Selle aasta talv pakub üllatusi. Esimene ehmatus oli, et jälle sula maa peale paks lumi sadas ja hirm selle ees, et närilised selle paksu vaiba all pidutsevad ning kõik ära närivad, mis nende teele jääb on nüüdseks ajalooks saanud. Praegu polegi selget arusaama, kas peaks muretsema või on asjade käik parem kui varem. See ilmselt saab meile õige pea selgeks. Ideaalis võiks ikka veidi külma teha ja lumi uuesti maha tulla. Siis ehk talvituksid taimed paremini ja oleks inimestel ka rohkem talverõõme. Sellise sulaga ja veel mõni päev tagasi olnud kiilasjääga ei saa küll kiidelda, et talv tore on :) Peab ju nii palju sellele keskenduma, et murdmata kontidega punktist A punkti B jõuaks :)
Nüüd on siis murepunktid üle käidud ja võib muljetada seda, mis maal silma jäi. Olin üllatunud, et sellest paksust lumest oli kohe väga palju ära sulanud. Jõgi on lahti ja isegi paar arglikku päikesekiirt piilus pilve vahelt. Võrreldes sellega, kui eelmistel talvedel on aed olnud paksu lumevaiba all, siis nüüd peaaegu lumeta tundus silmale aia välimus kuidagi räsitud. Raske on seda õiget väljendit leida. Klõpsisin mõned pildid ja talletan siia, et oleks hiljem hea vaadata, milline oli aed 5. jaanuaril 2013.
Päris huvitav, kas kevadel ka see luuderohu võrse veel elujõuline on. Päris mitu aastat on kulunud, et jõuaks mööda puud üles suunduda.
2 kommentaari:
Ei ole see aed sul midagi nii räämas, päris ilus sellise aastaaja kohta. Mis puu küljes see luuderohi sul ronib? Kas puu koores on nii tugev külmalõhe või mis kahjustus seal paistab? Aga edu ja jaksu ikka, Helle ja Ainike!!!
Mu meelest on ka päris kena, vähemalt maa on valge, meil on siin kõike- paljast maad, lund ja jääd. Ma arvan, et luuderohud Sul ronima ei hakka, nad siin sisemaal rohkem pinnakatjad, siis kasvavad küll kenasti.
Eks kevadel muljetame, vahetame mõtteid ja vaatame, kui palju uutele tulijatele ruumi on tekkinud.
Postita kommentaar