Siit algavad vaated 2009. aastast.

Pikk istutusala on jõudsasti edenenud.

Pihlakas saab ka omale järjest uusi naabreid :)

Mõned vaated, mis seotud suure istutusala loomisega.

Pikk peenar on seotud kiviktaimlaga.

Abihoone ehitus.

Meie lõkkeplats, mis on küll üks vanimaid elemente sellel krundil. Ainult tugimüür taamal on selle aasta rajatis.

Selle pildiga härmas sügishommikust on aasta 2009 hooaeg lõpetatud. Tehtud sai nii palju, kui jaksu ja jõudu jätkus :)
Edasi 2010.aasta tegemised-toimetamised.

Meie pikk istutusala on juba päris kena väljanägemisega. Taimed on kasvanud suuremaks ja peenart on ka laiendatud nii- ja naapidi :)

Pihlaka ümbrus hakkab ka ilmet võtma. Sinna valitud taimed on sirgunud ja jätavad juba hea mulje.

Vaade kiviktaimlale.

Paar vaadet suure istutusala arengut jälgides.

Selle väikse meeleoluka lillevankriga lõpetan 2010. aasta meenutused.
Nüüd 2011. aasta pildis.

See on naabriga piirnev kallak, mis tekkinud seetõttu, et naabrid said need krundid ammu enne meid ja kasutasid soodsaid võimalusi pinnase tõstmiseks. Nii me olemegi mõnes mõttes teiste vahel lohus, kuna oleme hakkama saanud olemasoleva pinnasega. Õnneks ei sünni sellest meile suurt probleemi, kuna maapind on kaldega jõe suunas, siis naabrite juurest meile liigvesi ei kogune.

Äsjalaiendatud kiviktaimla.

Kiviktaimla paar kuud peale laiendamist. Juba hakkavad taimed ehituse märke varjama.

Suur istutusala on kildudest kokku pandud ja mulle väga armas. Ja mul on plaanis teda veel suuremaks ehitada. Aga võtame asju ikka ükshaaval :)

Selline nägi välja meie suvekodu 2011. aastal. Kohe-kohe on algamas uus aiandusaasta:)