Peale sellist suurüritust nagu "Võhma juurikas" oli aias tegemist küllaga. Eks oli natuke eeltööd ka tehtud, aga et see inimene on juba kord loomu poolest ahne, siis tuli veel enam pingutada. Aga sellega olen ma harjunud, kuna viimased aastad on kõik sellise kiire tempoga kulgenud. On ju korduvalt mööda Eestit ringi sõidetud ja teiste aednike töid ja tegemisi vaatamas käidud. Need külastused lõpevad tavaliselt ikka nii, et labidas maasse ja külalistele taimekotid koju kaasa pandud. Aitäh kõigile lahketele aednikele, kes oma taimekesi rõõmuga jaganud on! Arvestades asjaolu, et püsikud üsna kiiresti kasvavad ja paljunevad, on ka meie aias juba jagamise võimalus olemas:)
Nüüd lisan veel mõned sügisesed aiapildid ka.
Lähis-kirbutatar -
Persicaria affinis
Õitsemise ajal ilus, aga pool suve pole tal küll eriti esinduslik välimus. Ta mul alles teist aastat kasvab ja siis kui ma eelmisel aastal ta Võrumaalt sain, ei osanud seda ette näha, lihtsalt meeldis :) Aga elame-näeme.
Istutasime ümber põõsaid, mis olid enne püsikutega ühes istutusalas, aga hakkasid liigselt laiutama. Nüüd on veel otsustamise küsimus, kuidas see ala ära viimistleda. Õnneks on veel talveaega küllaga, et asi lõpuni selgeks mõelda:)
Tihtipeale jõuavad kevadised õitsejad veel sügiselgi oma õisi näidata, kui selleks piisavalt pikk ja soe ilmastik juhtub olema.
Järgnevalt esitlen veel mõned sügisesed õied.
Selle päeva tööd-tegemised lõpetab foto, kus meie neljajalgne sõber valvab vastistutatud mikrobiootat. Aeg oli küll istutamiseks üsna riskantne, aga nagu näha, pole talv veel tänaseni kohale jõudnud:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar