Oh, ja üllatusi oli ikka väga erinevaid. Need taimed, mille talvitumisele värinaga südames sai mõeldud, tulid enamasti talvest rõõmsana ja täie tervise juures. Samas nii mõnedki sellised taimed, mille pärast isegi muretseda ei osanud, said väga karmilt kannatada. Üle pikkade aastate sai mu thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii) ´Erecta´ uuesti pea puukoolist toodud istiku mõõdud. Kui ta noorem oli, siis ikka olid kahjustused suuremad või väiksemad, aga sel aastal pani kukalt sügama kui 130 cm põõsal oli enamus oksi kahjustada saanud.
Samuti sai mu ilusast üsna suurest tiivulise kikkapuu (Euonymus) põõsast väike nunnuke. Alles paar päeva tagasi võtsin käärid ja lõikasin ta vormi. Aeg sealmaal, et pole enam mõtet edasi lükata vältimatut.
Põõsasmaranad olid kevadel ka nii kehva väljanägemisega, et ühe kaevasin välja. Niipalju siis nendest tavalistest puittimedest, mille kahjusid ei osanud uneski ette näha. Samas talvitusid täiesti normaalselt harilik kuldvihm (Laburnum anagyroides), harilik parukapuu (cotinus-coggygria ), nutipõõsas ja hondo magnoolia, ka pisike sieboldi magnoolia ei saanud arugi, et vahepeal tali oli.
Need olid mõned näited kevadistest lugudest puittaimedega. Ma olen tegelikult rohkem lillekasvataja. Puittaimed annavad aiale vajalikud kõrgusmõõtmed, aga lilled - nendele olen ma oma südame jäägitult kaotanud. Juba märtsis on esimesed õied meeli virgutamas. Aga aprill on juba suhteliselt pidulik. Need varakevadised värvilaigud on aias määramatu tähtsusega, kuna enamasti ei ole ilmad veel nii mõnusad, et aiakoristustöid tehes ennast hästi tunda saaks. Just need pisikesed esimesed õitsejad on need nn hooandjad ja kutsuvad mind alati rõõmsal meelel kohale.
Järgmisena meenutan kevadisi muresid. Alustan vanast kiviktaimlast, kus olen jupphaaval muudatusi teinud juhul kui mõned taimed on talvel välja läinud. Nii ka sel aastal, kui mu suureks üllatuseks oli praktiliselt hävinud hiigelmõõdud saavutanud igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens). Ega siis muud teha polnudki, kui labidas maasse ja juurikas välja. Uskumatult suur ja sügav juur oli tal. Põhijuurikas sai tagasi istutatud, mis praegu taastub visalt. Samas läheduses oli kontrolli alt väljunud pisikellukas (Campanula cochleariifolia). Nii et saigi siis seda piirkonda veidi uuendada ja pisikellukat ka korrale kutsutud ja pisut tema kasvuala piiratud. Halvasti olid talvitunud ka aubrieetad (Aubrieta). Nii et seda ilusat vaadet sel aastal polnud, millega ma kevadeti harjunud olen.
Suuremad püsikud on talve päris kenasti üle elanud ja praeguseks juba päris arvestatava suurusega.
Pikalt mõtlesin, milliseid pilte kasutada (ilma ei saa ju kuidagi ). Seekord otsustasin valida näitamiseks erinevad priimulad (Primula). Nii mõnigi neist ei ole kasvama jäänud esimesel katsel. Seda hinnalisemad on nad minu jaoks. Oma suureks üllatuseks avastasin, et polegi kevadel pildistanud neid uhkeid varretu priimula puhmaid. Niisiis alustan priimulapiltidega :) Pildiseeriat alustab Primula marginata ´Linda Pope´
Pildid on selles järjekorras, nagu nad on kevadest siiani õitsema hakanud.
9 kommentaari:
Selle talve kahjustused olid vist kõigil kummalised ja ootamatud. Ja tõsi see on, et peened piiripealsed eksoodid elsid talve naksti üle :) Priimulad on võrratud.
Igaühele oma hingetaimed. Mina lähen just järjest enam puittaimede leeri ja püsikud jätavad järjest külmemaks.
Imeilusad priimulad,järjest enam lähen ma ka nende usku!
priimulad on imelised. Ma tahaks neid ka palju-palju aga mutid kipuvad vahest neid muldama, igavene jama
priimulad on sul uhked ja erilised
Ilus on Su aed ja lilled!
Priimulad on imelised kui neid on palju!
Mind on täiesti lõksu püüdnud lühterpriimulad ja nende esivanemad ja muud lähisugulased.
Priimulad on kenad jah
Postita kommentaar