MEIE AIA LUGU JÄTKUB.....

Viimane aiateemaline postitus jäi juba möödunud aastasse. Ma olen osanud oma suvise aja nii aktiivselt sisustada, et siia kirjutamiseks jääb aina vähem aega. Suveaeg on meil üsna lühike ja aiahullude suurim soov on võimalikult palju osaleda selleteemalistel üritustel. Minu lemmiküritused on kindlalt Võhma juurikas, Tartu botaanikaaia püsikutepäev ja Võhma lillepäev. Viimane küll väiksem ja vähemtuntud, aga need lillenäitused on iga aastaga uhkemad. Viimane näitus oli varjuaia taimedest. Ei liialda, kui ütlen, et see jättis nii sügava mulje, mida on keeruline sõnadesse panna. Ma kahtlen, kas meie väikses Eestis ongi nii uhket näitust tehtud. Lisan siia foto näitusest.

Aalujate kokkutulek on väga äge üritus, milleks pool suve ettevalmistusi tehakse. Ma olen selle kohta alati öelnud, et kui juba Aalujalt oled mingi taime kohta midagi küsinud või uurinud, siis võid päris kindel olla, et see kokkutulekul su taimekasti  tee leiab :)
Pidin ju aiast rääkima, aga sissejuhatus venis pikale. Tänaseks on seis selline, et peaaegu kogu ruumikasutuse võimalused on planeeritud ja kevadesse jääb veel suure istutusala laiendus naaberkrundi piirini. Selle vajaduse on tinginud eelkõige see, et mingi kitsa riba hooldamine on tülikas ja töömahukas.
Suurim saavutus 2014 on kindlasti veesilmade valmimine. Esimene mulje jätab küll ehk natuke liigkivise mulje, aga kasvavad taimed lahendavad selle probleemi. Koos veesilmaga saime ka oma isikliku kivimäe. Sügis pole ehk parim aeg, aga sai istutatud hulk mägitaimi. Nad on mu meeled ja mõistuse vallutanud :) Ootan juba põnevusega kevadet.

Kivimäest vasemale jääva osa kõrguste vahe lahendasime tugimüüridega. Enese üllatuseks pole ma teda pildistanud, aga midagi siiski leidsin.

Eelmisel aastal jäin ilma oma punasest epimeediumist. Teda oli tabanud ringiviirus ja otsustasin ta välja kaevata. Sellel kevadel oli hukkunud üks tore liivatee ja see ajendas vana kiviktaimla seda osa kriitilise pilguga üle vaatama. Juunikuise puhkuse ajal üksi maal olles saigi asi ette võetud. Siinkohal on mul olemas ka vanast kujundusest pilt. Nii et enne vana ja siis uus :)

2013. aastal sai rajatud põõsaste istutusala. Alguse sai see mõned aastad tagasi arukase ette istutatud siberi kontpuust. Lõpuks kogunes sinna juba rohkem põõsaid ja polnud enam lihtne nendevahelist ala niita. Nii saigi see ala piiritletud ja paks ajalehe kiht alla, mulda peale ja lehtpuumultš peale. Põõsaste ette istutasime pojengid. Nii sündis kaks ühes lahendus.

Sügisene vaade on rõõmsavärviline - aia kolmas aastaaeg :)

Eelmisel suvel hakkas mõte peas tööle, et peaks ka hapulembestele taimedele oma kasvukoha looma. Juba varakevadel sai soetatud turbapätse, mis sugugi ei tähendanud seda, et kindlasti selle aiaosa rajamiseni jõuame. Siiski, korralik eeltöö turba saamiseks tehtud ja nii see septembris sündiski. Suur tahe oli see sügisel ära teha, et kevadeni vajuda saaks ja vajadusel turvast enne tõsist istutamist lisada.

Taamal sügisrüü selga tõmmanud Rhododendron schlippenbachii.

See suvi oleks justkui lõputu olnud, nii palju jõudsime teha. Viimasena tuleb jutuks, kuidas looduse vingerpussid oma kasuks keerata. Suvel, täpsemalt juunis puhkuse ajal olid kole-koledad ilmad. Sadas ja liiga külm oli see elu mu jaoks. See andis võimaluse aias suuri muutusi teha, kuna taimed ei saanud arugi, et neid ümber istutati. Selles ümarpeenras nagu miski häiris, aga oli vaja kõrvalseisja abi selleks, et aru saaks, mis on valesti :) See ei olnud suur töö, kestis kokku paar tundi, aga sain rahulolu kordaläinud muudatusest. Paar pilti muudab asja olemuse arusaadavaks.

See on pildistatud sügisel 2013a.

Ja kui nüüd taimed veel kasvuhoo sisse saavad :) Pildil Penstemon davidsonii

Lõpetaks paari pildiga eelmise aasta suurprojektist - pikast kivimüürist.

Nii ta kohe-kohe lõpebki, aia-aasta 2014.

Puhkus saartel

Puhkus ammu möödas ja muljed kirja panemata. Olid ilusad ilmad juulis ja suuremad ettevõtmised aias teoks saanud, tundsime, et perepuhkus tuleb enne ette võtta, kui töökohustused ajavõimalusi piirama hakkavad. Nii saigi varustus autosse pakitud, lapsed kaasa ja sõit Hiiumaa poole võis alata. Ega me väga kiirustanud, oli juba õhtu, kui kohale jõudsime.

Plaan oli selge, et külastame kindlasti Vaemla villavabrikut, kus perefirma Hiiu Vill ehtsast villasest käsitööd meisterdab ja neid müügiks pakub. Villavabrik tegutseb ainsas Vaemla mõisast allesolevas majas, mis on algselt ehitatud heinaküüniks. Lahked käsitöölised võtsid meid vastu ja tutvustasid oma valdusi. Seal oli põnevust küllaga. Vanad seadmed - kraasid, heidemasin ja villahunt on Poolast toodud ja ilmselt 19. sajandil valmistatud. Nendega tehakse veel tänasel päeval tööd ja seda on võimalik huvilistel näha.

Nii toredast kohast ei tulda ilma meenet kaasa ostmata ära. Nii meiegi, valida oli palju, aga valituks osutusid randmesoojendajad, mida jahedal ajal hea kasutada ja meenutavad tublisid Hiiu naisi, kes nad on valmis kudunud ja mustridki peale tikkinud :)

Käsitöölised on väga praktilised ja kasutavad kõik materjali lõpuni ära. Pildile on jäänud poe väljapanekust mõned toredad mänguasjad, mis on jääkidest valmistatud. Kuigi jah, kõige tillemad meened olid imepisikesed hiired, mis suurepäraselt kiisude leluks sobivad.

Kes juba Hiiumaale sõidab, ei jäta käimata Ristimäel. Ristide valmistajad on väga leidlikud olnud. Oli väga erinevaid tehnikaid kasutatud ja muidugi lõpmata palju lihtsaid riste. Sealt ka pildimeenutus.

Taimehuvilise turistina käisin enamus aega pilk taimestikule suunatud. Ja oli, mida vaadata :) Loodan, et ei eksi, ilmselt oli see metsaserv karulaugu kasvukoht.

Kõpu tuletorn ja selle lähiümbrus kenasti hooldatud ja tuletorni kohvikus hea aeg maha võtta ja lihtsalt nautida ilusat suve ja puhkust :) Lisaks vaade tornist, mida võibki imetlema jääda.

Ristna tuletorn ei ole külastajatele avatud, aga uudishimulikena käisime seda ikka vaatamas. Muljed ümbrusest said pildile jäädvustatud ja saavad ka siia talletatud :)

Torni lähistel metsaraja ääres oli selline tore skulptuurikene :)

Huviga pildistasin taimi, mida mandril just sageli ei kohta.Massiliselt kasvab harilikku kuldkanni.

Üks väga põnev taim on merihumur. Ma ei teadnud-tundnud teda, aga suur soov oli temast rohkem teada. Ta on igati nii korrapärase välimusega ja jäi mu meeltesse. Nii ma ette võtsingi ja uurisin ta kohta rohkem. Ta on paksude lihakate lehtede ja vartega taim, kasvab klibustel mererandadel soolases pinnases. Ta juured võivad ulatuda kuni 10 meetri sügavusele, et rasketele kasvutingimustele vastu pidada. Panen siia ka lingi, kus teda kenasti kirjeldatakse: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/mhumur.htm

Olen kuskil rannaalal pildistanud taime nii, et isegi ei mäleta seda hetke. Pilti vaadates tundub, et tegu võiks olla hariliku maavitsaga.

Liiv-vareskaer rannaklibus oma valkjate karedate lehtedega uhkeldamas. Naabriks jälle merihumur :)

Rand-põisrohi

Merikapsas

Randaster

 Rand-seahernes jäi ka mu pilgu ette. Ja üleüldse ütleks nende rannataimede kohta, et nad näevad väga head ja lopsakad välja. Justkui polekski neil ei haigusi ega kahjureid.

  Järgmiseks lauk meie loodusest, pakun, et see võiks olla metslauk.

Soopihl, mis on meie looduses tavaline, aga hinnatud oma raviomaduste poolest. Karepa ravimtaimeaia perenaise sõnul tehakse sellest salvi, mis aitab selja- ja liigesehädade korral.

Lõpetuseks paar pilti meie looduse pärlitest - käpalistest :)

Elu üksildases kohas jõe kaldal....

..... on minu jaoks peale pikka ja tubast talve väga mõnus vaheldus. Seal on lilled ja imelised hommikud kohvitassiga päikselisel terrassil.  Nii hea on mõlgutada mõtteid ja pidada plaane ning nautida päikesepaitust põsel. Jumaldan neid hommikuid :)
Sel korral räägin nendest tegelastest, kellega maal olles kohtun ja kes omamoodi seltskonda pakuvad. Olen maal sageli päris üksi, seltsiliseks kohalikud asukad. Linnukestest on linavästrikud hästi vahvad tegelased. Kui ma aias liigun, siis nemadki alati nähtaval kohal.

Metsvindi on tütar pildile püüdnud :)

Kui lindudest sai alustatud, siis jätkan nendega. Meie kodulindudena käituvad pardid pakuvad palju häid emotsioone. Nad tunnevad ennast meie juures nii koduselt, et võivad isegi terrassilt tuppa piiluda :) Olen neid ka jäädvustanud erinevates olukordades.

Viimane pilt on mu lemmik. Pardipere vesiroosides :)
Elamusi pakkus pääsupere kasvamise jälgimine. See oli esimene kord, kui nende pesa oli sellises kohas, et õnnstus neid vaadelda. Nad on väga umbusaldavad ja neid peab vaatama ülimas vaikuses. Muidu emalind lihtsalt ei tule pesa juurde.

Siilidest on ka mõned toredad pildid. Mul on kahju ainult, et eelmisel suvel ei näinud ma neid kordagi. Eelmistel aastatel oli neid palju. Huvitav, kas pikk talv neile kahju tegi või oli selleks mõni teine põhjus.

See siilipoiss oli küll nii julge, et testis materjali, millest kummik valmistatud on :)
Ülejõe on meil hobuste karjamaa. Kahjuks on jõeäär teisel kaldal nii metsistunud, et nad väga lähedale enam ei tule. Need pildid on aastast 2011. Huvitav on see, et hobused on küll vist meie külaliste vaieldamatud lemmikud. Väiksemaid tegelasi ilmselt lihtsalt ei osata märgata ega näha :)

Sügise lähenedes olen mitmel aastal abihoone seinal kohanud ühte liblikat, ehk ööliblikas :) võiks ta olla. Teda on vahva jälgida, sest on selline aeglane ja rahulik. Kui kord juba omale koha valinud, kus ennast esitleda, siis jääb sinna tundideks. Olen teda korduvalt pildistada üritanud, aga tulemused jäänud üsna nadiks. Sellegipoolest ühe pildi valisin, et teda näidata. Hoolimata tagasihoidlikust värvist on tal väga elegantne ja siidine välimus :)

Järgmine situatsioon on mulle mõistatuseks. Meie kiviktaimlas avastasin kevadel vesiroti surnukeha. Huvitav, mis temaga küll juhtus ja enam veel, et tuli niimoodi maapinnale surema? Samas on see loodus ikka hämmastav. Temale lähenes juba ka metsa-raisamatja. See on väga tegus mardikas, kes lendab kaugelt kohale kui tunneb surnud looma lõhna. Raisamatjate nimi viitab nende elutegevusele. Just nimelt matavad nad pisiimetajate korjused maha. Emane mardikas muneb munad korjuse ümber ja sellest toituvad nende vastsed.

Vastupidiselt sellele, et siilid olid möödunud suvel kadunud, oli väga palju konnasid. Muru niitmisega olid tõsised raskused. Kahju ju nendest :)

Mõned pildid ka mummudest-putukatest. Neid leidub õitel ikka :)

Postituse lõpetuseks pilt kevadisest suurveest 2011. aastal. Sel aastal pole praktiliselt talve olnud ja jääb vahele ka meie viies aastaaeg kevadise suurveega.