22.09.2011

Mõned pildid sügisesest aiast.

Siidpööris - Miscanthus
See on väga kaunis kõrreline. Sain ta kevadel ja suve jooksul edenes ta kenasti. Õisiku pilt on tehtud 1. oktoobril.

Puishortensia viimased õied.

Nooruke pukspuu, mis kiviktaimlasse istutatud sai.

Helmikpöörised on ka väga kaunid oma habraste õitega, mis pealegi väga kaua ilusad püsivad.

Uskumatult pikaajaline õitseja on ikka see karpaadi kelluke.

Siin on küll asjakohane abi paluda. Ma ei oska sellele iludusele nime anda. Äkki kegi teab seda taime ja saab mind aidata:)

Lisan ka paar vaadet suvel laiendatud kiviktaimlast.

Õhtu lõppes selliselt.

18.09.2011

Peale sellist suurüritust nagu "Võhma juurikas" oli aias tegemist küllaga. Eks oli natuke eeltööd ka tehtud, aga et see inimene on juba kord loomu poolest ahne, siis tuli veel enam pingutada. Aga sellega olen ma harjunud, kuna viimased aastad on kõik sellise kiire tempoga kulgenud. On ju korduvalt mööda Eestit ringi sõidetud ja teiste aednike töid ja tegemisi vaatamas käidud. Need külastused lõpevad tavaliselt ikka nii, et labidas maasse ja külalistele taimekotid koju kaasa pandud. Aitäh kõigile lahketele aednikele, kes oma taimekesi rõõmuga jaganud on! Arvestades asjaolu, et püsikud üsna kiiresti kasvavad ja paljunevad, on ka meie aias juba jagamise võimalus olemas:)
Nüüd lisan veel mõned sügisesed aiapildid ka.

Lähis-kirbutatar - Persicaria affinis
Õitsemise ajal ilus, aga pool suve pole tal küll eriti esinduslik välimus. Ta mul alles teist aastat kasvab ja siis kui ma eelmisel aastal ta Võrumaalt sain, ei osanud seda ette näha, lihtsalt meeldis :) Aga elame-näeme.

Istutasime ümber põõsaid, mis olid enne püsikutega ühes istutusalas, aga hakkasid liigselt laiutama. Nüüd on veel otsustamise küsimus, kuidas see ala ära viimistleda. Õnneks on veel talveaega küllaga, et asi lõpuni selgeks mõelda:)

Tihtipeale jõuavad kevadised õitsejad veel sügiselgi oma õisi näidata, kui selleks piisavalt pikk ja soe ilmastik juhtub olema.

Järgnevalt esitlen veel mõned sügisesed õied.

Selle päeva tööd-tegemised lõpetab foto, kus meie neljajalgne sõber valvab vastistutatud mikrobiootat. Aeg oli küll istutamiseks üsna riskantne, aga nagu näha, pole talv veel tänaseni kohale jõudnud:)

VÕHMA JUURIKAS

17.09 toimus teist aastat järjest Võhma sügisene lillesibula laat. Seal olid peale lillesibulate saada ka püsikud ja viljapuude istikud. See on üritus, millest kindlasti saab traditsioon. Mul on hea meel, et see üritus on viljandimaalastele peaaegu koju kätte toodud. Eelmisel aastal ma külastasin ka seda üritust ja olin lausa sõnatu sellest õhkkonnast ja muidugi ka taimevalikust, mida seal pakuti. No sel aastal ma juba läksin päris teadlikult ja kindla plaaniga sealt huvitavaid asju kaasa saada. Ega pettuda ei tulnudki:) Veetsin laadaplatsil mitu tundi ja nautisin seda melu. Sai palju suheldud taimemüüjatega ja ka praktilised nõuanded olid saadaval. Taimepakkujad olid meie aiandusmaastikul tuntud ja teenekad. Neid nimepidi üles lugema ma ei hakka, äkki kellegi unustan:) See üritus on selline, kuhu koguneb üle vabariigi taimehuvilisi kokku. Hea kohtumispaik. Seal kohtusin ka Deiaga. Meil on alati huvitav vestelda, tema on minust aianduses sammukese eespool. Nii et juttu jätkub kauemaks:)
Laadapäev on alati hästi korraldatud olnud. Üles astuvad kohalikud tantsijad-lauljad, on ka lilleseade võistlus. 
Suur,suur tänu Võhma Aiandusseltsile "Kanarbik" selle ilusa ürituse korraldamise eest.
Paar pilti ka.

See pilt on netiavarustes liikunud ja sealt ma selle ka copisin, sest hr Savisaare juures oleme meie Ainiga oma valikuid tegemas. Seal kulus meil üsna palju aega, sest oli mõtteid ja soove rohkem kui üks. Järgmisel aastal katsun küll temaga enne üritust ühendust võtta, et omale soovitud asju tellida:)

Siin väike fotojäädvustus. Kuigi pildid pole just parima kvaliteediga, otsustasin siiski nad siia talletada. Hiljem hea meenutada:)

12.09.2011

Pikalt kestnud sügis võimaldas taimedel kaua õitseda ja kirkad sügisvärvid tekkisid küll hiljem kui tavaliselt.

Sügislilled - Colchicum hybridum
Sügislillede õitsemine toob aeda killukese värskust. Nad on kuidagi haprad ja õrnad.

Päevaliilia õitseb teist korda. Tõsi küll, ta oli ka päevaliiliatest esimene suvel, kes oma õied avas.

Alpi tihashein - Scutellaria alpina
Väga pikalt õitsev poolpuitunud vartega roomava kasvuviisiga püsik. Õitseb pea kogu suve, ainult sügisepoole muutub korraks räsituks. Kui aega on, siis äraõitsenud õite eemaldamine hoiab taime kena. Annab ka isekülvi, mida ma sel suvel esimest korda märkasin. Muidu püsib väga hästi paigal, ei laiuta:)

Kaunis kukehari - Sedum spectabile

Aed-kaeralill - Crocosmia x crocosmiflora
Mul vist ei õnnestunud taime talvitamine. Ta kasvatas keldris pikad varred, mis olid pea pool meetrit pikad. Lõikasin need kevadel tagasi ja asi päädis sellega, et ainult paar õit oli. Sel aastal proovisin ka seda viisi, et puhastasin sibulad nagu gladioolil ja need seisavad hoopis jahedas toas.

Topeltõieline siilkübar on väga pika õitsemise ajaga ja väga sümpaatse õievärviga. Temaga peab olema väetamisel ettevaatlik, muidu lamandub.

Hosta - Hosta
Selle hosta tõin sügisel ka linnast maale. Ma loodan, et kasvukoht sai sobiv valitud:)

Selle taime kohta peaks küll kirjutama: "Mõista, mõista, kes see on?" Mina igal juhul ei tea:)

Esiplaanil kuldvits ´Golden Dwarf´

Esiplaanil astilbe, taga harilik kitseenelas ja harilik kuusk. Pinnakatjaks on koldnõges? Mulle see kooslus meeldib.

Sügisesed õied

Roomava sõstra leekivpunane sügisvärv ei jää kellelegi märkamatuks.

Pildimeenutused suvest

Enne aastavahetust tuleb vanad võlad likvideerida. Olen eesmärgiks võtnud suvemeenutustega ühele poole saada. Siis saaks juba teistel teemadel jätkata.
13.08

Meie miniatuurne raba, mille Ain mõned aastad tagasi rajas. Me oleme ikka üks huvitav paar - ühele meeldib üks, teisele teine. Ain on kahtlemata huvitavam inimene kui mina, sest tema huvid on alati sellised erilised. Mina olen pigem selline taimehuviline, kes tahab palju erinevaid kasvatada ja näha, kuidas nad edenevad.

Aed-kuldvits, kelle kasvutingimused on üsna nigelad. Ma ei raatsi päris loobuda ka, nii et siis üsna eraldatuna teistest peab ta hakkama saama.

Himaalaja jalgleht - Podophyllum bexandrum
Mulle on see taim alati sümpaatne olnud ja kasvab ta mul siin paari aasta jagu või äkki kolm aastat juba. Tema ümber on sirgumas noored taimed, mis isekülvi teel saadud. Lugesin kuskilt, et ta aeglasekasvuline on ja nii ongi :) Need taimed tärkasid eelmisel aastal ja ehk järgmisel aastal hakkavad lõpuks oma õiget suurust saavutama.

Kassiurb-puju - Artemisia ludoviciana
Sügiseks on ta osaliselt lamandunud istutusala servas olevatele kividele. See ei ole minu jaoks häiriv fakt, kuna mind võlub eelkõige tema hall lehevärv. See mõjub kuidagi rahustavalt ja pakub kena vahelduse roheliste taimede vahel.

Sügisheleenium - Helenium autumnale
See taim on üks tänuväärne õitseja sügisel. Peaaegu külmadeni on ta õitega kaetud.

Selle ülase ümber tundub olema segadus. Luualt saime ta jaapani ülase nime all, aga ei ole kindel, kas ikka on. Blogides on see teema läbi käinud ja on erinevaid variante välja pakutud:)

Sel aastal jagus inkarvilleal jõudu ka sügisel teist korda õitseda. Ma ei tea, kas ta mul järgmisel aastal ka veel alles on, aga eks näeb. Eelmisel aastal sai need taimed seemnetest külvatud ja kasvasid kenasti, sel aastal õitsesid rikkalikult. Aga et ma ise neid seemneid ei hankinud, siis ka puudub täpne teave, kas on harilik inkarvillea või hoopiski kaheaastane sugulane. Õied on tal küll väga luksusliku välimusega.

Sauruse võhk
See eksootiline lehtdekoratiivne külmaõrn sibullill tuli meile kaasa mõned aastad tagasi Mati Rangi juurest koos ühe taimega. Nii ma olen teda igal sügisel üles kaevanud ja kevadel jälle maha istutanud. Sel aastal esimest korda võtsin ainult ühe sibula üles ja ülejääk jäi maha. Katteks mõni kuuseoks. Olen kogu aeg püüelnud sellepoole, et ei peaks sügisel ja kevadel nende taimede kaevamise-istutamisega tegelema. Sealt ka see asjaolu, et ma ei kasvata daaliaid.

Kanna on küll taim, kes vajab auväärset kasvukohta, et saaks uhkeldada oma iluga, aga mulle toodi ta kohale ilma etteteatamata ja nii pidi ta leppima kasvukohaga teiste taimede vahel. Siit sain jälle taimejuurika, mis suve jooksul peenras kasvades ohtralt paljunes ja nüüd ootab keldris järgmist aastat:)

Krüsanteemid koos härjasilmadega moodustavad kena kontrasti. Ilmselt olen ma seda kooslust juba esitlenud ka, aga et meie 2011 aasta sügis nii helde oli, siis jagus õitsemist pikaks ajaks.

Kirju salvei on üks väheseid üjheaastaseid taimi, mis mind tõeliselt köidab  sel aastal tõin paar taime ema aiast omale, sest olen märganud, et teda saab siis järgmisel aastal isekülvi teel uuesti. Minu paari ruutmeetri suurusel köögiviljamaal jagub ka paari sellise taime jaoks ruumi.

Nüüd veel mõned vaated.

Need värvid on mind küll alati köitnud ja pea igas postituses tahan neid ka lisada:)

Ritausma õitseb ka veel ja rõõmustab meid oma õrnroosade õitega.

Jõululaupäev

Aastatega on jõululaupäeva traditsioonid meie peres muutunud. Viimastel aastatel on lisaks pereringis õhtusöögile ka kalmistul käimine saanud selle päeva lahutamatuks osaks. Mitte kuidagi ei ole võimalik mõningaid asju muuta. Aastate möödudes muutub see valu, mis lahkunutele mõeldes hinge vaevab järjest vaiksemaks. Hoolimata selle asjaolu kurvast poolest on kalmistu jõuluõhtul tuledesäras ja vaatepilt on imekaunis. Minu fotoaparaat ei võimalda küll eriti ilusat pilti saada, aga selline oli 2011.a jõuluõhtul kalmistu.

Ilusaid jõulupühi!