Päev enne esimest tõsisemat öökülma sai fotokaga väike ringkäik tehtud Viljandi ühes mõnusamas elurajoonis. Tegin ka mõned klõpsud ja tahan siin oma muljeid jagada.
See maja on ajaloohõnguga ja saanud omale lõpuks ka lootustandva omaniku. Krunt on suur ja sellest võiks saada üks väga vaatamisväärne objekt.
Hariliku ebatsuuga allee Uuel tänaval. Kui mu mälu ei peta, siis on see rajatud 1930datel aastatel. Kahju on ainult sellest, et igal aastal võetakse sellest uhkest reast puid maha.
Rikkalikult viljunud harilik kikkapuu. Pole varasematel aastatel teda küll sellisena märganud.
Mis puu see on :)
Harilik lumimari. Mõjub päris värskendavalt hallis sügispäevas. Kuigi jah, see pildistamise päev oli üsna päikseline.
Lehised rõõmustavad meid küll sügisel kõige kauem oma särava kollase sügisvärviga. Hariliku kuuse kõrval tuleb kontrast suurepäraselt esile.
Nüüd veel paar pildikest minu linnaaiast. See on küll peaaegu olematute mõõtmetega, aga mõni asi mahub siingi kasvama:)
Üldiselt ma ei kasvata suvililli, aga linnas mõni ikka tavaliselt on. Siin on ühed parimad suvililled lõvilõuad, kes pole eriti külmakartlikud ja on sügisel ühed viimastest, kes veel oma õisi näitavad.
Krüsanteemid on ikka võrratud. Nad on ka ühed väga head vaasililled. Need on ühed vähesed, keda raatsin vaasi tuua. Suvel on lilli palju ja ei tunne vajadust neid tuppa tuua. Sügis seevastu on juba õitevaesem ja minus tekib alati soov neid imetleda rohkem, kui jaheda ilmaga õues seda teha jaksaks.
Meie pukspuu, kes juba pea kümme aastat ehk linnas kasvanud on ja siiani ilma igasugu kahjustusteta hakkama saanud. Kasvukoht on piisavalt varjuline ja külma ning tuulte eest kaitstud. Me pole teda veel kunagi katnud ei külma ega päikese eest ja kõik OK. Ainuke hool on viimasel kahel kevadel olnud see, et olen sügavast lumest välja kaevanud vältimaks õhupuudust.
Seevastu maal ei ole asjad nii lihtsad. Seal krunt on avatud tuultele ja päikesele. Tuleb oodata, millal puittaimed sirguvad, et hellikumatele naabritele turvet pakkuda. Sel suvel siiski viisime noore pukspuu maale ka ja sai teda nüüd pisut turvatud ka. Nii et kevadel näeme:)
Selle pildiga lõpetan. Olen lausa võlutud ´Aspirin´ist. On ikka tubli ja ilus roos. 9. novembril lõikasin teda tagasi ja viimased õied on sellel pildil.
2 kommentaari:
Aitäh Helle!
Palju innustust annab, kui vanad Tegijad saavad aega ka vaadata uusi blogijaid ja neid kommenteerida.
Ah, ma olen üsna noor tegija nii blogis kui aiandusmaastikul. Teema on muidugi väga südamelähedane ja huvitav on jälgida, kuidas teised toimetavad.
Teie blogi lugedes mõtisklesin pingsalt, et huvitav oleks teada, mitu aastat Teie oma aeda olete rajanud ja seal toimetanud. Aed on ju üsna suureks kasvanud. Aga eks omast käest ole teada, et kui taimed kasvavad ja silmailu pakuvad, siis see ongi see, mis innustab.
Postita kommentaar