Sügis aias ja metsas

Sellel aastal oli pikk, suhteliselt soe ja vähese vihmaga sügis. Sügisvärvid olid kuidagi kahvatumad kui möödunud aastal. Ühed erksamate sügisvärvidega põõsad on thunbergi kukerpuud. Ootasin nende värvumist kuni viimse hetkeni. Tasus ootamist :)

Usun, et iga aedniku jaoks on hindamatu väärtusega esimesed varakevadised õied ja sügisel need viimased, mis lisaks puude-põõsaste värvikirevatele rüüdele pakuvad silmailu ja lisavad kontrasti. Kaunis krookus ületas kõik ootused. Ta kasvab mu aias teist aastat. Selle lille eeliseks on ülipikk õitseaeg ja ta talus mehiselt esimese külmalaine vintsutused. Vähemalt kuu aega oli ta uhkelt õites.

Must lumeroos hilise õitsejana on ka sügisese aia ehteks ja rõõmuks. Lisaks sellele on tal lehtdekoratiivne väärtus - ilus läbi kogu hooaja.

Igihaljad padjandid on igal ajal ilusad. Olemas on talvekahjustuste oht, aga kui kerge kuuseoksake päikesevarjuks peale panna, on lootust, et kevadel ka ilus. Nende edukas talvitumine sõltub suuresti sellest, milliste ilmaoludega talv tuleb üle elada. Paar aastat tagasi külmumata maale tulnud lumi tegi neile väga palju kahju. Kevadel olid padjandid justkui liimitud vastu maad. Nad muidugi aja jooksul taastusid, aga kevadine ilus õitsemine jäi sel korral vahele. Pildile sai püütud harkjas asorell. Ta on mul ehk 5 aastat kasvanud ja mingeid probleeme pole temaga olnud. Laieneb tasapisi, on oma korrektse olemisega hea ja ümbritsevat kirevust tasakaalustava olemisega taim.

Liivatee puhmas on roheliseks värvunud lehtedega võrseid, justkui plaaniks vastu talve veel õitsema hakata :)

Möödunud suhteliselt keeruliste ilmaoludega talve elasid üle luuderohu võrsed, mis on sihi kõrgustesse võtnud.

Viimastel aastatel on saanud suurema tähelepanu osaliseks samblad ja samblikud, mida peeti aia nuhtluseks ja püüti iga hinna eest nendest vabaneda. Õnneks meie aia lugu kulgeb koos sammaldega ja tunneme nendest rohelistest tutsudest kividel suurt rõõmu. Polegi varem neid pildile püüdnud ja siin väike ülevaade nendest. Kahjuks ei tunne seda samblamaailma, nii et arenguruumi on :)

Sellesse nädalalõppu mahtus ka väike reis kivihunnikut uurima, mis kurvalt ja üksildasena väikse metsatuka veeres huvilisi ootab.

Kui mets juba nii käegakatsutavas kauguses on, siis tuleb ikka sealgi vähe ringi vaadata. Seekord leidsin ühe toreda seenekogumiku. Seeni ma ei tunne, aga vaadata ikka tore ja antud juhul pilt muljetavaldav :)

Metsaveerel seistes jäi silma muudki. Las pildid ise räägivad :)

Tasapisi liigume vastu talvele ja ilmselt nii rohelist pilti selle aastanumbri sees enam ei näe.