Elu üksildases kohas jõe kaldal....

..... on minu jaoks peale pikka ja tubast talve väga mõnus vaheldus. Seal on lilled ja imelised hommikud kohvitassiga päikselisel terrassil.  Nii hea on mõlgutada mõtteid ja pidada plaane ning nautida päikesepaitust põsel. Jumaldan neid hommikuid :)
Sel korral räägin nendest tegelastest, kellega maal olles kohtun ja kes omamoodi seltskonda pakuvad. Olen maal sageli päris üksi, seltsiliseks kohalikud asukad. Linnukestest on linavästrikud hästi vahvad tegelased. Kui ma aias liigun, siis nemadki alati nähtaval kohal.

Metsvindi on tütar pildile püüdnud :)

Kui lindudest sai alustatud, siis jätkan nendega. Meie kodulindudena käituvad pardid pakuvad palju häid emotsioone. Nad tunnevad ennast meie juures nii koduselt, et võivad isegi terrassilt tuppa piiluda :) Olen neid ka jäädvustanud erinevates olukordades.

Viimane pilt on mu lemmik. Pardipere vesiroosides :)
Elamusi pakkus pääsupere kasvamise jälgimine. See oli esimene kord, kui nende pesa oli sellises kohas, et õnnstus neid vaadelda. Nad on väga umbusaldavad ja neid peab vaatama ülimas vaikuses. Muidu emalind lihtsalt ei tule pesa juurde.

Siilidest on ka mõned toredad pildid. Mul on kahju ainult, et eelmisel suvel ei näinud ma neid kordagi. Eelmistel aastatel oli neid palju. Huvitav, kas pikk talv neile kahju tegi või oli selleks mõni teine põhjus.

See siilipoiss oli küll nii julge, et testis materjali, millest kummik valmistatud on :)
Ülejõe on meil hobuste karjamaa. Kahjuks on jõeäär teisel kaldal nii metsistunud, et nad väga lähedale enam ei tule. Need pildid on aastast 2011. Huvitav on see, et hobused on küll vist meie külaliste vaieldamatud lemmikud. Väiksemaid tegelasi ilmselt lihtsalt ei osata märgata ega näha :)

Sügise lähenedes olen mitmel aastal abihoone seinal kohanud ühte liblikat, ehk ööliblikas :) võiks ta olla. Teda on vahva jälgida, sest on selline aeglane ja rahulik. Kui kord juba omale koha valinud, kus ennast esitleda, siis jääb sinna tundideks. Olen teda korduvalt pildistada üritanud, aga tulemused jäänud üsna nadiks. Sellegipoolest ühe pildi valisin, et teda näidata. Hoolimata tagasihoidlikust värvist on tal väga elegantne ja siidine välimus :)

Järgmine situatsioon on mulle mõistatuseks. Meie kiviktaimlas avastasin kevadel vesiroti surnukeha. Huvitav, mis temaga küll juhtus ja enam veel, et tuli niimoodi maapinnale surema? Samas on see loodus ikka hämmastav. Temale lähenes juba ka metsa-raisamatja. See on väga tegus mardikas, kes lendab kaugelt kohale kui tunneb surnud looma lõhna. Raisamatjate nimi viitab nende elutegevusele. Just nimelt matavad nad pisiimetajate korjused maha. Emane mardikas muneb munad korjuse ümber ja sellest toituvad nende vastsed.

Vastupidiselt sellele, et siilid olid möödunud suvel kadunud, oli väga palju konnasid. Muru niitmisega olid tõsised raskused. Kahju ju nendest :)

Mõned pildid ka mummudest-putukatest. Neid leidub õitel ikka :)

Postituse lõpetuseks pilt kevadisest suurveest 2011. aastal. Sel aastal pole praktiliselt talve olnud ja jääb vahele ka meie viies aastaaeg kevadise suurveega.