Meie aia lugu II ehk 10 aastat loomisrõõmu

Küll aeg lendab kiirelt. Tagasi vaadates algusesse tekib paratamatult küsimus: "Kuhu küll need aastad kadusid?" Sellele küsimusele püüan tänases postituses vastust leida. Eelmise ülevaate tegin 2008-2011 aasta tegemistest ja nüüd püüan asjasse selgust tuua, mis sai viimase kuue aastaga tehtud. Pildimaterjale valides ehmatasin isegi ära, et oleme mõne aastaga väga suure töö ära teinud. Olles asja sees, ei saa selle mõõtudest arugi. Nojah, eks mõtlema pani, et kuidas me jõudsime? Välja mõtlesin :) Kuna meie suuremad ehitused olid 2012. aastaks valmis, siis oli aias toimetamas kaks kätepaari. Ma olen aegade jooksul mõistnud, et on tõeline õnn tegelda sellise hobiga koos kaaslasega. Meil pole kunagi olnud muret, et oma ideedega üksi oleks jäänud. Elu jooksul on meil välja kujunenud omamoodi tööjaotus. Taimeteema on minu pärusmaa ja ehituslik pool jääb Aini hooleks. Loomulikult ei tähenda see seda, et me ei arutleks või ei vaidleks asju selgeks. Ja seda mitte ainult ehitiste osas, ka taimeteema tekitab vahel sügavaid läbirääkimisi.

Aga nüüd siis tagasi aastasse 2012. Päris huvitav oli see teekond pilte vaadates läbida. Alustan vaatega, mis pildistatud katuselt. Foto 06.05.12

Paremale jääb sissesõidutee, mis piirneb naaberkrundiga, kus oli väga raskesti hooldatav kallak. Sellest tingituna küpses plaan, et selle mure saab ära lahendada ainult üks korralik tugimüür. Mõeldud-tehtud, nii ta 2012. aastal valmiski.

Läks veel aastake ja ei mäletagi täpselt, meil tekkis pinnase ülejääk. See andis hea idee, et selle materjaliga saab kivimüüri alumise otsa lõpetamiseks rajada kõrgpeenra. Sinna istutasime  väikesekasvulised okaspuud. See mõte meeldib mulle siiani, sest see ala eraldab krundinurgas asuva majandusala. Fotod 2013. aasta sügisest.

Lisan siia veel ühe vaate 2014. aasta sügisest.

Vaade suurele istutusalale 2012. aasta kevadel.

Mäletan, kui tegin eelmist postitust, siis tundus tehtu väga suur olema. See nn suur istutusala ongi aegade jooksul oma piire kõige rohkem laiendanud. Ainult sisemine ümar joon on lugupidavalt oma algset joont hoidnud. 2012. aasta sügiseks rohkem ei jõudnudki, kui ala lõpuosa eemal asuvate väikeste aladega kokku kaevata.

a

Et asi oleks põnevam, sai kaugemasse nurka tehtud nn ringipeenar. See on üks põnev koht, mida aaastate jooksul on mitu korda paremaks tehtud. Sellisena sai see osa 2012.aastal valmis ja ei muutnud teda kuni 2014. aastani.

Fotod septembrist 2014 ja siis oli otsus küps, et tuleb loobuda põõsastest naabriga piirneval alal, kuna muruniitmine oli seal väga ebamugav ja aeganõudev. Lisaks veel kallak naabripoolses küljes, mille hooldus oli puudulik nii meie kui naabrite poolt. Sellest tingituna tekkis uus plaan, kuidas see  probleem ära lahendada. Kiviinimestena mässame kogu aeg kividega ja sealgi tuleb kõrguste vahe lahenduseks müür, mis loodetavasti valmib lõplikult 2018. aastal.

2015. aasta kevadel planeerisime ära piiriala.

See vaade on maja poolt aiale. Likvideerisime sealse kallaku ja lisaks sellele oli seal võimalikära kasutada tiigi kaevamisel tekkivad mulla ülejäägid.

Pruun postirida näitab kätte piiri ja et hooldus muretult kulgeks, tegime ka piirialale aiatee.

2015. aastal olid mõtted pisut teise suuna võtnud ja mu nn ringipeenar vajas väikest uuenduskuuri. Nimelt korjasime ära ringi serva piiravad paekivid ja asendasime need maakividega.

Ringi kõrvale sai osana suurest istutusalast rajatud uus kiviktaimla, mis koos ringipeenraga moodustab kena terviku. Järgmised fotod aastast 2015, neist viimane 2016. Siin leidsid koha meie uhkemad maakivid.

Järgmine foto näitab piiriala aiateed ja esiplaanil 2017. aastal valminud nn piirikoda. See ehitis on aiale juubelikingiks ja asub täpselt kahe krundi piiril. Esiplaanil olev tugimüür on kenasti taimede poolt ära varjatud, selle nurga alt ei märkagi seda.

2012. aastal otsustasime Ainiga, et meie aeda tulevad aiavalgustid. Selleks, et mõte teoks teha, tuli esimesena rajatud aiatee korraks üles võtta ja juhtmed tee alla süvistada. Järgmised fotod septembrist 2012.

Seda tööd ei unusta ma vist kunagi, kuna Ain pidi minema tööle ja asi jäi minu lõpetada. No need kärutäied liiva ja killustikku - andis ikka vedada. Kui valmis sai, olin üliõnnelik. Kivitöö on füüsiliselt väga raske, aga vaatamata sellele olen enda hooleks võtnud aiateede servade vormistamise. See on nii põnev, kui leiad kivile sobiva naabri ja nii muudkui samm-sammult edasi. Nii äge on seljataha vaadata ja rahulolu õnnestunud tööst ongi see, mis paneb unustama kogu füüsilise raskuse, mida kivipaigaldaja töö nõuab.

Suure istutusalaga on tihedalt seotud tiigid ja betoonist väikerajatised. Betooni on meie aias kasutatud mitmel puhul. Suurim projekt on trepp, mis ühendab maastikul ülemise ja alumise tasapinna. See töö algas 2013. aasta kevadel.

Trepitoorik valmis, oli järgmine samm käsipuu valmistamine. See oli mahukas töö, kõik detailid rauast ja pealmine detail sai ühes tükis raudtorust valmistatud. Aega läks, aga augustikuuks ta valmis oligi.

Oktoobriks olid valminud aiavalgustid ja tiigi turvapiire.

Edasine jäi juba aastasse 2014. Tundub, et Ainile oli betoonitöö sedavõrd meeldima hakanud, et lisaks eelnevale sai meie aed rikkamaks mitme pingi jagu.

See on üks võimas pink, mida saab kasvõi päevitustooliks kasutada. Nagu aimata võib, on paksude pingijalgade ehitamisel olnud salamõte, mis on peidus metallist uste taga.  Nimelt ühe jala sisemuses on elektrilahendus, teises veesõlm. Panen siia ühe lähivaate pingist veel, mis tuli mulle tõelise üllatusena meistri poolt.

Suure istutusala lõpus leidsin maa sees nii suure kivi, millest meie ramm üle ei käinud. Arvestades asjaolu, et oleme üsna kaugel tsivilisatsioonist, ei tulnud kõne allagi selle ühe kivi pärast mingit tehnikat kaugelt kohale tellida.  Ain ei lasknud ennast sellest häirida ja ütles, et ka nii saab see kivi meid teenida ja nõnda sai see aluseks väiksele aedniku lauale koos tooliga. Taamal ümarpeenra servas on näha betoonposti ja -mütsiga aiavalgusti.

2013. aastal hakkasime põõsaste istutusala rajama. Oli juba selge, et vana koht pole hea ja uus mõte oligi kordades parem. Seda ala olen siin varem ka näidanud. Esiritta said istutatud pojengid, mis annavad alale hooaja jooksul mitu nägu alates puhkemisest, siis värvikas õitsemine ja peale seda justkui rahulik roheline madal hekk põõsaste ees ja viimane etapp enne suurt sügist on päris rahulik. Pojengid saavad maha lõigatud ja soleerivad põõsad oma sügisrüüs.

2012. aastal olid esimesed põõsad omale sellel alal juba koha leidnud enne, kui tekkis mõte see ala korralikult ära vormistada. 2013. aastal saigi see teoks. Olime just soetanud oksapurustaja ja nüüd siis saigi selle toodangut kasutama hakata põõsaste istutusala multšimiseks.Tänu selle aparaadi muretsemisele olime vabanenud tüütust ja aeganõudvast okste põletamisest. Oksi tekib meil päris palju, kuna meil on sissesõidu tee ääres kraavikallas, kus kasvavad lepad, kased ja mõni pajugi nende seas. See ala toodab kogu aeg liigset võsa, mida tuleb järjekindlalt likvideerida.  

Kui nüüd vaadata, mis taimed viimasel pildil kasvavad, tuleb muie suule. Keskel kena ümar puhmas on pihlenelas "Sem" (Sorbaria sorbifolia) ja temast vasemal taamal äädikapuu (Rhus typhina). See pihlenelas on ülimalt dekoratiivne alates kevadisest tärkamisest kuni sügiseni....aga tal on suur puudus, mis sundis meid temast loobuma. Ilmselt ei juhtu seda mitu esimest aastat, kuni pole juhtunud tema juuri vigastama. Vot siis läheb asi hulluks. Iga natukese maa tagant pistab mullast nina välja uus taim ja ma ei tea, kuhu see asi võiks viia, kui tal lasta segamatult kasvada. Ilmselt on asi lihtsam, kui taim kasvab niidetaval alal. Sel juhul vist ei tarvitse seda märgatagi, et taim on võtnud ette hoogsalt laienema hakata. Meie oma väikses aias ei saa endale lubada selliseid taimi, mida jõuga piirama peab. Äädikapuuga juhtus sama lugu. Kõige naljakam on äädikapuu juures just see, et kui teda juurevõsust kasvama tahad saada, siis esimesel katsel tavaliselt see ei õnnestu. Lisaks juurevõsude rohkusele on ta vähemalt noorena ka talveõrn.  Peale kahjustusi näeb ta väga õnnetu välja. Nii et teine sobimatu taim meie aeda. See sai mõne aastase kasvatamise järel selgeks. Nii ta saigi välja kaevatud, aga sellega asi ei lõppenud. Alles siis nägime selle taime suurt elutahet. Iga juurejupp, mis maasse jäi, hakkas massiliselt võsusid ajama. Oli see alles tegu, tervelt kaks aastat jälgisin seda istutusala ja eemaldasin neid juurevõsusid järjekindlalt. Edasi aga vaated noorele alale 2014. aasta kevadest, kus pinnas oli juba osaliselt kaetud oksamultšiga.

2014. aasta on aegade jooksul kõige suurema mahuga ehitusaasta aias. Valmis tiigisüsteem ja sellega seotud väike mägimaastik, mis omakorda on seotud suure istutusalaga.

2012. aasta sügisesel vaatel on näha, et esimesed kontuurid tulevikuplaanidest olid maastikule joonistunud. Sealt edasi läks enne tükk tühja maad, kui sellega tõsisemalt tegelema jõudsime hakata. Tagasi vaadates on omalegi mõni pisiasi üllatuseks: "Ah, et nii saigi see või teine pisiasi tehtud!"

Nüüd lähme pildis tagasi aastasse 2014.

Esimesena valmis alumine väike veesilm ja selle naabruses olevad astmed järgmise veesilmani.

Sillalune tiik on mõõtudelt suurem.

Kui vaadata sellele alale maja poolt, on vaade juba päris muljetavaldav.

Ehitamise hetkel ei arvanudki, et me sellise võimsa lindude spaa rajame. Soojal suvepäeval on seal vilgas tegevus. Suplevad ja naudivad madalat vett. See on tõeline vaatemäng, mille nägemiseks ei pea kaua ootama. Piisab paarist minutist ja kohal nad ongi.

Järg on jõudnud suure tiigi kaevamiseni. Oli see alles suur töö. Lõputud kärutäied pinnast, mis sealt välja kaevatud sai leidis uue koha. Kahjuks pole ma märkmeid väga täpselt teinud ja ei teagi täpselt, kus vabanevat pinnast kasutatud sai. Mingi osa pinnasest sai suure istutusala laiendusel rajatud uue kiviktaimla maastiku kujundamisel kasutatud. Suure tiigi kaevamine juunis 2014.a.

Eraldi meenutamist väärt on betoneerimine, kus oma pere oli esindatud täismahus ja tööülesanded olid omavahel kenasti jagatud. See oli töö, mille pidi ära tegema järjest ilma pikemat pausi tegemata.

Betoonist servade valu oli ühe tööetapi lõpp, mis andis aednikele-ehitajatele mõnepäevase vabaduse. Läksime Hiiumaale puhkama ja jätsime poolelioleva töö selleks ajaks tahenema.

Lõpptulemus on pildile saanud augusti alguses. Esialgu tundus küll väga kivine, aga aeg teeb oma töö. Tänaseks on kivine pind osaliselt sammaldunud ja mõjub loomulikuna. Tiigis kasvavad vesiroosid ja nende õitsemine pakub võrreldamatut ilu.

Tiik suvel 2017. Vahepealsel ajal on tiik saanud omale saarekese, millel elab meie aiahaldjas.

Trepi naabrusesse tekkis kaevetööde käigus mõnus kuplike, mis oli nagu loodud selle koha peale. Fotod juuli kuni august 2014.

Kivid paigas ja mägitaimedele sobiv mullasegu vahel, oligi aeg istutama hakata. Esialgu oli mulje väga kivine, kuna noored taimed on väiksed ja aeglasekasvulised. Foto juunist 2015.

Augustikuuks on valminud meie väike mägiloss, mis sai ehitatud praktilisest vajadusest tingituna. Selle sisse on paigutatud veesõlm.

2016. aastaks on taimed sirgunud ja ala hakkab mõjuma loomulikult.

Teema lõpetuseks vaade tiigitaguse müüri kivide vahel asuvale mägionnile.

Nüüd tagasi 2014. aastasse. Suve lõpuks oli veesilm valmis ja oleks pidanud endaga igati rahul olema. Võta näpust, peas oli nii tugevalt järgmine plaan, et see sai nagu  möödaminnes sügisel teoks. Rajasime kuuseheki ja põõsaste istutsala vahelisele alale rabaaia. Olime seda teiste tegemiste vahel jõudumööda planeerinud, maapind oli ette valmistatud ja turbapätsid ootasid paigaldamist. Kui asi on läbi mõeldud, siis polegi muud, kui turbapätsid paika ja oodata tellitud turbakoormat. Juurikad tõime ühest rabaservast. Sellest aiaosast on saanud mu üks lemmikkohti. Põõsaste ala sai ka tagumisel küljel piirded ja sinna moodustusid mõnusad sopid varjutaimedele. Kahe ala vahel on mõnus pehme turbane aiatee. Mõned vaated vastrajatud rabaaiale septembrist 2014.

Viimane foto oktoobrist 2014.a.

2015. aasta varakevadel olen enne põõsaste lehtimist teinud ühe kaugvaate rabale. Põõsad on veel raagus ja kenasti näha. Ups, üks väike päkapikk on ka sinna asja uurima läinud :)

Järgmised vaated on 2016. aastast. Vaade hakkab juba ilmet võtma. Ala on üsna suur ja rabataimed pole just kiire kasvuga. Nii et aega ja kannatust!

Lõpetuseks üks foto 2017. aasta kevadest.

2017. aasta oli mõnus, selline rahulikus tempos kulgemine. Ei puudunud ka sel aastal meil põnevad ettevõtmised, aga istutsalade osas suuri muutusi ei toimunud. Sain siiski ühe varjupeenra võrra rikkamaks. Sinna said taimed sügisel istutatud ja vaatame, kuidas nad talvituvad. Eks kevadel näeme, mis selle kohta öelda on. Teisalt, ma nautisin seda hooaega väga, oli aega mõtiskleda, pildistada ja lihtsalt nautida oma aeda.