Aastaring aias III

August aias on juba küpsetes värvides. Kõik taimed on oma maksimummõõdud saavutanud ja õide puhkevad valdavalt suuremakasvulised suve teisepoole õitsejad. Floksisõpradel on rõõmsad ajad saabunud, sest suured puhmad säravad ja uhkeldavad oma külluslike õiekuhjadega. Ma pole neid väga palju oma aeda istutanud, kuna enamasti kipuvad kesksuvel olema põuaperioodid, mis ei ole floksile ( Phlox) meelepärane ja nad kipuvad haigestuma jahukastesse. Selle vastu aitab tuhk, aga kas alati on siis meeles seda õigel ajal kasutada. Teada on, et kui haigusnähud on ilmnenud, siis on juba hilja päästa. Floksidest rääkides, meeldiks mulle punaseõieline floks, aga päris õiget punast õievärvust floksimaailmas ei leidugi. Sel aastal soetasin ühe madalakasvuliste sarjast, mis on heledama punase õievärviga. Ma ei oskagi arvata, miks tahta punast, pole ju sellist käredat värvi lihtne teistega sobitada. Floksiaja meenutuseks foto ühest nimetust taimest, mis on meie aias mitu aastat kasvanud ja peab tõdema, et on üsna haiguskindel.

Sellel aastal jäid oma õitsemisega augustisse minu poolt väga armastatud tulikaliste esindajad käokingad (Aconitum) ja kukekannused (Delphinium). Ma kasvatan sinist käokinga ja selle valgeõielist vormi. Viimane on usin külvaja ja vahel tuleb seemikute rohimise näol päris palju lisatööd teha, aga õiteilu pärast kasvatan teda ikkagi.

 Aed-kukekannuseid on mul kaks omavahel väga sarnast siniseõielist taime. Ühe külvasin juba aastaid tagasi ja teise tõin taimena aeda. Nendega pole suurt muret, seemikuid pole palju, nii et saab nende sini-sinist õiteilu üsna muretult imetleda.

Laugud (Allium) on ühed tänuväärsed taimed. Neid jagub aeda ehtima varakevadest hilissügiseni. Kui arvestada, et lauguperekonnas on erinevatel andmetel 690 - 880 liiki, mis looduslikult kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes,  on valikuvõimalus väga suur.  Augustikuistest õitsejatest valisin näitamiseks  2 liiki, mis on omavahel väga erinevad. 

Jõulise varrega pskemi lauk (Allium pskemense) jätab endast suursuguse mulje ja tal on kaunid valged õied. Selle lauguga käisin paar aastat mööda aeda, et leida talle sobivam koht ja sel aastal sain aru, et oleme koju jõudnud. Või mine sa tea - oli ju suvel niiskust omajagu ja see meeldib talle.

Võrdlemaks erinevust näitan väikesekasvulist sikkimi lauku (Allium sikkimense), mis võlus mu ära juba esimesel kohtumisel oma siniste külluslike õisikutega. Esimese talvitumise järel ei pidanud pettuma, oli palju õievarsi ja õitses kaua. Kahju, et sinine värv fotokale alati meelepärane ei ole, seetõttu jäi ta pildile pisut lillakam kui on tegelik õievärv.  

Eelmistel aastatel oli augustikuises aias liiliatest (Lilium) veel vaid viimased hilisemad õitsemas. Tänavu seevastu oli augustikuine aed liiliaõisi täis. Aegade jooksul olen aru saanud, et suhetes nendega ei ole asjad kunagi kindlad, kuna nende sibulad ei armasta talvist liigniiskust. Mõni aasta tagasi võtsin liiga suureks kasvanud kogumikud üles ja panin osa uuesti maha. Ja tulemus üllatas mind tõsiselt, sest nad ei olnud selle üle üldse rõõmsad ja kevadel tärkas väga vähe sibulaid. Kahjuks ma ei mäleta, milline talv sellele järgnes ja nii ei teagi, mis võiks olla selle põhjuseks.
Tänaseks olen liiliate suhtes tagasihoidlikuma hoiaku võtnud, aga need, mis olemas, teevad meele rõõmsaks. Aasia liilia ´Fire King´on lõõmava punakasoranži õievärviga väga sümpaatne taim.

Kauni liilia (Lilium speciosum) punaseõieline vorm tuli meie aeda ühe armsa sõbra aiast. Novot, tema ongi hiline õitseja ja kirgas punane õis paistab kaugele. Seda liiliat soovisin ma tegelikult tema õiekuju pärast mõtlemata sellele, et tema tõeline väärtus on just hiline õitsemisaeg.

Jaapani rohthortensia (Deinanthe bifida) on meie aeda jõudnud taimevahetuse käigus kaugelt üle lahe ja mul on hea meel, et ta on aias kenasti kohanenud. Õitseb ja laieneb tasapisi. Igati vinks-vonks taim, mis on nagu loodud meie aeda kaunistama.

Sinine õievärv on mind alati köitnud ja vaadates oma pildialbumeid, olen rõõmus, et siniseid õisi jagub meie aeda kevadest sügiseni. Lõpetuseks pildike sügisesest emajuurest, mis on märgiks, et sügis pole enam kaugel.