Puhkus saartel

Puhkus ammu möödas ja muljed kirja panemata. Olid ilusad ilmad juulis ja suuremad ettevõtmised aias teoks saanud, tundsime, et perepuhkus tuleb enne ette võtta, kui töökohustused ajavõimalusi piirama hakkavad. Nii saigi varustus autosse pakitud, lapsed kaasa ja sõit Hiiumaa poole võis alata. Ega me väga kiirustanud, oli juba õhtu, kui kohale jõudsime.

Plaan oli selge, et külastame kindlasti Vaemla villavabrikut, kus perefirma Hiiu Vill ehtsast villasest käsitööd meisterdab ja neid müügiks pakub. Villavabrik tegutseb ainsas Vaemla mõisast allesolevas majas, mis on algselt ehitatud heinaküüniks. Lahked käsitöölised võtsid meid vastu ja tutvustasid oma valdusi. Seal oli põnevust küllaga. Vanad seadmed - kraasid, heidemasin ja villahunt on Poolast toodud ja ilmselt 19. sajandil valmistatud. Nendega tehakse veel tänasel päeval tööd ja seda on võimalik huvilistel näha.

Nii toredast kohast ei tulda ilma meenet kaasa ostmata ära. Nii meiegi, valida oli palju, aga valituks osutusid randmesoojendajad, mida jahedal ajal hea kasutada ja meenutavad tublisid Hiiu naisi, kes nad on valmis kudunud ja mustridki peale tikkinud :)

Käsitöölised on väga praktilised ja kasutavad kõik materjali lõpuni ära. Pildile on jäänud poe väljapanekust mõned toredad mänguasjad, mis on jääkidest valmistatud. Kuigi jah, kõige tillemad meened olid imepisikesed hiired, mis suurepäraselt kiisude leluks sobivad.

Kes juba Hiiumaale sõidab, ei jäta käimata Ristimäel. Ristide valmistajad on väga leidlikud olnud. Oli väga erinevaid tehnikaid kasutatud ja muidugi lõpmata palju lihtsaid riste. Sealt ka pildimeenutus.

Taimehuvilise turistina käisin enamus aega pilk taimestikule suunatud. Ja oli, mida vaadata :) Loodan, et ei eksi, ilmselt oli see metsaserv karulaugu kasvukoht.

Kõpu tuletorn ja selle lähiümbrus kenasti hooldatud ja tuletorni kohvikus hea aeg maha võtta ja lihtsalt nautida ilusat suve ja puhkust :) Lisaks vaade tornist, mida võibki imetlema jääda.

Ristna tuletorn ei ole külastajatele avatud, aga uudishimulikena käisime seda ikka vaatamas. Muljed ümbrusest said pildile jäädvustatud ja saavad ka siia talletatud :)

Torni lähistel metsaraja ääres oli selline tore skulptuurikene :)

Huviga pildistasin taimi, mida mandril just sageli ei kohta.Massiliselt kasvab harilikku kuldkanni.

Üks väga põnev taim on merihumur. Ma ei teadnud-tundnud teda, aga suur soov oli temast rohkem teada. Ta on igati nii korrapärase välimusega ja jäi mu meeltesse. Nii ma ette võtsingi ja uurisin ta kohta rohkem. Ta on paksude lihakate lehtede ja vartega taim, kasvab klibustel mererandadel soolases pinnases. Ta juured võivad ulatuda kuni 10 meetri sügavusele, et rasketele kasvutingimustele vastu pidada. Panen siia ka lingi, kus teda kenasti kirjeldatakse: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/mhumur.htm

Olen kuskil rannaalal pildistanud taime nii, et isegi ei mäleta seda hetke. Pilti vaadates tundub, et tegu võiks olla hariliku maavitsaga.

Liiv-vareskaer rannaklibus oma valkjate karedate lehtedega uhkeldamas. Naabriks jälle merihumur :)

Rand-põisrohi

Merikapsas

Randaster

 Rand-seahernes jäi ka mu pilgu ette. Ja üleüldse ütleks nende rannataimede kohta, et nad näevad väga head ja lopsakad välja. Justkui polekski neil ei haigusi ega kahjureid.

  Järgmiseks lauk meie loodusest, pakun, et see võiks olla metslauk.

Soopihl, mis on meie looduses tavaline, aga hinnatud oma raviomaduste poolest. Karepa ravimtaimeaia perenaise sõnul tehakse sellest salvi, mis aitab selja- ja liigesehädade korral.

Lõpetuseks paar pilti meie looduse pärlitest - käpalistest :)

Elu üksildases kohas jõe kaldal....

..... on minu jaoks peale pikka ja tubast talve väga mõnus vaheldus. Seal on lilled ja imelised hommikud kohvitassiga päikselisel terrassil.  Nii hea on mõlgutada mõtteid ja pidada plaane ning nautida päikesepaitust põsel. Jumaldan neid hommikuid :)
Sel korral räägin nendest tegelastest, kellega maal olles kohtun ja kes omamoodi seltskonda pakuvad. Olen maal sageli päris üksi, seltsiliseks kohalikud asukad. Linnukestest on linavästrikud hästi vahvad tegelased. Kui ma aias liigun, siis nemadki alati nähtaval kohal.

Metsvindi on tütar pildile püüdnud :)

Kui lindudest sai alustatud, siis jätkan nendega. Meie kodulindudena käituvad pardid pakuvad palju häid emotsioone. Nad tunnevad ennast meie juures nii koduselt, et võivad isegi terrassilt tuppa piiluda :) Olen neid ka jäädvustanud erinevates olukordades.

Viimane pilt on mu lemmik. Pardipere vesiroosides :)
Elamusi pakkus pääsupere kasvamise jälgimine. See oli esimene kord, kui nende pesa oli sellises kohas, et õnnstus neid vaadelda. Nad on väga umbusaldavad ja neid peab vaatama ülimas vaikuses. Muidu emalind lihtsalt ei tule pesa juurde.

Siilidest on ka mõned toredad pildid. Mul on kahju ainult, et eelmisel suvel ei näinud ma neid kordagi. Eelmistel aastatel oli neid palju. Huvitav, kas pikk talv neile kahju tegi või oli selleks mõni teine põhjus.

See siilipoiss oli küll nii julge, et testis materjali, millest kummik valmistatud on :)
Ülejõe on meil hobuste karjamaa. Kahjuks on jõeäär teisel kaldal nii metsistunud, et nad väga lähedale enam ei tule. Need pildid on aastast 2011. Huvitav on see, et hobused on küll vist meie külaliste vaieldamatud lemmikud. Väiksemaid tegelasi ilmselt lihtsalt ei osata märgata ega näha :)

Sügise lähenedes olen mitmel aastal abihoone seinal kohanud ühte liblikat, ehk ööliblikas :) võiks ta olla. Teda on vahva jälgida, sest on selline aeglane ja rahulik. Kui kord juba omale koha valinud, kus ennast esitleda, siis jääb sinna tundideks. Olen teda korduvalt pildistada üritanud, aga tulemused jäänud üsna nadiks. Sellegipoolest ühe pildi valisin, et teda näidata. Hoolimata tagasihoidlikust värvist on tal väga elegantne ja siidine välimus :)

Järgmine situatsioon on mulle mõistatuseks. Meie kiviktaimlas avastasin kevadel vesiroti surnukeha. Huvitav, mis temaga küll juhtus ja enam veel, et tuli niimoodi maapinnale surema? Samas on see loodus ikka hämmastav. Temale lähenes juba ka metsa-raisamatja. See on väga tegus mardikas, kes lendab kaugelt kohale kui tunneb surnud looma lõhna. Raisamatjate nimi viitab nende elutegevusele. Just nimelt matavad nad pisiimetajate korjused maha. Emane mardikas muneb munad korjuse ümber ja sellest toituvad nende vastsed.

Vastupidiselt sellele, et siilid olid möödunud suvel kadunud, oli väga palju konnasid. Muru niitmisega olid tõsised raskused. Kahju ju nendest :)

Mõned pildid ka mummudest-putukatest. Neid leidub õitel ikka :)

Postituse lõpetuseks pilt kevadisest suurveest 2011. aastal. Sel aastal pole praktiliselt talve olnud ja jääb vahele ka meie viies aastaaeg kevadise suurveega.

TUJUKÜLLAST AASTAVAHETUST!

Käes on jälle aasta viimane päev, mil aeg teha väike vahekokkuvõte. Oli see aasta meile edukas? Ikka, kuidas teisiti! Aedniku rõõmud on kerged tulema. Piisab ilusast lilleõiest, mis tervitab kohaletulnud perenaist :) Vahest tuleb üle elada ka väiksed tagasilöögid, aga see käib ju asja juurde. Ja igal asjal, mis juhtub, on alati põhjus. Seega tuleb asja üle mõtiskleda ja teine kord mitte korrata tehtud vigu.
Edu uuel aastal kõigile rohenäppudele! Huvitavaid taimi ja toredaid kohtumisi!

Need kaunid õied on fotole jäädvustatud 23. detsembril 2013.
Kohtumiseni uuel aastal!

MEENUTUSED SUVISTEST ÜRITUSTEST 2013 II osa

Suve algus oli üritusterohke, mille tulemusena sai kokku ostetud hulgi uusi taimi, ilma milleta kohe kuidagi enam edasi elada poleks saanud :) Nii saigi kesksuvi pühendatud oma aias toimetamisele. See on tegelikult parim aeg suvest, mis maal oma aias veedetud on.
Neid päevi pole just kalendrisse märkinud, kui sai käidud lähemate sõprade aedades uudistamas. See toimus justkui möödaminnes ilma suurema planeerimiseta. Rõõm sõprade kordaminekute üle ja muhedad taimejutud andsid indu ja hoogu edasiminekuks.
13.juulil toimus VAS Kanarbikuga väljasõit Kagu-Eestisse. Plaanis oli külastada Järvselja taimeaeda, Reet Palusalu koduaeda ja Andres Vaasa aeda. Päevakava oli tihe, nii et Järvselja ostude plaan oli enne valmis mõeldud. Järvseljal on palju huvitavaid taimi ja sealt tühjade kätega ei lahku küll keegi. Oma ostudest nimetaks eelkõige roomavat kirsipuud, mida meie aia kivimüür juba eelmisest aastast saati ootas :)

Taimeostud tehtud sõitsime külla Reet Palusalule, et näha ta kuulsat inglise stiilis koduaeda. Kes on seda aeda külastanud, teavad suurepäraselt, milliseid elamusi see aed pakub. Istutusalad kulgevad hoogsate kaartena ja ikka leiad ennast mõttelt, et mis küll seal kurvi taga üllatada võiks. Taimegrupid on oskuslikult paigutatud arvestades taimede kõrgust, värvi, vormi ja õitsemisaega. Ma olen korduvalt ennast tabanud mõttelt, et mis seal aias küll mais-juunis toimub, kuna pole seal varem käinud. Ehk tuleb veel võimalust, et seda uudishimu rahuldada :) Pilte siia ei lisa, kuna võõrustaja ei soovinud seda. Küll aga saab selle aia pilte vaadata FBs Palusalu aed albumist aadressil https://www.facebook.com/PalusaluAed/photos_stream
Andres Vaasa aed oli vastupidiselt Reet Palusalu aia püsikuterohkusele pigem pargilaadne. See aed on alles noor. Sinna on koha leidnud mitmekülgne valik puittaimi. Taimed on kenasti gruppidena istutatud ja selles  aias jätkub silmailu taimede tärkamisest kuni sügisvärvideni. Seda meenutamaks paar fotot.

10.augustil viisid kõik teed Tartu poole :) Toimus Aalujate 5. kokkutulek. Üks väga tore ja südamlik üritus, kus saavad kokku need inimesed, kes oma aiatoimetusi blogis kajastavad. Selleks ürituseks sai päris põhjalikult valmistatud ja palju taimi kaasa võtmiseks potistatud. Ja see pole veel kõik! Lisaks kohapealsele rohevahetusele sai ka Aiasõbras tõsine šoping korraldatud. Seal jäid silma eelkõige hariliku kuuse väikesekasvulised sordid, mida süda ei lubanud maha jätta :)
Fotol taimed oma teekonda ootamas.

 

Sellised suvised väljasõidud olid aastal 2013. Hooajale pani punkti Võhma IV juurikalaat.

MEENUTUSED SUVISTEST ÜRITUSTEST 2013 I osa

Eestimaa suvi on veidi lühikesevõitu, et osa saada kõigist aiandusalastest üritustest. Ei ole võimalik igal nädalalõpul väljasõite korraldada, kuna oma aed vajab ka hoolt ja tähelepanu. Seda viimast täis õigusega! Milleks mulle aed ja taimed, mille saamiseks teinekord päris palju vaeva nähtud. Ikka selleks, et senitehtu oleks hooldatud ja endale silmailu pakuks. Lisaks sellele töölkäiva inimesena tunnen, et maal nädalalõppudes mütates saan uut energiat.
Seega tuleb teha valikuid nagu ikka elus, aga päris loobuda ei saa, sest siis jääksid toimumata toredad kohtumised ja saamata rõõm suhtlemisest omasuguste aiahuviliste ja taimefanaatikutega.
Selge on see, et sellistelt üritustelt ei naaseta tühjade kätega. Kaasa tuuakse ka taimekesi, mis meele rõõmsaks teevad ja mõneks ajaks ka hingerahu pakuvad. Eks see aiandus olegi selline ala, millega sidunud inimesed on kogu aeg tulvil soove soetada mõni uus taim ja sügav huvi jälgida nende käekäiku. Tulemus sõltub teadmistest ja oskustest, mis saadakse eelkõige pikaajalise praktika käigus. 

Mõned märkmed suviste väljasõitude kohta:

20.aprill: Sulev Savisaare sibullilli uudistamas. Pikaleveninud talve tõttu olime seal esimesed külalised sel aastal. Vaadata oli hoolimata sellest päris palju. Õitsesid merenderad, armeenia kevadlilled, võrkiirised, esimesed lõokannused. Hoolimata varasest ajast said just Sulevi juurest esimesed selle aasta taimeostud tehtud. Meenutuseks pilt võrkiirisest ´Sea Green´. 

Kui juba kord välja sõidetud, ega siis koju kiirusta. Edasi sõitsime Tartu Botaanikaaeda. Seal toimus ekskursioon kasvuhoonetes, giidiks Sten. Tema asjatundilku ja hoogsa jutu saatel möödus aeg nii kiiresti, et ei märganudki. Lõpetuseks tegime veel tiiru õues ja vaatasime ka sealsed varajased kevadõied üle. Ega saanud vaatamata jätta ka vastrajatud samblaaeda , mis jättis meile väga hea mulje. See on uusim suund aianduses ja on huvitav ta käekäiku jälgida. Selle osa lõpetuseks mõni pildike botaanikaaia kevadistest iludustest.

4.mai: Sigulda lillemessi külastamine. Jah, ega need külastused pelgalt külastuseks jää, ikka leidub mõni ahvatlus, mida kuidagi ei saa maha jätta. Märkimist väärivad siberi iirised, mida pakkusid paar Läti istikuäri. Raske valiku tulemusel ostsin 3 uut siberlast. Rääkida tahaks sordist ´Mesa Pearl´. Lubatud hilise õitsemisaja ja lavendlikarva lillakast õievärvist koorus välja hoopis selline varase õitsemisajaga toredus :)

Vot selline nimetu tore siberlane on mul nüüd ja kui keegi teda nime järgi teadma-tundma peaks, siis abi oleks teretulnud. Mis seal salata, ta meeldib mulle väga :)

18.mai: Türi lillelaat. Pean tunnistama, et see oli mul esimene kord seda üritust külastada. Kodust lahkusime mõttega paari tunni jooksul pilk peale visata, aga võta näpust - läks nii nagu alati :) Hommikul enne kella 8t kohal ja päeval peale kahte tundsime, et see palavus tapab ja asutasime ennast koos priske saagiga koduteele. Lisaks sellele jõudsin äratundmisele, et olen oma suure taimehuviga nakatanud ka oma kaasa :) Ta võttis kätte ja valis sõnajalavalikust mitmeid sõnajalgu. Järgmiseks Adiantum venustum fotole jäädvustatuna.

Laadal kohtusime Eesti tuntud okspuude kasvatajate perek. Tammega. Nende valik oli suurepärane ja boonuseks veel kodumaine! Mis siin pikalt mõelda, võtsime kontaktid ja mõni päev hiljem viis tee Kilingi-Nõmme poole. Okaspuude huvilistel oleks sealt küll nii mõndagi põnevat saada. Müüvad mullapalliga istikuid, mis kaevatakse kliendi saabudes välja ja pakitakse korralikult. Meie oleme küll väga rõõmsad nende kuuskede üle, mille sealt kaasa tõime :)
2.juuni: 4. Võhma lillepäev. See on väga armas üritus, mille on VAS Kanarbik ellu kutsunud. Kultuurikeskuse saalis suur laud, kuhu paigutatud näituse eksponaadid ja seinaäärsetel laudadel näitus lõikelilledest. Korraga nii palju lilli loob üleva meeleolu ja mis salata, tekitab ka mõtteid. Alati leidub näituselaual mõni selline taim, mis paneb südame kiiremini põksuma ja aju hakkab kohe tööle selles suunas, et selle taime pean ka oma aeda muretsema. Alates 2013. aastast ongi lisaks näituse külastamisele võimalus kaasa osta taimi.
Siia lõpetuseks pildike Asplenium scolopendriumist :)

8.juuni: Tartu Botaanikaaia püsilillepäev. Nagu näha, on hooaja algus küll üritustega väga tihedalt seotud. Ma polnud sellel üritusel varem käinud ja oli suur uudishimu näha, kuidas ja mis seal toimub. Pole midagi öelda, kõik oli väga võimas! Hea korraldus ja palju taimemüüjaid ning loengud, mida sai kuulatud pakkusid väga positiivse elamuse. Loengutest tahan ära märkida Svetlana Polonskaja loengut alpiaia teemal ja Riho Terase loengut floksidest ja nende liikidest. Ei teadnudki, et floksil nii palju liike on. Meil kasvatatakse põhiliselt aed-leeklille, nõeljalehist leeklille, veel ka roomavat floksi ja ehk mõnda veel. Ja kui tagasi pöörduda kaljuaia loengu juurde, siis see ületas kõik ootused. Uskumatult huvitavaid taimi, mis kivide vahel hea meelega kasvavad - neid on palju ja kui ausalt tunnistada, siis see on teema, millega olen ennast plaaninud siduda.
Olen jõudnud äratundmisele, et kui botaanikaaed taimi pakub, siis leiab sellest valikust kindlasti midagi põnevat, mida meie istikuärid ei paku. Ja nagu ikka, olid ka seal head tuttavad, kellega mõnusat taimejuttu puhuda ja muidu ilmaelu üle arutleda. Uskumatu, mina oskan sellistel üritustel pika päeva nii hoogsalt mööda saata, et ei märkagi kuis päev on õhtusse kulgenud :)
Lõpetuseks pildimeenutus sellest ilusast soojast varasuvisest päevast, õigemini tagajärgedest :)

Nii see hooaeg hoogsalt algas, teise suvepoole üritustest kirjutan lähiajal :)

SUVI 2013

Ja nii ta möödus nagu linnulennul. Oli palju huvitavaid üritusi ja südantsoojendavaid kohtumisi. Aed pakkus palju rõõme oma pidevas muutumises läbi aastaaegade. Varakevad algas nagu tavaliselt värvikirevate väikeste sibullillede õite seltsis. Minu jaoks on nendel oluline tähtsus. Kui ümbrus alles hallilt igav ja talvine rääm alles koristamata, siis just nemad on need innustajad, et kiiremini aed korda saaks ja oleks kena vaadata oma kätega loodut. Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli igati kordaläinud hooaeg. Enamus uustulijaid olid talve kenasti üle elanud. Mõni võttis veel aega kosumiseks ning kohanemiseks ja ei näidanud oma õieilu.

Nagu elus ikka, nii tuleb ka aias teha valikuid. Need ei tule küll kergelt, aga kui soov on uusi ja põnevaid taimi kasvatada, siis kahjuks kõik ei mahu. 

Rajamistöödest ehk nii palju, et sai valmis sissesõidu tee kõrval oleva müüri lõpp, kuhu istutasime okaspuude väikevormid ja mõned väiksed lehtpõõsad. Nüüd on süda rahul, kuna see osa aiast on lahenduse leidnud ja näeb kena välja. 

Väga suurt rõõmu valmistab projekt "Valgus aeda". Sügisepoole on ikka väga ilus, kui lambikesed aitavad oma säraga pisut päeva pikendada.

Lisaks eelnevale on algus tehtud turbapeenrale. Jumalikult ilusaid taimi on kanarbikuliste sugukonnas. Nüüd on soov püüelda selle poole, et neile sobivaid kasvutingimusi luua ja väike valik nendest oma aeda tuua. Esimesed on juba oma koha leidnud meie aias.

 Nii see suvi möödus.
Loodan, et nüüd hooaja lõppedes on rohkem mahti ka siia märkmeid teha.